Pärast äikest. Artur I. Erich
Читать онлайн книгу.
sõitis ära enne venelaste tagasitulekut. Kartis, et kordub õe ja vanemate saatus. Temast ei tea ma ka midagi. Ainult noorem tütar on Tallinnas.”
„See on hea, et ükski jäi teile toeks ja lohutuseks. See noorem, kuidas ta nimi oligi?”
„Lehti”
„Jaa, Lehti, ta oli ju teie lemmiklaps, kui ma õigesti mäletan?”
„Lehti oli pesamuna, ehk sellepärast sai teda rohkem hellitatud. Kuid armastasin kõiki tütreid võrdselt,” ütles Greta ohates ja mõtles, et mida küll kõik ka üleaia tähele ei pandud.
„No ma lähen siis ja keedan kohvi. Teil on ometi aega?”
„Oo jaa, mind ei oota mitte keegi.”
Naabrinaine ruttas kööki ja ütles veel uksel: „Jumala õnn, et üks tütar teid siin ootas ja vastu võttis. Küll see jällenägemine võis ikka õnnelik olla?”
„Jah, seda küll,” ütles Greta ja ohkas sissepoole. Ta ei tahtnud iseendalegi tunnistada, et oli selles pettunud.
Ja hetke vältel meenus Gretale tema kojusaabumise päev. Keegi ei olnud Balti jaama vastu tulnud. Pärast tunniajalist taksojärjekorras seismist sõitis ta tütre juurde. Seal selgus, et kedagi pole kodus. Õnn veel, et ta oli mingi eelaimduse mõjul jätnud takso ootama, kuidas ta muidu oleks oma kraamiga edasi saanud. Ja ta sõitis Alla poole.
Alla oli imestusest keeletu, kui õde tema lävel seisis.
„Kas võtad mu vastu, siis saadan takso ära?” küsis Greta veidi reserveeritult. Äsjane pettumus varjutas jällenägemisrõõmu õega.
„Muidugi! Mu kullake! Kallis Greta, miks sa ette ei teatanud, oleksime sulle vastu tulnud?” küsis Alla, kui nad juba Greta kohvreid sisse tassisid. „Meerile tuleb kohe sõna saata!”
„Ma kirjutasin ometi Lehtile, kuid teda ei olnud jaamas ja kodus polnud neil ka kedagi.”
„Ju ta ei saanud su kirja kätte. Need tulevad ida poolt ju ilmatu hulk aega. Ja minu teada on nad veel lõunas puhkusel,” arvas Alla.
„Kuskohal?”
„Sotšis vist.”
„Kas nüüd käiakse isegi Sotšis puhkamas?” imestas Greta.
„Jaa, jõukamad saavad seda endale lubada ja niimoodi oma suve pikendada. Igale poole võib sõita, kui raha on. Suur ja lai on maa, mis on me kodu,” ütles Alla viimaseid sõnu juba lauldes.
Siis, kui nad juba kõrvuti diivanil istusid, küsis Greta: „Kas sina, Alla, oled ikka oma veendumustele truuks jäänud?”
„Millistele?”
„Kommunistide omale.”
„Mine nüüd! Ma ei tea isegi, mis mul arus oli! See oli mul ainult mööduv nähe! Poos või unenägu! Õigem vist öelda, et hobuse unenägu! Päriselt pole ma neid mitte iialgi seedinud. Tead ju, et oma lolli poosi pärast istusin sakslaste ajal peaaegu kolmveerand aastat Patareis. Kõik peab üks inimeseloom siin ilmas ka läbi tegema. Aga räägi endast, kuidas sa vastu pidasid?”
„Näe, pidasin, ja elan veel. Eestlased on ju nagu kassid, visa hingega.”
„Sa oled õudselt tubli. Räägi oma elust, kirjas olid ju nii napisõnaline!”
„Muidu poleks kirjad kohale jõudnud. Aga mida ma räägin, seal oli kõike, seal tuli lihtsalt elada ja püüda ellu jääda. Räägime sellest mõni teine kord, tahan niimoodi mõelda, nagu neid aastaid poleks mu elus üldse olnud!”
„Gretake, me pole nii kaua teineteist näinud! Ütle, kas ma olen väga vanaks jäänud?”
„Ei. Algul nagu tundus, aga kui räägid, siis sädeled endiselt ja paistad ikka noor.”
„Sina samuti. Oled ehk ainult näost huvitavamakski muutunud. Mis lohk sul sinna lõua otsa on tulnud?”
„Ah, jäta, teine kord räägin!”
„Oota, las ma vaatan sind lähemalt!” Alla hoidis õe nägu oma käte vahel. „Su silmad oleks nagu tumedamaks läinud. Sul on traagiline nägu, ja see sobib sulle! Ausõna!”
„Jäta, Alla, tembutamine. Ma olen viiekümne viie aastane naine. Venelaste silmis olin ma juba vanaeit, ehkki ise seda ei tunne.”
„Eestlaste silmis küll ei ole! Iga vanus on omamoodi huvitav! Elame aga edasi ja teeme näo, nagu oleks kõik korras! Tore, et jälle siin oled! Ela minu juures! Minu kodu on ka sinu kodu!” muutus Alla, nagu tavaliselt, teatraalseks.
„Aitäh. Eks ma esialgu jääksin, jah. Aga kui Lehti tagasi tuleb, siis vaatame. Ma ei taha ju teda solvata. Olen kindel, et ta tahab mind enda juurde.”
„Eks see paistab.”
„Ja ma võin ju ka Pärnu minna. Kas ema on ikka haiglas?”
„Ei. Ta on nüüd vanadekodus.”
„Vanadekodus?”
„Ära tee selliseid imestunud silmi! Kes meist oleks saanud Pärnu minna, et teda valvata. Ta on ju vanadusest täitsa töntsiks jäänud. Üksi ei saa teda pidada, võib majagi põlema pista. Me maksame ekstra, et nad tema eest paremini hoolitseksid.”
„Ikkagi kahju.”
„Aga midagi pole parata. Kõik käivad tööl ja igaühel on oma elu.”
Greta ei tahtnud kohe esimesel päeval õele etteheiteid tegema hakata. Kuid ta mõtles endamisi, et niipea kui endale korteri ja elamise korda saab, võtab ta ema enda juurde.
„Lähme homme teda vaatama, eks!”
„Ei saa praegu. Ei lasta, seal on düsenteeria.”
„Järsku mind lastakse, olen ju nii kaugelt tulnud!”
„Seda parem ära räägigi.”
„Miks?”
„Noh, parem mitte. Igasuguseid inimesi on. Väga paljud kardavad ja teevad kõik, et ainult oma nahka hoida. Mis ma tahtsingi öelda, ah jaa, Pärnu maja on meil nüüd nagu perekonna suvilaks. Peame igal aastal graafikut, et kes missugusel kuul sinna läheb. Minul jäigi sel aastal minemata.”
„Kus su perekond siis on?”
„Ene läks paariks päevaks treeninglaagrisse. Ta on ju iluvõimleja, ma vist kirjutasin sulle! Nüüd ongi meil hea kahekesi rääkida!”
„Küll on tore, et sa lõpuks ikkagi sünnitasid. Nüüd on sul siis tütar ka!” kiitis Greta.
„Jah. Ene on mul ühe sakslasega. Ma armastasin teda väga ja saingi tütre. Eugen muidugi vihastas nagu hull ja lubas mind nagu konna maha lüüa. Ma ütlesin talle siis suu sisse: ise muretsesid meile Guido, miks siis mina ei tohi last sünnitada.”
„Sa siis teadsid ise ka, et Guido on Eugeni laps?”
„Muidugi! Ega ma täitsa tobe kah polnud! Kuid ma hakkasin Guidot armastama, sest ta saadeti mulle kui taevast. Armastan ikka veel!”
„Kus ta nüüd on?”
„Elavad Eugeniga koos, ja on sarnased nagu kaks tilka vett,” naeris Alla. „Eugen läks siit minema, leidis ühe rikka lese, ühe täidlase blondiini. Eugen oskab iga valitsuse ajal vee peal püsida. Tema ei karda kinniviimist ega Siberit. Tead, kui Enet ootasin, siis ütles ta mulle, et ei taha kerglase naisega koos elada. Ma ütlesin, et kao siit! Ja kaduski. Kahju ainult, et ta ka Guido kaasa viis. Aga Guido käib mind vaatamas, tubli poiss, ma armastan teda kui oma last.”
Greta mõttelõng rebenes, kuna naabrinaine tuli kohvikandikuga.
„Nii, proua Jaari, nüüd joome kohvi ja võtame paar pitsikest šnapsu jällenägemise terviseks.” Ta istus Greta vastu, võttis pudeli ja kallas klaasidesse. „See on kirsinalivka. Teie terviseks!”
„Aitäh.” Ka Greta tõstis klaasi ja rüüpas veidi kleepuvat jooki. See oli magus ja kange.
„Te