Luus. Peeter Sauter
Читать онлайн книгу.
Tundsin seda ilma katsumata. Kuidas rinnas lõi. Kiiresti ja nõrgalt. Ei saanud olla kiiresti ja nõrgalt, siis ma poleks kuulnud. Aga oli vist siiski.
Peatuses seisis inimesi. Polnud veel nii hilja. Enamik oma mõtetes. Mõni silmas ka teisi, mindki. Kõik õhtuselt väsinud. Kui teine õhtu ennast üles löövad, siis mõni ehk eputab. Keda olemasolev elu ei toida. Kes tahab muud. Kallimat elu, või on muud ideaalid. Mis vahet, millised. On siis vahet? Peaasi, mis elus hoiab.
Tavaline tühi päev. Taskus oli limonaadipudeliga jooki, aga korraga oli piinlik seda siin juua. Sest olin inimesi vaadanud, neile mõelnud. Nüüd mõtlesin, kuidas mina neile paistan.
Poiss sõi õuna ja vaatas autosid. Õunasüda jäi järele. Ta teadis vaatamatagi, kus selles peatuses prügikast seisis. Ta viskas. Aga tabas ühe proua palitu taguotsa. Poiss pöördus siva tagasi ja vaatas endiselt autosid. Proua keeras ringi. Vaatas, kes see viskas, üllatunud ja pahane. Vaatas seda, mis maha oli kukkunud, vaatas poissi tänava ääres seismas ja autosid jälgimas, vaatas mind pingil istumas ja suitsu tõmbamas. Tal oli siiras ja üllatunud pahane nägu ja ma naeratasin talle otsa vaadates oma kõvernaeratust. Proua pöördus tagasi ja ootas edasi oma trolli.
Vahel jäi süda nagu seisma, takerdus, siis pani jälle hirmsa kiiruga. Siis tegi imelikke jõnkse ja volksatusi. Kuulasin ja jälgisin suisa huviga. Hakkasin mõtisklema, et kui ma joomist-suitsetamist ei kahanda, siis volksabki süda varsti üle aia. Need polnud sugugi nii mõnusad mõtted kui õilsad juhusliku surmasaamise mõtted. Siiski oli hea olla. Teise päev joomine annab kohati erilise eemalolekutunde ja rahu. Jõudu, energiat enam pole, lihtsalt oled, vaatled ja lased kõigel mööduda.
Sirutasin selga. Rumba oli põlenud oma valge filtrini. Marlborot ma ei tõmba. Priimat ka mitte. Mul tegelikult kama kõik. Priima ja Marlboro on tegelikult sama head, ainult erinevad. Mis seal muidu ikka head on. Saatsin koni jõuetu liigutusega rohelise prügikasti poole. Tabas. Tabamine tegi hea tunde. Tõusin ja surusin käed jopetaskusse, et neid valmisolevana tunda. Ootasin järgmise riista ära, ronisin sisse, sõitsin linna. Taskus veel pool limpsipudelitäit segu.
Nägin ta silmist, kuidas ta mind armastas, aga teadsin ka, et ligi ta mind ei laseks. Mul ei õnnestuks teda ära petta, et ma tast südamest hoolin. Tema piir oli selline: vahel lasi end suudelda ja vastas suudlusele õige pisut, aga ainult õige pisut, hoidis end tagasi. Või olidki ta vajadused nii väiksed. Ometi nägin ta säravatest-udustest-kohmetunud silmadest, kuidas ta minust oli sisse võetud. Rääkisin temaga lõbusalt ja hoolimatult. Mõtlesin, et tuleks ikka ta juurde voodisse pääseda, see asja ümber keerutamine ja voodini mittejõudmine hakkas juba perversne ja nõme tunduma. Aga siis mõtlesin jälle, et see ei oleks minu poolt ilus ja meie mõnus omavaheline suhe läheks siis ilmselt kaotsi. Meil oli lahedaid vestlusi, kui liigne isiklikkus oma pingeid ja pressi peale ei surunud. Mul polnud sel ajal ühtegi teist tüdrukut ega sõprugi peaaegu. Kõik olid kuskil ära või olin mina kuskil ära. Olin tüdinenud vanade sõpradega vestlemast. Mul oli koos temaga hea, ainult vahel mõtisklesin ketserlikult, et tahaks hoopis mõne noore plikaga tuttavaks saada, et oleks rohkem plikapoolset teadmatust, väljaütlematust, et kõik oleks õhus, võimalik, tuhat korda rohkem õrnust, kui hiljem tegelikkuses viitsiksid ära taluda.
Seisin keset tuba ja mõtlesin: mida ma pidingi tegema? Vahtisin raamaturiiulit enda ees. Pähe ei tulnud ühtegi asja. Vahtisin tuimal pilgul. Iga paari sekundi järel tuli ajju – mida ma pidin, misasja ma siis… “Oh, perse,” ohkasin ja istusin laua taha. Laual olid purgis pastakaid. Telefoniraamatu vahel oli ka märkmepabereid. Võtsin märkmepaberi ja sodisin. Huvitav sodimine. Siis võtsin mitu paberit ja tegin igale poole väikese sodingu. Panin neile ka allkirjad. “Tomatimahl ja veri.” “Minu lühike elukäik.” Ja muud. Siis kargas pähe, kuhu ma enne pidin minema, õige küll, kempsu. Käisin siis ära. Ja seisin jälle keset tuba. Mida nüüd teha?
Pidin teksaseid nõeluma. Tavaliselt nõelub ema kõike. Aga miks ka mitte vahel ise nõeluda. Pealegi olid mul momendil ainult ühed teksad. Persevahelise õmbluse niit oli kuidagi lahti hargnenud, selle pidi ilusti kokku õmblema, ema ei olnudki kodus.
Korter oli soe ja valgust täis. Päike, hea. Keerasin raadio köögi aknalaual vaikselt mängima. Jätsin köögiukse lahti, tegin toaukse lahti ja istusin koridoripõranda soojale linoleumile. Püksid, nõel ja niit. Mul oli õige teksaniidi värvi niiti. Hakkasin juba pihta, aga tõusin, läksin tegin toas akna lahti. Kummardusin korraks välja – vesi tilkus. Jätsin aknale prao vahele, torkasin sinna ajalehe.
Istusin uuesti koridori maha. Võisin välja vaadata kolmest aknast, kõrvalolevatest toa- ja köögiakendest ja mööda koridori edasi, läbi elutoa, magamistoa aknast. Istusin, päikesevalgus, õhk, muusika. Hea. Nukerdasin õmmelda. Laulsin, mõtlemata, mida ma laulan: on a dark desert highway, cool wind in my hair, sweet smell of colitas risin’ up through thc air, up ahead in the distance i saw a shimmering light, my head grew heavy and my sight grew dim, i had to stop for the night… mirrors on the ceiling and pink Champagne on ice and she says: we’re all just prisoners here of our own device, in the masters chambers they gathered for the feast, they stab it with their stealy knives, but they just can’t kill the beast, last thing i remember, i was running for the door, i had to find the passage-back to the place i was bcfore, relax, said the nightman, we are programmed to receive, you can check out anytime you like, but you can never leave (plenty of room at the Hotel California, any time of year, any time of year, you can find it here, you can find it here).
Püksivärk ei kulgenud nii kaunilt, kui vaja olnuks. Jumal nendega, vanad püksid. Laulsin veel mitut vana laulu. Stairwayd ja Bohemian Rhapsodyt ja muid juppe, mäletan kõiki neid jupiti, kunagi sai sisse imetud.
Lõpuks olid püksid enam-vähem. Enam-vähem õmblusega. Tõusin püsti, viskasin püksid üle õla ja seisin koridoripeegli ees: “Vaš prikas võpolnen, tavarištš starši leitenant, štanõ zasil.”
Korteris oli jahedaks läinud, aga ma ei pannud ikkagi akent kinni, hea karge.
R läks välja, aga mina jäin istuma. Pidin teda ootama. Pärast pidime koos jooma minema. Lappasin ta raamatuid ja muid asju. Ei viitsinud midagi lugeda. Istusin ja vahtisin niisama. Kuulasin, kas kostab läbi maja mingeid hääli. Ei kostnud. Täielik vaikus. Veider vaikus. Vahtisin ringi ja klõbistasin näppudega vastu tugitooli käetuge. Makki mehel ei olnud. Tähendab, oli. Aga juba mitu aastat katki ja ta polnud viitsinud korda teha.
Tõusin püsti, seisin, käsi püksitaskus, ta kirjutuslaua ees ja harutasin ühe käega sealolevates paberites. Seal olid mehe täissoditud paberid. Mees teeb kirjatööd. Mees kirjutab. Lugesin ühte pealkirja: KUI ON KEVAD JA SUL ON PIKAD JUUKSED. Ma ei saanud aru, kas sihuke pealkiri meeldis mulle või tundus tobe. Ju vist äratas huvi. Võtsin need kirjaklambritega kokkupandud lehed kätte, et lugeda. Aga ei lugenud kohe. Hoopis seisin, lehed käes, ja vaatasin aknast välja. Tuba oli soe. Läksin tegi akna lahti ja kummardusin välja, õhk mõjus mu peale hästi. Seisin, kuni külm hakkas, siis panin akna kinni ja istusin uuesti tugitooli. Lugesin seda juttu.
KUI ON KEVAD JA SUL ON PIKAD JUUKSED
KUI ISTUD KELLEGI POOL, on tehtud teed, lapsed mängivad kõrvaltoas, neid ei keelata olemast siin või seal, jood teed ja tuleb tunne: kõik on niisamuti juba olnud, siis oled jällegi kohale jõudnud, siia, Nõukogude Eestisse või Eestisse, kus oled sündinud, kohale jõudnud iseendana, keegi ei saa sulle midagi ette heita, milleski ei ole sa süüdi, sind ei taheta arreteerida, jah, natuke süüdi segastes suhetes, jah, natuke vanemate ees, et ei ela nende moodi, tegelikult mitte milleski tõeliselt süüdi, mis on need väikesed patud, see on vaid igapäev, aga jumal vaatab su peale hea pilguga, pakub sulle teed, laseb päevavalgusel õhtuseks muutuda, ei saada sinusse väsimust, vaid rahu.
KUI TÕMBAD JALGA HELEDAKS PESTUD, KÕVAKS KUIVANUD TEKSASED, mis on nüüd head kitsad, ja oled jälle vana tuttav sina, ei laps, ei täiskasvanu, igavesti ei laps, ei täiskasvanu, sirutad ennast, kõnnid toast tuppa, räägid kodustega kena pealiskaudset juttu, võtad telefoni vastu ja räägid ühe pruudiga veidi teistsugust kena pealiskaudset juttu, paned peale vana lindi, aga ei istu seda kuulama, liigud toast tuppa, oma asju pisut korda seades, tõstes siia ja sinna, leides juhtumisi käegalöödult kadunuks tunnistatud asju, lased ennast toita ja püüad oma elust aru anda, nii et see kuulajaid