Pärast äikest. Artur I. Erich
Читать онлайн книгу.
jää! Olge selles kindel. Ükskord siiski paistab päike ka meie mamma tänavasse,” ütles Greta ja selgitas veel: „Niiviisi armastas ikka mu õemees öelda.”
„Mul ei ole pärast Heinzi ühtegi meest olnud,” pihtis naabrinaine edasi, „see naaber, kes teie korteris elab, see pressis mulle küll ligi, kuid ma näitasin talle koha kätte. Mats mees. Võtame ometi likööri!”
Greta limpsis likööri ja mõtles oma õe Alla peale. Ka tema saatust kujundas keegi sakslane. Ja ta ütles: „Sakslased olid siin ainult kolm aastat, kuid jõudsid paljude elu ümber muuta ja naistele hinge minna, Nüüd on venelane siin juba üle kümne aasta olnud ja karta on, et segunevad päris eestlastega.”
„Ei, ma ei arva seda. Venelastega ei kurameerita ega abielluta hoopiski mitte. Venelased on liiga eksalteeritud inimesed, eestlastele nad ei sobi.”
„Hea, kui nii oleks,” arvas Greta.
„Kuidas teie õed elavad? Muide, teie noorema õega töötame me koos, tema on küll minuga võrreldes positsiooniga inimene…” ütles proua Lauren kuidagi aupaklikult.
Greta naeratas pisut. „Ah minu õed või? Eks nad elavad nii, nagu tänapäeval vist elada üldse saabki. Pääsesid küüditamisest, see on peaasi. Ma pole Meerit, oma nooremat õde, veel näinudki,” ning Greta tundis okkatorget hinges – miks Meeri kohe Alla kutse peale ei tulnud teda tervitama. „Alla töötab jälle teatris. Vanem õde Olli elab Šveitsis koos tütre ja pojaga. Ta on mitu kirja siia saatnud, pilte ka, elavad seal muidugi väga ilusti.”
„Seda võib arvata. Teate, proua Jaari, ma vaatan praegu teid ja mõtlen ise, ärge ainult solvuge, mõtlen ise, et peaksite selle kostüümi ringi tegema. See on ju väga ilus ja hea riie, kuid mõjub vanamoodsalt. Nüüd ei kanta enam nii pikki jakke ega patšokke ka mitte.”
„Arvate? Ma ei ole veel siinse linnapildiga harjunud. Siberis olid teistsugused moed, kui neid üldse moodideks saab nimetada. Suur aitäh soovituse eest. Ma saan sellega ise hakkama. Ma õmblesin ju ka Siberis, teenisin isegi sellega.”
„Kas olete siis õmblemist õppinud?”
„Ei. Häda ise õpetab. Oleks ainult rohkem lõikeid kaasas olnud. Üksainukene lõikeleht oli juhuslikult jäänud prantsuse keele õpiku vahele ja seda ma kogu aeg kasutasin ja kombineerisin sellest ka uusi lõikeid.”
„Te võtsite prantsuse keele õpiku sinna kaasa?”
„Jah. Ei tea isegi, miks ma selle kaasa pakkisin. Jäi lihtsalt ette. See aitas mind ka palju. Ma täiendasin end tublisti prantsuse keele osas.”
„Te olete vapustav inimene!” oli naabrinaine vaimustatud.
„Ei, vastupidi, olen harilikust harilikum. Seda, mis ma tegin, tegin vaid selleks, et kas või endalegi oma olemasolu õigustada, ehk ei väljenda ma end õigesti – et üldse tugevaks jääda ja alles jääda! Ah, ma ei taha sellest rääkida. Näete, naps hakkas pähe ja muutun kohe sentimentaalseks. Ah, see aeg on nüüd õnneks seljataga.”
„Mis te arvate, kas teil seda prantsuse keelt siin ka vaja läheb?”
„Ei tea, kuid keel on alati varandus, mida keegi ei saa sinult ära võtta, isegi kommunistid mitte! Muide, mul oli Siberis üks hea sõber, kes oskas ka veidi prantsuse keelt, ja hiljem püüdsime isegi omavahel veidi prantsuse keeles rääkida. Ta oli muide volgasakslane, näete, jälle sakslane.”
„Kuhu see mees jäi?”
„Siberisse. Ta oli samuti väljasaadetu.”
„Ei saanud veel tulema?”
„Ei,” ütles Greta ja kõhkles viivu, kas rääkida avalale naabrile ka sellest, kuidas Alfred palus teda mitte ära sõita, et nad saaksid kokku jääda. Kuid ei, Greta vaikis, ta tahtis unustada mehe täpselt samuti nagu kõik need Siberis veedetud aastad. Siin olid omad mured ja omad probleemid. Pärast väikest pausi ütles Greta vaid niipaljukest: „See mees oli mulle rasketel päevadel toeks. Ta oli abivalmis inimene.” Ja mõtles veel: sakslase pärast viidi Luule ära, ja üks teine sakslane aitas seal kaugel mind…
Ammused naabrid jutlesid veel kaua ja arutasid elu sõlmkäike. Ja korraga oli suvepäev muutunud õhtuks.
Naabrinaine tuli Gretat bussi peale saatma. Ja möödudes taas oma endisest kodust, klammerdusid Greta silmad akendele. Nüüd oli seal ka laualamp süüdatud ja Greta oleks võinud vanduda, et ka see kuulus talle.
III
Juba õe eeskojas tundis Greta seletamatut hurmavat lõhna. See tuletas talle meelde kaugeid aegu ja õnnelikku elu. Eriti meenus Estonia teater – kuhu ta polnud juba viisteist aastat pääsenud – jah, teatri vestibüülis hõljus selline lõhnadepilv ja andis vist omapoolse panuse kõrgmeeleolule. Ja et ta praegu, just Alla eeskojas seda lõhna meenutas, sellelgi oli teatriga oma seos: töötas ju Allagi teatris ja oli osake selle atmosfäärist. See lõhn meenutas teatrit ja Greta igatses korraga sinna minna.
Alla avas talle ukse ja hüüdis: „Ometi tuled sa! Me juba veidi kartsime, et sinuga on miskit juhtunud! Kus sa nii kaua olid?”
Greta oli veidi häiritud õe kamandavast toonist, kuid samas mõtles ta, et elab ju õe juures ja eks ole siis ka kohustatud oma käikudest talle aru andma.
„Käisin Koldes ja vaatasin oma kodu väljastpoolt. Siis tuli proua Lauren ja kutsus mind enda poole ja seal me siis kohvitasime ja…” Greta lause kui raiuti pooleks, kuna uksele oli ilmunud Meeri, tal olid käed laiali ja ta ootas, et Greta tema embusse ruttaks.
„Greta!”
„Meeri!”
„See oled tõesti sina!”
„Ja sinagi oled mul olemas! Millal sa tulid?”
„Nädal aega olen kodus olnud.”
„Mis! Ja Alla ütles mulle seda alles eile!” oli Meeri pahane.
Greta heitis Allale imestunud pilgu.
„Ma panin sulle kirja ukse taha!” õigustas end Alla.
„Kirja? Pole näinudki.”
„Eks keegi võttis ära. Aga mis sest enam õiendada! Peaasi, et ma eile sulle isiklikult teatada sain.”
Meeri vaatas Alla poole, tahtis midagi öelda, kuid mõtles ümber – parem mitte tänast rõõmupäeva tumestada.
Meeri kallistas Gretat, justkui saaks aastatega kaotatud hellust ühekorraga tagasi võtta.
Pärast tormilist tervitust vaatasid nad pikalt teineteist ja kumbki mõtles omi mõtteid.
Meeri mõtles, et õde on kõhnemaks ja muidugi ka vanemaks jäänud, kuid siiski on ta endine sädelev Greta. Või tõi selle sära tema silmadesse just Meeriga kohtumine? Igatahes oli Meeri kartnud veidi seda kohtumist, ta mõtles, et Greta on ehk väga muutunud ja näeb liiga vaevatud välja. Nüüd tundis ta rõõmu, et see just nii ei olnud.
Greta vaatas Meerit imetledes. Meerist oleks nagu viisteist aastat mööda libisenud. Meerit vaadates paistis Gretale, nagu ei elakski õde siin okupeeritud Eestis, tundus, nagu oleks siin kõik endine. Pole kaotusi, surma ega kannatusi. Greta sulges silmad ja soovis mõttes, et järsku juhtubki ime, ajaratas pöörleb tagasi, ja kui ta taas silmad avab, on kõik nagu oli, ka armsad inimesed on elus ning alles.
„Ega sul paha ei ole?” kuulis Greta äkki Meeri kohkunud häält.
Greta avas silmad ja raputas pead. „Ei. Ma ainult kujutlesin, et kõik need õudused, mis meiega juhtusid, on kui halb unenägu, et kõik see halb on olemata, Kuid midagi ei saa siin elus olematuks teha.”
Meeri naeratas kaastundlikult. Siis võttis ta vanema õe õlgade ümbert kinni ja otsekui talutas teda diivanile istuma.
„Las ma vaatan sind, Greta!”
„Minust pole midagi vaadata, olen üks Siberi baaba.”
„Ära räägi rumalusi! Kui ausalt öelda, siis polegi sa väga palju muutunud. Ausõna. Oled küll