Ohtlik lend. Identiteet. Mihkel Ulman
Читать онлайн книгу.
itle>
Küll on kena mees.
Ta magab, vaid bokserid jalas, ning lõdvestunultki on kogu ta keha nagu antiik-skulptuuril.
Tal on lummavalt sile kõht – ligi 40-aastase eesti mehe kohta täiesti paranormaalselt lihastes ja pingul. Ei mingit vaalataljet. Klassikalist vaalataljet koguvad mehed nõuavad kogu oma varasaabuvas kujutuses reeglina, et naine oleks selline, selline ja siis veel selline. Ujumisrõngast arendavad tavapärased Põhjala isasisendid ei tea enamasti, et vaalal on vähemasti kolm meetrit pikk ja kolmsada kilo kaaluv argument, miks tema tohib olla nii kohmakas ja kujutu. Ja miks ta vees peab elama. Katsu sa sellise argumendiga maismaal kõndida. Jalad kuluvad ära, kuni kaovad selle uhkusekoorma all olematuks. Kel on tala, see on kala. Sellel mehel siin on ainsateks elukaaslasteks akvaariumikalad.
Selle mehe jalad on suurepäraselt vormitud ja lihaselised. Päevitunud ka. Millest järeldub, et ta on päikese käes liikunud ja tegutsenud. Mitte kontoriroti püksitorudega sääremarju karvutuks hõõrunud, nii et kui need viimaks päevavalguse kätte satuvad, on tunne, nagu näitaks peenikeste valgete kulunud koibadega mehike midagi siivutut. Teate küll neid piinlikke kodaraid. Selle märkimisväärselt täiusliku kehaehitusega, mõõduka – võiks isegi öelda, et maitseka – rinna- ja kõhukarvastikuga mehe kõige vooljam ja täiuslikum kehaosa on käed. Hoogsate pikkade sõrmede, tegusa kämbla ja sitkete käsivartega. Neid käsivarsi katab samas stiilis leebelt karm karvastik. Nii et vastab tõesti tõele see väljend, mille Aapo Ilvese ema Tiina oma küpse daami vallatuses grusiinidelt eesti keelde näppas: «Tšto v vitrinje, to i v magazinje.» Punapäise võrokeelse poeetlauliku eluterve proua ema teab, millest räägib.
Need ilusad käed aga tõmbavad teki üle lihaselise hästivoolitud kõhu, musklis rinnastki üle kena kandilise lõuani ning puserdavad teki endale kaissu. Tekikott ja padjapüür ning aluslina ka veel omakorda on kõik erineva mustriga, juhuslikult kokku kratitud ega sobi mitte üldsegi omavahel kokku.
Omavahel sobimatud mustrilised voodilinad näitavad, et Andres Västrik on omadega täpselt seal, kuhu Tallinna politseiorganid ta lennutasid. Pärnus eksiilis. Narkoparuni kinnivõtmiseks mõeldud suuroperatsiooni äravusserdamise eest. Nägi pealt, kuis minister-genosse pojuke alaealist plikat vägistas ja narkodiilerite teenuseid ilmselge vilumusega tarvitas? No ja siis – lotovõitja võib! Ei tohtinud sekkuda. Pärnusse! Pagendusse! Kuurordi kaake kimbutama! Koht, Pitsu!
Andrese kena kasvatust näitab samas tõik, et tal üldse ametikorteri poissmeheolustikku voodipesu on soetatud – ent selle mustriline kaos ja kakofoonia karjub valjemini kui Lasnamäe garaažiräppar Võsa Petsi lauluvõistlusel: «Naist ei ole, raisk, pole naist, padi-trr märg on pisaraist!»
Ses mõttes on kogu eespool kirjeldatud harmooniline ja lühidalt öeldes lihtsalt ilus mehekeha täiesti raisatud ja jõude. No kes siis Pärnus niiviisi üksi magab, kolelilleline tekikott kaenlas ning akvaariumikalad tema ja Pärnu jõe kaldal oleva jahtklubi vahel sabasid hula-hulatamas. Karm raiskamine.
Eksabikaasa Katrin kodustas endale Andrese lapsepõlvekodusse Kalamajja järgmise mendi. Ja Västrikule Pärnus määratud paarimees, kes on hoopis naine – Rita, on kombekohasel, ent õigupoolest magedalt masendaval kombel kihlatud Gunnariga.
Pärnus kohe peab olema üks sihuke härg Gunn, kes tunneb kõiki, keda kõik tunnevad, kellel on oma asjade ajamiseks igal alal oma jope. Ta on – või vähemalt käitub – nagu üks põhilisi Pärnu omanikke. Ta väidab end armastavat klassikalist muusikat. Tal on alati raha. Ja ta on end tiba liiga täis söönud geniaalse idee pealt: ehitame põllu peale kerged ühe pere majad müügiks. Voh selline geniaalne eluasemete pakkumise uudne mõte oli temal. Mis need pärnakad ikka papiniitudes-maides kuhjuvad. Lööme nad Pappsaartesse-Tammistetesse-Audru metsavahedesse kenadesse kodustesse kastidesse. Korteritallinlastele selline õhuvahedega korterite idee kõlbas – kõlbab ka pärnakatele.
Ja näe, ongi kõlvanud. Gunni lõug läigib ja silmad säravad. Maailm on tükkis Ritaga ta jalge ees… ahsoo, et Gunn lubas põllu peale kapsasmajakeste vahele tänavad ka teha? Või et ennustas lasteaia ehitamist ja poekesegi avamist sinna küprok-asumi veerele? No kuulge, kesse põlde asfalteerib? Või kes tänapäeval enam lapsi teeb, et lasteaedu vaja oleks. Ja poodlemas käib kogu maailm supermarketites. Kõik Pärnu port-majakad on Gunnari sõprade ja lasteaiakaaslaste, sugulaste ja koolivendade ettevõtted, nii et olukord on kontrolli all.
Lottet teate?
Heh-hee, praegu just eksisite! Muidugi ütlesite, et teate – lontis kõrvadega Leiutajate küla Lottet teate teie. Peni! Aga meie räägime Raeküla Lottest. Ta elab seal Hirve ja Tarva kandis, kus kenad traditsioonilised majad – nii 1980. aastate karbid kui viilkatusega vanemad variandid – on ime-lähestikku nagu kinnisvara eelmise ideelaine ajal ehitatud õhuvahedega korterid. Jajah, ega seal pole ka lasteaeda ega õieti poodegi, ainult Marguse võrgupood ja poiste jalgrattaäri Merimetsa tänavas – nii et pole sellest hullu midagi, et Gunnar majad põllu peale ilma infrata ja tänavateta maha istutas. Elu Maal on alati ühesugune olnud.
Meie loo Lotte pole ka tegelane raamatust «Veel üks Lotte». Aga kaksikõde on tal sarnaselt selle raamatu looga küll. Oma nime saigi ta just sellest kaksikute plikade seiklusraamatust, mida tema ema armastas. Näe, nii sügavalt armastas, et sai endalegi kaksikud plikad. Ainult mehest lahku minna – nõnda, et tüdrukud kogemata kohtudes vahvat vahetusmängu saaksid mängida – ta ei saanud. Sest ta polnudki mehel. Kaksikute üksikema.
Oleks Lotte ja Melli ema sundinud oma tirtsegi rohkem raamatuid lugema, poleks need autodega sehkendama hakanud. Oleksid plikad mänginud nukkude või nokudega – ka siis poleks loomuvastasest autodega semmimisest tulnud kogu seda katastroofiahelat, mis nüüd kohe algab. Õieti on juba alanud.
Enne kui sellesse fataalsesse jadasse sekkume, püüdke vastu võtta veel mõned ladinaseebilikud seosed. Justus on Lotte endine noormees, kes näeb välja kõike muud kui Justus. Selline nimi võiks olla näpitsprillidega vanahärral. Aga tema on räpakate näojoontega kapp. Ta suhtleb inimestega läbi nätsu – mnöhh-mnöhh-mnöhh-ktahh! –, et oma komplekse varjata ja mullideks puhuda. Kompleksid tekkisid tal koolis seoses nimega. Mis puutub tema identiteeti.
Rain on Lotte praegune armuke. Noormehel ja armukesel on väga suur vahe, muide.
Vastasmajas elav proua Meeta on Lotte ja Melli naabrina just selline emand, kellesuguseid tavatsetakse nimetada klatšimoorideks, külakelladeks, latataradeks. No andke andeks! Üha oma koduaknal heegeldava Meeta elus ei toimu mitte midagi peale heegelnõela välkumise läbi erivärvilise mulinee. Seal Raeküla vaikses tänavas tegelikult ka ei toimu. Inimesed istuvad autodesse, vaid vähesed kõnnivad bussi peale – ja sõidavad sinna, kus juhtub elu, kus toimub. Ainus toimumine Meeta-suguste naiste elus on teleseriaalides. Naine on liiga intelligentne, et neid sarju tänulikult päriselu pähe pruukida. Istub, vaikib – ja kui tänaval või mõnes aknas liikumist märkab, silmitseb. Proua Meeta teeb selles loos siin oma elu ainsa kangelasteo. Tõsiasja, et ta on oma kadunud mehe varsti paarikümne aasta võrra üle elanud, ju kangelasteoks ei peeta – naised elavadki meil meestest reeglina kõvasti kauem. Mistõttu on terve ülejäänud ja hapuksläinud tädide plejaad, keda ühiskond üha varjamatumalt koormavaks ja kulukaks kaadriks gallupeerib. Ei lähe ka ses loos õnneks ühest emand Meetast vabaneda, sest… Jääge meiega!
Rein, Andres Västriku ülemus, on ka meiega. Endiselt. Ehkki kibeleb iga päevaga aina rohkem erru. Maakoju. Põldu harima. Kibeleb, ent lükkab edasi. Otsekui elu oleks igavene. Nagu ta poleks kuulnud statistikast, mis ütleb meie meeste eluea kohta, et… Aga ta on endiselt siin. Et teda koos tädi Meetaga üleliigseks ei arvataks ja ühiskonna silmis maha ei kantaks. Kõpla viis ta maakoju ära. Ega ta mingi labida-fetišist ole, et labidaid-rehasid politseimaja kabinetis salaja piiludes naudingu saab. Selle Lotte-loo, ja korrakem: see pole koeratüdruk Lotte ei multifilmi variandis, kus tema häält teeb Liisi Koikson, ega muusikali-versioonis Gerli Padari kehastuses, ja see pole kultus-Lotte-pildiga-padi ega – võtmehoidja, vaid kaksikõde Lotte, kes on juba mitmeid aastaid liiga innukalt autodega mänginud.
Kinnitage turvavööd!
Ilus mees niisiis magas.
See oli Andres Västrik. Ei teadnud ta ise, et ta on õigupoolest üks ütlemata dekoratiivne isend – ega olnud kedagi seda imetlemas. Tal polnud üldse kedagi. Võttis oma lollilt lillelise teki kaenlasse ja nägi und. Nii hea eksterjööriga isase inimese puhul arvaks, et unes nägi ta… arvatagi mida. Ent tema naeratus oli leebe ja nunnu, nii et seda, mida