Pärast äikest. Artur I. Erich
Читать онлайн книгу.
ju ei püüdnudki talle läheneda. Tema aga, vastupidi, tahtis emaga hell olla. Greta silitas ema kätt. „Sa oled mul küll palju vanemaks jäänud, kuid ikka nii enda moodi. Isegi pitsžaboo on su kleidil!”
„Jah, seda ma armastan, ja ehin ennast ikka, olgu ma kas või saja-aastane,” rääkis ema. „Siin on mind mõned sellepärast ka pilganud ja üks halb inimene hüüab mind parunessiks.”
„Ära pane tähele.”
„Ma ei panegi. Eks ta on lihtsalt kade, sest mina olen palju intelligentsem. Meie papa oli ju ka intelligentne.”
Greta kuulas veidi imestunult oma ema. Iialgi varem ei olnud too oma intelligentsusega kiidelnud. Kas tõesti hakkavad tema alateadvusse talletatud mõtted väljapääsu otsima?
„Kuidas su tütred elavad, Gretakene?”
„Sa oled vist unustanud, et ainult Lehti on mul alles. Luule on ikka veel kadunud, ta arreteeriti ju neljakümne esimesel, ja Laine sõitis koos sakslastega Saksamaale. Aga Lehti on Eestis, teda sa oled ju ometigi näinud?”
„Ei ole.”
„Sa oled unustanud, mamma!” ruttas Alla ütlema.
„Ei ole, ega ma nii unustaja kah ei ole, nagu sina mind teed,” pahandas ema Allaga ja ütles siis Greta poole: „Nägin Lehtit viimati siis, kui ta veel kooliplika oli. Nüüd ma pole teda näinud!”
„Kuidas nii?”
„Ei ole,” jäi vanake kindlaks. „Helve on siin käinud, Ene on käinud. Hillar ka. Aga Lehtit ma pole näinud.”
„Ta ei mäleta,” sosistas Alla Gretale kuidagi vabandavalt. „Pole midagi parata.”
„Ära nii tasa räägi, ma ei kuule!” ütles ema.
„Ma küsisin, kas põetaja Mari ja sanitar Viive ikka hoolitsevad sinu eest?” ütles Alla kõvasti ja lisas Gretale vaiksemalt: „Nendele me maksame veel eraldi, et nad oleksid mammaga kenad.”
„Viive käib mind vaatamas siis, kui tal väike kilk peas on, siis ajab pikalt juttu ja toonitab muudkui, et olen talle kui lihane tädi. Aga see pole õige, mina ei hooli temast. Mulle meeldib ainult Mari, tema on nii südamlik ja kena inimene. Toob mulle poest alati, kui mul midagi vaja on. Olen talle mitu korda ütelnud, et kui ma siit ära lähen, siis viin ta endaga kaasa, ta on mulle nagu viiendaks tütreks,” rääkis ema ja ohkas: „Näete, tüdrukud, tahtsin kangesti poega, kuid sünnitasin ainult tütreid. Papa oli iga kord tujust ära ja kui Meerike sündis, siis oli päris pahane.”
„Ei olnud. Sa ajad jälle midagi sassi,” kaitses Alla oma isa.
„Ära vaidle minuga, Alla, ma tean oma elu paremini kui sina!”
„Sa unustad palju asju,” vaidles Alla edasi.
„Just vanu asju ma ei unusta! Papa oli pahane, jah, mis sellest rääkida. Pärast aga hoidis ja armastas Meerit kangesti. Kuidas ta nüüd elab?”
„Kes?”
„Meerike. Ja kellega ta elab? Kas Georgist on juba midagi kuulda?”
„Meeri elab oma tütre juures. Ja Georg kirjutab neile sealt kaugelt.”
„Kui tagasi tuleb, siis lepivad kindlasti ära. Ma kohe tunnen seda. Kes siis saabki Meerikese peale pahaseks jääda.”
„Ikka Meeri ja Meeri,” pomises Alla ja sättis lauale kaasatoodud külakosti. Seal oli stritsel, küpsised ja singiga võileivad.
„Mida sa sinna lauale nüüd laod!” pahandas ema, „tuleb mu toakaaslane ja talle see ei meeldi.”
„Pakume talle ka,” ütles Greta, „ja teeme kohvi, eks?”
„Seda võib küll. Võta, Alla, see kann ja pane vesi keema!”
Alla võttiski kannu ja väljus veidi solvunud näoga.
„Meeri on täna tööl, muidu ta oleks meiega kaasa tulnud, ta lubas nüüd järgmisel pühapäeval tulla,” ütles Greta ja küsis:
„Ütle, mamma, oled sa siin nüüd juba harjunud?”
Siis tahtis ta veel lisada, et varsti võtab ta ema enda juurde, kuid hammustas huulde. Kuhu ta siis ema paneks? Tal pole ju endalgi kohta, kus elada! Lehti pole tänaseni sellest juttu teinud. Isegi siis ta vaikis, kui Greta otse tema abikaasalt küsis, kas too ei saaks oma tutvusi kasutada ja talle kuskile omaette toa muretseda. Innogenti lubas asja uurida, kuid Greta taipas otse õhust, et ta ei kavatsegi seda teha. Täpselt samuti, nagu ta lubas ämmale mingit töökohta vaadata. See oleks talle vaid üksainuke käeliigutus või telefonikõne – arvas Alla. Kuid väimees ei teinud seda ainsat käeliigutust. Ja Greta elas endiselt Alla juures.
„Eks inimene harju kõigega, nii minagi. Elada siin võib, süüa antakse hästi. Ainult mulle ei meeldi siin üks asi,” rääkis ema.
„Mis siis?”
„Vanu inimesi on liiga palju. Üks räägib üht ja teine kirub teist. Mõni ajab päris kiusu taga. Aga ega ma siia igavesti jää. Kui Greta tagasi tuleb, siis viib ta mind enda juurde, selle peale võin ma kihvti võtta,” kinnitas vanainimene.
Greta hammustas taas huult ja nüüd kerkis talle juba klimp kurku. Ta polnud terve igaviku nutnud ja oleks vist hingevabastav end ema rinna najal välja nutta. Ent ta neelas klombi alla ja ütles veidi väriseval häälel: „Siis on hea, mammake! Kuidas su tervis on?”
„Nagu minu aastates ikka, ega kukerpalli enam ei lase, aga elada tuleb. Olen juba kaheksakümmend kuus täis. Aga siin on hulga vanemaid inimesi. Ühel peeti alles sajandat sünnipäeva. Käidi isegi valitsuse poolt õnnitlemas,” itsitas vanake. „Meid kutsuti siis kõiki saali ja peeti kõnesid, aga nii vaikse häälega, et kedagist ei kuulnud. Ma ei pea neist tuhkagi, nendest valitsuse meestest. Kas sina pead?”
„Ei pea. Sohiga tehtud kõik.”
„Ma arvan samuti. Ma ütlen sulle midagi, ühe saladuse!”
„Noo!”
„Siin elab ka üks endine riigitegelane. Meie õige riigi! Ta varjab ennast siin, elab võõra nimega. Aga sa ei tohi sellest rääkida.”
„Muidugi ma ei räägi. Kust sa seda siis tead?”
„Mina tean. Ega teised ei tea vist keegi.”
„Kuidas sina seda siis teada said?”
„Mulle ütles Berni.”
„Berni?! Millal?”
„Kust mina mäletan, millal see oli. Aga ükskord rääkis ta seda mulle, kui mind vaatamas käis.”
„Käis Berni siis siin?”
„Jaa. Mitu korda on käinud. Aga sellest ei tohi sa iialgi teistele rääkida. Allale ka mitte, tema on punane.”
„Ega ta enam pole punane. See uim läks tal juba ammu üle.”
„Siis on hea, aga rääkida ei tohi sellegipoolest. Berni keelas ära. Ja tema hoolitseb mu eest hästi.”
„Kes?”
„Eks ikka…” Ema vakatas sõnapealt, sest Alla oli ilmunud koos kannuga uksele.
Kui kohv oli valmis, istus ema oma kahe tütrega lauda ja igaüks meenutas mingit seika või ütlemist neist ammustest aegadest.
Greta vaatas oma ema: nüüd oli ta nägu korraga noorenenud. Kas tegi seda rõõm või ehk oli ta jõudnud ema kortsudega juba harjuda?
„Mul on nii hea meel, Greta, et sa tagasi oled,” ütles ema.
Greta haaras ema käe ja pani selle oma põse vastu, vahepealne segiminek oli mööduv – ema ju tundis ta ära!
Olles emaga hüvasti jätnud, jalutasid õed bussipeatuse poole.
„Noh, kuidas sulle mamma paistis?” päris Alla.
„Vanake. Aga mõistus on tal veel päris selge, eriti mis vanadesse aegadesse puutub. Kohati ajas ta küll midagi