Luus. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
üle. Rubla ja üheksateist. Teed ja sampust välja ei tule. Võtsin siis juba ühe kohvi.
Kui oma kohvitassiga leti ääres ringi pöörasin, tundsin hetkeks ebamugavust, siit ja sealt vaadati mu poole. Oled üksi baaris ja jood ühe kohvi. Kes sa selline oled? Okei, olen kes olen, leppisin mõttes. õnneks oli üks kolmene laud tühi ja ma ei pidanud end kellegi juurde küsima. Kui istusin, tuletas Moravia end kõhu peal meelde. Võtsin ta väljaja panin tagurpidi lauale. Kardinad olid veidi kõrvale lükatud ja ma nägin välja. Tahtsin vaikselt istuda ja lasta silmadel pilvede liikumist vaadata, aga jälle segas asja peale mõtlemine selle ära. Punnitasin natuke vahtida, aga see oli surnud vaatamine, mitte heas mõttes tühi vaatamine. Kohv jahtus. Segasin suhkrut. Joomiseks veel tuline. Tegin raamatu keskelt lahti ja lugesin. üks poiss vaatas oma sugulaste käitumist ja ei saanud sest suuremat sotti, jagas küll nende tegutsemismotiive ja need olid talle lääged. Kui sa oled tõeline vaatleja, pole miski eriti lääge. Sest mingid motiivid pole halvemad kui teised. Ainult enda olemine võib halvem olla. Kui oled liiga tuim ja nüri.
ühed plikad küsisid, kas nad võivad mu lauda isuda. “Jah, palun.” Vaatasin ringi. Mujal polnudki enam kohti. Ma ei saanud enam rahulikult lugeda. Ei tahtnud raamatut ka kõrvale panna, see tekitanuks plikade ja minu vahele tühjuse ja pinge. Pressisin siis lugeda, ehkki enam mõttega ei jälginud. Varsti hakkasid nad vaikselt juttu ajama. Kuulsin seda vestlust tahtmatult pealt. Tavaline vestlus. Püüdsin mitte liialt kuulata, et nad seda ei tajuks.
Nad olid endale hea laari ette võtnud. Kohvid, väikesed sampused, koogid kummalegi.
Jõin hästi aeglaselt kohvi ja keerasin aeg-ajalt lehte. Hea meelega ajanuks nendega tühjast-tähjast juttu, ei osanud ainult kuidagi alustada. Alustama pidanuks kuidagi poolkogemata. Lõpuks, kui neil hakkas kõik otsa saama ja minu kohvitass tühi oli, kummardusin nende poole ja küsisin: “Ma lähen järjekorda kohvi järele, kas tahate ka baarist midagi.” Nad vaatasid mulle ja siis teineteisele otsa. Nad olid noored tüdrukud. “Ei tea, ühe kohvi võiks võtta küll,” ütles ilusam kahtlevalt. Millegipärast arvas ta, et tema peab vastama.
Alles siis tuli mulle pähe: ega nad mõtle, et tahan neile välja teha. Arvestasin siva mõttes. Kolm kohvi tuleks ehk väljagi.
“Ja muud mitte midagi,” küsisin, loll, nagu ma olen. “Ei, muud küll ei taha,” vastasid nad.
Seisin sappa ja püüdsin mitte nende poole vaadata. Ma polnud enne neile tõsist pilku õieti heitnudki. Siit, kaugemalt, oleks hästi näha olnud, mis nad endast kujutasid. Ilmselt tehnikumist või siis pedast. Mul ei tekkinud nende suhtes mingeid plaane, nii et olgu, kust tahavad.
“Kolm kohvi,” ütlesin ma, kui saba minuni jõudis. “Kui palju teil kohvi maksab.”
“Kolmkümmend üks kopikat.”
Ta pani kolm kohvi kandikul letile ja lõi arvutil selle keerulise summa kokku.
“Üheksakümmend kolm kopikat.”
“Ma jään teile viis kopikat võlgu,” ütlesin hooletult, aga võimalikult resoluutselt. Mees jäi mittemidagiütleva näoga vait. Tõstsin möödaminnes suhkrutoosi ka kandikule ja astusin minema.
Jagasin tassid laiali.
“Siin on,” ütles ilusam tüdruk häbelikult ja pani rubla lauaservale.
“Ärge andke mulle seda rubla, ma ei saa teile tagasi anda.”
“Oh, las see jääb.”
“No teate.”
“Sest pole midagi.”
“Ma ei taha nii. Lubage siis, et ma tegin teile välja.”
Ta võttis oma rahakoti ja hakkas kopikaid lugema.
“Kohv on kolmkümmend kopikat, eks ole,” ütles ta vaikselt.
“Jah.”
“Palun.”
“Kuulge, siin on ikkagi rohkem.”
Jumal, nii palju sekeldamist nende kopikatega. Jätsin viieteistkopikalise lauaservale.
“Kas te suhkrut ka panete.”
Oleksin tahtnud nendega mõnusat tavalist juttu ajada. Nad panid suhkrut kohvi sisse. “Aitäh teile,” ütles see ilus tüdruk. Unustasin endale suhkru panemata, viisin kandiku ja suhkrutoosi tagasi ja panin mingi kopika talle letile.
Istusin ja ei osanud ikka midagi rääkida. Lõpetasin oma kohvi enne neid. “Head päeva,” ütlesin tõustes ja oma raamatut võttes. “Head päeva,” ütlesid nad mõlemad hästi lahkelt.
Istusin Manni tugitoolis. Ei teadnud, mida teha. Mingi jõuetus. Ei suuda lugeda. Võtad loed paar lauset, ei jälgi. Mõttetu tegevus. Mis ma siin pingutan mingit idiootsust, milleks? Kõht oli tühi, aga ei viitsinud süüa otsida. Tühi, mis siis, et tühi, söön, siis on täis, noh ja siis? Suitsud olid taskus. Ma ei võtnud neid välja. Raadiot mängima ei keeranud.
Vaatasin enda ette. Oskaks nutta, siis kui tahaks. Ei. Karjuda. Milleks? Kõik on tavaline elu. Kaua ma pean siin istuma, issand jumal? Kus on elu? Nii palju surnud inimesi seina taga tänaval.
Eile oli hea. Jõime veidi. Kõik oli elus. Olime omadega kodus. Kui kempsu pissile läksid, kiirustasid tuppa tagasi. Kogu aeg tahtsid olla, midagi teha, ükskõik mida, võimalikult intensiivselt olla, ükskõik mida teha, nikkuda või mitte, see pole nii tähtis, olla, suhelda, värviline elu, feeling, tuba on täis pidu, vaikne olemine, muusika, juua teed või mitte, ükskõik, suitsetada, jah, vahetpidamata, kuni sigaretid otsas, suudlen sind ja suudlen teda ka, suudle sina ka teda, sõbrad, vennad, inimesed, lapsed, me oleme kodus, tantsime hääletult, hääletult, pantomiim, võtame ennast alasti, naljakas, kui naljakas, miks ma naeran, ei tea, tahan ja naeran, jumal, kui naljakas, me oleme kõik alasti, mis see on, mis siin toimub, kes me oleme, mis maailm see on, mis see maailm on, kes me oleme, kes me oleme, sinu keha, minu keha, imelik asi – minu keha, sinu oma ka, silmad, mis meiega lahti on, ära tee akent lahti, palun ära tee akent lahti, hea, jääme siia, soe, rahu, hea, istume natuke, kas teed on veel, ei, ei pane riideid selga, oh, pärast võiks veel tantsida, nii hakkamegi pidutsema, kõik on alasti, daamid on üles löödud, värvitud, ehteis, härrad võiks isegi olla ülikonnas, või hästi napis ja ranges ülikonnas, silindriga, oo jaa, silindriga, kust sa selle saad, minul on kodus klappsilinder, käib kokku, ei, kõik peavad siis ikka alasti olema, ei, vaadake ise, tüdrukud on ju ilusad alasti, vaadake Evelini, ta on ju ilus, aga mehe keha ei ole ilus, miks ei ole, me ei ole osanud teda ilusana näha, me ei ole teda siiani ilusaks mõelnud, aga nüüd mõtleme, ei mingeid ebamoraalsusi, ei tea, miks ka mitte, ei tea, mida te mõtlete, nikkumist, las need teevad, kes tahavad, ei, ei, see ei ole hea, see rikub asja ära, kui ühed hakkavad kahekesi, mis need teised siis teevad, vaatavad või, kuulge, võibolla paneme riidesse, asi läheb juba kuidagi liiga rõvedaks, ei ole, täna jääme alasti, oota, kui palju kell on, üheksa, poole kümneni jääme alasti, mehed, miks teil ei tõuse, miks ei tõuse, mul on juba poole peal, näita, mine persse, kuulge, te olete kõik jamaks keeranud, kuradi lapsed, nagu enne poleks olnud, asja siis praegu vaja, süvafeeling jah, nüüd hakkate jama panema, õige, täitsa õige, oodake, pidage lõuad, teeme nii, et mingi minut aega on kõik vait, okei, okei, teeme.
Tuba oli tühi. üsnagi korras. Kes ja millal teda koristas, ei teagi. Hommikul olime meie Manniga kahekesi. Ta läks tööle. Veidi aja pärast tõusin, käisin kohvikus kohvi joomas. Ja tulin siia tagasi. Miks? Kõik külm, tühi, mõttetu. Külm päev, tühi tuba.
Kuhu ma pidin minema, mida tegema?
Ei taha midagi teha. Ei taha siin olla.
Väiksena oli ka nii. Kui oli sünnipäev või pidu, oli kõik ümberringi täis elu, headust ja armastust lehvis õhus, teinekord oli kõik kõle, tühi; õudne, vaenulik üksindus.
“Lõpuks on iga inimene siin maailmas üksi. Elab üksinda ja peab hakkama saama ja valib, kuhu ta oma saatusel laseb minna,” nii ma kirjutasin kroonust. M vastas siis: “Sa ajasid süvajama, anna mulle andeks. See on nohu, millest sa mulle kirjutasid. See pole mingi õudus. Aga suudad sa ette kujutada, et algselt, inimeste kui indiviidide väliselt, see, mis inimeste