Luus. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
sirged, üsna õhukesed juuksed. Ta polnud ei tüdruk ega naine, midagi vahepealset.
Ta koputas nii ägedalt, et ma mõtlesin kohe – šveitsu peab tal tuttav olema. Aga ilmselt ainult üks, sest ta vaatas, kumb tööl oli. Vanamees tuli klaasi taha. “Tere, Jaan.” Vanake tegi kohe lahti. “Me tuleme selle kutiga sisse.” Vanake oli lahke. “Tere õhtust. Kuidas läheb siis, Marika, ei ole teid juba kaua näinud, juba nädalapäevad.” See mees rääkis vanaaegset juttu. “Ma olen ju kogu aeg tööl.” “Kus sa oled siis nüüd, Moskvas või.” “Nojah.” Ma pugesin ka sisse. Plika hooldas mind nagu last. Viis üles, pani lauda. Siis andsin talle suitsule tuld. Tema enda tikkudega, mis ta koos Tallinna pakiga lauale pani. Ta oli hästi sõbralik ja rõõmsameelne, sugugi mitte üleolev ja ei tahtnud minu käest nagu midagi. Tegelikult oli ta tulnud oma ettekandjast sõbrantsi juurde. Aga nüüd jäi minuga istuma. See oligi Mann.
Kui sa plikaga magad, siis võid valetada ja käituda mitte päris vastavalt oma feelingule. Pagan teab, mis põhjusel. Näiteks varjad midagi, kardad, et ta sult midagi küsib, või pead teda endast kogenumaks ja oled kohmetu või oled vintis ja hoolimatum ja laisem, kui ise tahaks. Tohutult parem on, kui sellist ebaklappi seesmise sinu, välimise sinu ja plika vahel pole. Kui kõik on vahetu, tõeline ja julge, sa usud ja tahad seda ja ei häbene. See on hea. Joovastav. Unustus. Mäng. Ei tea isegi, mis järgmisel hetkel teed. Riideid seljast võttes poetad ajud ka välja. Parimatel hetkedel oli Kati täiesti ajudeta ja täiesti ettearvamatu käituja. Naljakas.
Kui päeval varem tinutama hakkad, saad ikka kuidagi ööni välja veedetud. Mingeid variante ikka leidub ja tuju püsib mastis. Kui püsib. Sellepärast tulebki varem alustada.
Tulime kinost pärastlõunavalgesse päeva. Silmad kinopimedad. V haigutas. Mina samuti. Läksime automaatselt üle platsi ja mööda tänavat edasi. Olime kolmekesi. V, A ja mina. Olin jälle kolmas. V oli kunagi vanasti mu pruut. Lühikest aega. Õieti polnudki. Õieti oli ta kogu aeg lihtsalt sõbramees. Suurest igavusest või üksindusest või nukrusest sattusime mõned korrad koos magama. Aga voodiski olime rohkem sõbrad. Pilk jäi voodis selgeks, see oli iluski. Ma teadsin, et A üritas talle pikemat aega pihta panna, aga õiget vedu see asi ei võtnud. Mõlemad olid liialt isepäi elavad inimesed. See neid muidugi teineteise poole tõmbas kah.
“Mis me teeme siis,” haigutas V veel kord. Siis võttis ta A õlgade ümbert kinni. “Noormees siin mõtleb kohe midagi teravmeelset välja. Selline ilus noormees.” Ta lasi käe alla.
“Ei tea, kas vaheajad on igal pool läbi,” ütles A.
“Oleneb, kus,” rääkisin mina. Nii tihti olen kolmas olnud. Enamasti hea meelega, hea vaba asend. Teisedki taluvad mind hea meelega. Vahel on kolmandat vajagi, et asjad vabamalt laabuks. “Kui palju kell on.
“Kuus läbi.”
“Gnoomis on vaheaeg. Nordis ma ei tea.”
“Baar on igatahes lahti.”
“On küll. Sinna lähmegi.”
“Ainult ma ei viitsi kuskil oodata,” ütles V.
“Nojah, lähme uurime elu,” ütles A.
Kõndisime sinnapoole.
“Kuidas teile kino meeldis,” küsis V.
A: “Nikkumist oli vähe.”
V-le selline jutt ei meeldinud. Ta oli vait. Mina samuti. Läksime vaikides. Inimesi vaatas meie poole. A pani endale suitsu ette. “Mulle kah, tõbras,” tuletas V meelde.
“Sorri.”
“Anna mulle ka üks.”
A andis tuld, meie puhusime suitsu suust välja. “Palju teil üldse raha on,” küsis V.
“Mul on umbes kuus rubli.”
“Sul ka midagi on, O.”
“Kolm.”
“Vähevõitu.”
“Vähe jah, kaks veini ikka.”
“Mul on ka mõned rublad.”
“Oled sa viimasel ajal palju joonud,” küsis V mult. Ta kõndis nüüd A käevangus. Tikk-kontsadega munakividel. Nägin silmanurgast, kuidas ta sirutas käe eemale ja lasi sigaretil näppude vahelt maha pudeneda.
“Ei ole, pole millegi eest juua.”
“Aga himu sul ikka on.”
“Ei tea, vahel on. Sinuga koos on, kallis.”
“Tänan, mu arm.”
Läksime Nordi sisse.
“Kurat, kas leppisime enne kokku, et pärast lähme joome veini,” ütles V. “Miks teil nii vähe raha on.”
Mis ta viriseb. See mulle ei meeldinud.
“Kuule, ta sokutas meile mingi suupiste ka,” ütles A kandikuga lauda tulles.
Nägin, et V tahtis jälle viriseda, et mis kuradi suupiste, aga jättis virisemata. See oli hea.
Kõrvallauas istus sünge mutt, paks, suurt kasvu, jalad põlvedest vist laiali, küünarnukid ja suured rinnad laual, koni erepunaste küüntega näppude vahel, ja pani oma sõbrantsiga aktiivselt teksti. Vaatasin, kuidas inimesest voolas energia nagu kosest. Halb või hea, ei tea. Olen ammu selle pärimise vastu, aga miskipärast tuleb ta kogu aeg meelde.
Tartus.
Katt pani meid eri tubadesse magama. “Mis see siis on, kas täna ei saagi,” küsisin, kui ta mulle teise tuppa voodit tegi. “Ole tasa,” ütles ta.
“Jah, muidu jumal taevas kuuleb ja pahandab.”
“Head ööd,” ütles ta pärast mulle ukse vahelt.
“Musi ka.”
Ta tuli ja seisis mu ette. Ma istusin voodiserval. Enne kui ta aru sai, tegin tal püksinööbi ja luku lahti, lükkasin särgi kõrgemale, võtsin ümbert kinni ja surusin põse vastu kõhtu.
“Mis see siis on,” küsis ta.
“Noh, vanemad vaatasid mind üle.”
“Sinna ei saa midagi teha. Nad on vanad vanemad.”
“Minu ema vaatas sind ka üle, kui sa meil olid.”
Ta paitas mu pead. Hammustasin teda kõhust.
“Ai. Sul pole meil mugav.”
“Vabadus on tunnetatud paratamatus.”
“Oo, ei, vabadus on miski muu. Oota.” Ta lükkas mu voodile pikali, tõmbas endal püksiluku kinni ja heitis minu kõrvale. Suudlesime. Ta võttis prillid eest, pani need üle voodiotsa põrandale, suudlesime veel.
“Üritan parandada maja reputatsiooni,” nentis ta.
“Homme paneb su isa mind prooviks kasvuhoonesse tööle.”
“Ta on kohati täiesti inimlik.”
“Eks me ole samast liigist.”
“Homme lähme paarile sõbrantsile külla.”
“Lähme ilusamate juurde, palun.”
Kuulasime maja vaikust. Küll oli krõbe ja täielik vaikus.
“Okei, ma lähen nüüd oma voodisse nagu vooruslik neiu kunagi.” “Nojah, ma taon siis täna pihku.”
“Head onaneerimist.” Ta pani ukse kinni, ei naeratanud. Ta ei naerata peaaegu iial. Võibolla teinekord purjus peaga. Siis on tal tihti kummaline ilme, pole võimalik aru saada, mis ta mõtleb või tahab. Need on tal puhkehetked. Nagu minulgi. Pedasse tuli ta ka TRÜ asemel, et kodunt ära saada.
Mulle ei meeldinud ainult, et ta ostis plaate juba siis, kui tal veel grammarit ei olnud. See mulle ei meeldinud ja ma ütlesin seda talle ja ta sai sellest aru. Tallinnas elades oli ta tublisti vähemkorralikuks muutunud. Aga ikka püsisid tal sellised harjumused nagu nõud kohe ära pesta või riided õhtul korralikult kokku ja toolile panna. Või raha arvestada. Kohati ei lase see täielikult