Ohtlik lend. Identiteet. Mihkel Ulman
Читать онлайн книгу.
et sa eriti reeglitest kinni ei pea. Sõitsid tookordki mitu korda üle pideva joone, jalakäijatele teed ei andnud, vilkuva fooritulega lisasid kiirust – vaata ette, meil siin on väike linn, jääd sõbralikule vennasrühmale meelde, pärast kulub kogu palk trahvidele.»
Andres astus nohisedes Rita kõrvale.
«Ja mida sina siin töö ajal sedasi akent vahid?»
«Nuputan, mis värvi aknakatte peaks siia tellima.»
Andres vaatas ükskõikselt erinevatest kanganäidistest lehvikut.
«Pruunid loomulikult.»
Pruun on turvaline.
Pruun on lollikindel.
Pruun ei torka silma.
Mis värvi pükse eesti mees kannab? Pruune ja halle. Mitte mingit värvi, ühesõnaga. Silma ei torka ja plekke välja ei näita. Rusikareegel. Mis siin küsidagi.
Rita turtsatas: «Pruunid? Sa teed nalja või?»
Kui Andres oli vanaema kasvatatud üksiklaps, siis Rita oli paljulapselise pere noorim tütar – harjunud oma huvide eest võitlema kas või väikeste vihaste rusikatega, õppinud alati oma tahtmist saama. Temas ärkas hoobilt seesinane professionaalne pesamuna.
«Loomulikult pruunid!» kinnitas Andres pükse kehitades. «Tõsine rahulik mehelik värv.»
«Mehelik!» sähvas Rita. «Tore, et sa minuga arvestad. Minu meelest sobib siia see naturaalne pehme sambla toon.»
Andrese meelest oli see pigem luitunud lehetäi värv ja ta lõi käega. Naistega mingite kabinetikardinate üle vaidlemine on küll viimane asi, mida ta teha kavatses. Kodustelgi kardinatel polnud vaidlust väärt tähtsust – mis siis veel asutuse omadest rääkida. Ega me siia laua taha istuma tulnud, mehed… ja naised.
Rita küsis kiirest võidust leebudes: «Sul on naistega vaidlemise asjus valusaid kogemusi?»
Andres tunnistas: «Ma aitasin korra oma naisel… endisel naisel… remonti teha, ja see lõppes peaaegu abielulahutusega. Tegelikult lõppeski, kui nüüd järele mõelda.»
Nii need lahutused remonthaaval kogunevad tõesti.
Andres lükkas ühe kirjutuslaua akna alla ja tõstis aknalaualt ära paar vaadet varjanud lillepotti, asetades need teisele kirjutuslauale. Mees mõtiskles, et tolle korteriremondi ajal saidki nad tegelikult Katriniga teada, et pole paar. Ei kuulu kokku. Kõik edasised Andrese pingutused olid olnud asjatu kangelaslikkus. Ta oli tajunud, et naine suisa ei taha, et ta midagi kodus teeb või isegi puudutab.
Pesamuna Rita raputas aga siin nüüd äkki vihaselt patsi ja pani käed puusa.
Ilusasse puusa.
«Ja nii lihtsalt see kohe sul käibki?»
«Mis asi käib mul lihtsalt?» ei mõiganud Västrik tõepoolest, millest jutt.
«See on minu koht. Ma valisin selle juba hommikul välja.»
Praegu oligi ju hommik. Andres uuris demonstratiivselt seina.
«Kus siin selline silt on? Pole silti. Järelikult pole sinu koht.»
Rita läks praginal põlema: «Mina olin enne sind siin!»
«Mina lükkasin oma laua enne siia!»
Rita, kelles iga agressioon äratas lapsepõlvest sissekoolitunud pesamuna käitumismustri, rullis juba väikest vintsket rusikat: «Aga nüüd lükkad oma laua kenasti tagasi!»
Andres urises: «Kuule, ära sina mind küll kamanda, kas tead!»
Mis jamps nüüd jälle.
Siin ka.
Igal pool.
Rita hoiatas: «Sul pole mingit õigust siin peremeest mängida! Pealegi on naistel eesõigus – kui sa seda varem ei teadnud!»
Lasteaed.
Andres muheles: «Ei mingit eesõigust enam – tänapäeval kehtivad meil soo-kvoodid: kõik on võrdsed!»
Rita keeldus Västrikuga võrdne olemast: «Nüüd ma siis tean, miks sind tagaselja Vistrikuks hüütakse!»
Andres solvus, ilma et oleks seda endale tunnistanud. Vistrik on pubekate tunnus, nahahaige kaubamärk, kuramus.
«Huvitav oleks kuulda.»
«Sest sa vihkad lisaks kõigele muule naisi – just! – nüüd ma lõpuks tean!»
Mis muule? Muu ja mää. Nõme jutt.
Andres mühatas: «Lollus puha! Vistrikuks hakati mind sellepärast kutsuma, et ma ei lase haisvaid asju kinni mätsida! Olen järjekindel ja sihikindel ja…»
«Mina jään oma arvamuse juurde – sul on naiste suhtes sügavad kompleksid, mida sa püüad jõhkrusega varjata,» diagnoosis Rita.
Andres kuulis endale ehmatuseks järsku oma sisekõrvas oma enese lapsehäälset nuttu: «Ema, ära mine ära! Ole minuga kodus! Ema, ära mine minu juurest ära – ma ei tee enam kunagi pahandust – emmeeeeee…»
Andrese kõri tõmbus krampi.
«Korda, mida sa ütlesid!»
Erutuses, mida Västrik tundis, oli ühtaegu nii vahkviha kui erootikat. Mees oli sõna otseses mõttes valmis naist patsist sakutama. Sirutas käe… ja Rein astus sisse.
«Lapsed-lapsed!» manitses Rein nagu lasteaiakasvataja. «Pidage ometi kinni! Mida te karjute?»
Andres säilitas väärikuse: «Hommikut, džiif! Sinu alluv hakkas mind soolise eelisõigusega ahistama.»
Rein ei jõudnud midagi vastata, sest Rita kätsatas vastu: «Aga tema ei suutnud oma macho-ego taltsutada!»
Rein ohkas: «Mis eelisõigus, mis ego – liiga palju võõrsõnu, lapsed! Kuss nüüd! Mis teil viga on?»
Rita kaebas: «Ta võttis minu aknaaluse koha ära!»
Andres jonnis: «Siin pole kusagil silti, et see temale kuulub!»
Mõlemad politseinikud vaatasid nagu madistavad mudilased Reinu poole, lootes, et see lahenduse välja pakub. Kuid too viilis kõrvale – mees oli mitu last üles kasvatanud ja teadis neid nippe.
«Rahunege maha. Kõigepealt tööjutud,» võttis papa Rein kasutusele tähelepanu hajutamise taktika. «Streetracer’id on jälle Pärnus. Õhtul on neil ilmselt kusagil võistlused. Minge otsige nad üles ja vaadake, ega seal keegi narkotsiga ei kauple. Parem, kui me kohe alguses neil silma peal hoiame. Muidu arvavadki, et Pärnu on nende paradiis ka. Usuvadki, et ela või ise. Rikume kõik ilusa kohe eos ära. Muidu levivad meile siia nagu seagripp. Vaktsineerime!»
Tublil poisil Andresel käis mõnus adrenaliinisurakas neerudest varvastesse, sest temal oli korraga trump käes: «Ma tean, et nad on siin. Saingi nendega juba kokku. Just äsja pühkis keset Pärnut kaks hullu mu nina eest läbi – peaaegu oleksid auto esiosa kaasa viinud…»
Rein oli rahul: «Selgitage siis välja, kus nad kogunevad, minge kohale, jälgige. Peletage nad… kuhugi vanale Virtsu maanteele kiirendama, meie maakonnast välja, minema, ära siit!!! Võtke asi ette!»
Rein tahtis väljuda, aga sellega polnud Rita mingil juhul rahul.
Rita nõudis: «Rein, ütle talle, et tal pole õigust siin kamandada. Las ta lükkab oma laua tagasi teise nurka!»
Rein ei olnud nõus selles mängus osalema.
«Teate mis, mul on nüüd kiire, klaarige selliseid tühju-tähju küll jumala eest ise omavahel…» Vilunud isa leidis kohe ka mooduse: «Visake kulli-kirja, kui teisiti ei saa.»
Rein lipsas kiiresti uksest välja.
Tsurr!
Andres podises: «Pugeja! Kitupunn! No kui sa tahad pilli lõhki ajada, eks siis viskame jah kulli-kirja.»
Andres võttis taskust mündi.
Lahtiste müntide taskusse pistmise eest oli ta saanud pahandada nii vanaemalt