Ohtlik lend. Identiteet. Mihkel Ulman
Читать онлайн книгу.
ilmselgelt jäänud sisemine kartus ja luul, et ema ei tahtnud ega armastanud teda. Järelikult oli vaja armastus ära teenida.
Katrin tunnetas seda. Ka siis, kui nende abielus polnud veel pool-ükskõik-ajad, tunnetas, et ta pole tähtsaim naine oma mehe elus. Ei saa selleks saamagi, sest lapsepõlve me tagasi ei keri. Ükskõik kui tubli tööd psühhoanalüütikud meie sisemise lapse lohutamiseks teevad – ikka ei tee neid kunagisi valusid olematuks. Ja et nõukogude naised jätsid oma lapsed ema läheduseta, sestap ei saa ka nende laste tänastest abieludest asja – ebakindlus paneb saamatajäänud emaarmu surmani hüüdma ja püüdma.
Andres tõusis nukralt ja astus akvaariumi juurde.
Need katsid oma külgedega ükskõikselt nii jahtlaevad kui kaubapraamid. Kaladel oli täiesti ükskõik, kelle oma oli sadam, millise hinna ja ohvritega jahtlaevu hangiti ja peeti.
Ka Västrikul oli absoluutselt suva, millised olid sadama- või laevaomanike suhted oma emade ja vanaemade, naiste ja tütardega.
Kalu toites mõistis ta teravalt, et naist tuleb tõepoolest iga päev endale vallutada. Kui sa püüdled vallutatava naise asemel oma ema poole, tajub naine kohe, et midagi on valesti. Isegi need naised, kes raamatutest ja naisteajakirjadest sellist üldinimlikku elutarkust ei ahmi, jagavad ära. Ka siis, kui sõnastada ei oska, mis just häirib.
Piibel ütleb: sa pead jätma oma vanemad ja naise poole hoidma. Kes üha oma emmet püüab, see endale kiire ja kindla naisest lahkumineku kaela hüüab.
Vanaema oli aga õnnelik, et väikesest sangarist sai politseinik.
Ema ei tabanud oma funktsionäärliku kalestumise pinnal üldse, kui väga poeg kogu elu selle soojuse ja läheduse poole küünitas, mis beebina olemata jäi. Poja naine külmetas. Ja tütrest kasvas satanist. Vähemalt väliselt ta praegu sihuke moodne mustaküüneline-huuleline kuradikummardaja ju oli.
Nõukogude korra pika vinnaga valmivad produktid. Patud seitsme põlve kaela nuheldud.
Mida nüüd enam teha?
Hilja oli naise poole hoida. Teda iga päev püüda. Kalu suutis mees veel enam-vähem iga päev toita ja perioodiliselt akvaariumi puhastada, aga see oli tema võimete tipp. Lumivalgekesena lauldes loomi talitada suudavad ainult… lumivalgekesed.
Suureks saanud väikesed Andud imetlevad oma kalu vaikides, viril võru suu ümber – nad oleksid tahtnud lapsepõlves neid kalu ja koerakutsikaid.
Olgu siis nüüdki.
Olgu nüüdki, kui vildakas lapsepõlv ka abielu ja mehelikkuse ära vusserdab. Nüüd eriti. Andres mõtles, et tema lahutatud sõpradel on üsna kindlalt sama taak – rohujuurtest johtuv võimetus naisega kokku kuuluda. Veel enam, kuna kasin emaarmastus on südame eos kalestanud ja käkerdanud, ei tunne suurem osa nüüdismehi oma teist poolt, endale mõeldud naist tuhandete seast üldse äragi. Abielluvad nihu. Ja armastusepuudus üha kuhjub.
Andres avas akna mõlemad pooled, viskas ülehapnenud kurgi kauge kaarega jõe suunas ja hingas täiel rinnal värsket mereõhku. Sadam lõhnas hakkepuidu ja turba järele. Hommikupäikese käes sillerdav jõgi sai endale ühe värskelt hapendatud kurgi. Hapukurgi lõhn oli oma töö teinud – vanaema oli end järjekordselt unes ilmutanud.
Vähemasti oli seekord unenäoliselt Tallinna keskturult millegi olulise teadasaamine saabunud. Katkine pojasüda ei vabasta kohta naise jaoks ja naine läheb pärast mõningat katsetamist ja vastu külma südant laperdamist minema.
Näri kurki, võõras jõgi!
Andres oli tugevasti päevitunud ja juuksed lühemaks ajanud, kui need olid Pärnusse saabudes. Ta tundis end tegelikult lausa harjumatult puhanu ja reipana. Vanaemaga unes kohtumine tegi tuju heaks – võidan kas või sada susi, kui on kaasas memme musi!
Andres sõitis autoraadio hommiku-uudiste saatel politseimaja poole. Ta valis mobiilil numbri. Lühinumbri. Pähekulunud sõbratelefoni. Nüüd oli lühinumber alles ja sõprus läinud. Koos kõige muuga.
«Tšauki, Kats!»
Katrini hääl küsis vaenulikult, otsekui oleks hammustanud ülehapnenud kurki: «Mis sul vaja on?»
Andres teatas paar päeva Pärnus puhanud mehe toimekal toonil: «Tahtsin selle jama pärast vabandust paluda, mis ma mõni õhtu tagasi Kalamajas korraldasin – ma olin endast väljas. Sorri tõesti.»
Katrini kiires leebumises oli ilmset kergendust – mees ei teatagi, et tahab oma lapsepõlvekodu endale hoida. Otsekui andestav lasteaiakasvataja küsis ta: «Ja kust siis see aru nüüd korraga pähe tuli?»
«Pärnu ülemus andis mulle kolm päeva puhkust. Ju ma nägin nii niru välja.»
«Kujutan juba ette, kuidas sa seda puhkust veetsid,» oletas Katrin vanadest kogemustest, kuis mees võis olla juhtme seinast välja tõmmanud. Pildituks. Jõminasse. Kadugu mõistus – alati! Puhkus… Fui!
Alati, kui Andresel oli mõni vaba õhtu või lausa nädal, oli Katrin lootnud, et lõpuks ometi võetakse koos midagi romantilist või huvitavat ette – ja iga kord kasutas mees oma puhkust täpselt ühtemoodi. Narkoosis ja bläkaudis.
Andres kinnitas nii, nagu tegelikult oligi: «Ei midagi sinnapoolegi. Magasin 24 tundi jutti, siis vedelesin rannas – üldse mitte minu moodi, eks? Solgutasin vees varbaid ja püüdsin üldse mitte millelegi mõelda. Vabandan veel kord, eriti Mareki ees, et ma seal mürglit tegin.»
Miks oli Andresel vaja Katrinile üldse veel millestki aru anda?
Katrinis kihvatas aga kibe ilmajäämise sähvakas. Miks Andres varem niiviisi mere ääres polnud lesinud ja lihtsalt niisama ei olnud – koos temaga!? Miks nii hilja, kulla mees…
«Hea küll, unustame selle ära,» lootis Katrin tõesti siiralt, et vana Västrik unustab ära, kelle korterisse unarusse jäetud naise uus mees oli asunud.
Andres mõtles küsimuse õiget sõnastust välja ning võttis selleks aega sissejuhatava retoorikaga: «Soovin sult ainult ühte asja veel küsida…»
Kuidas sellelt truudusetult naisenirult küsida, miks inimesed ei leia siit ilmast valutult oma teist poolt, miks nii sageli elatakse pooliku variandiga mingit kompromisselu, mis sobib kindlasti kuramuse hästi karmavõla kustutamiseks, aga õnnelikuks ei tee kedagi – kas Kats tundis juba ammu, et Andres pole õige, et Andres ei hakka kunagi talle pühenduma, vaid jääbki abielu elama lämmatava igatsusega ema armastuse järele? Kui väga Katsi see teise naise positsioon piinanud oli?
Midagi ei jõudnud Andres küsida.
Ta sõitis peateel. Äkki tuiskasid möirates otse tema auto nina eest läbi kaks tumedat tuunitud autot, mis kadusid Pärnu linna pisikese vanalinna keskaegsesse kõrvaltänavasse, viies peaaegu Andrese auto esiosa kaasa. Dzinnnn!
Andres käratas telefoni, enne kui see tal käest kõrvalistmele sopsas: «Tohhoo pele! On alles Pärnus kombed!»
Ta kihutas liiklushuligaanidele järele. Nii, nagu oli turukotist ilma jäänud vanaema pärast nuttes lubanud.
Järjekordsed kaagid ta eluloos olid aga juba kui tina tuhka kadunud. Andres kihutas põiki läbi vanalinna, üle Rüütli tänava, Koidula pargist mööda, edasi turu poole. Turg, aina üks turg igal pool…
Kunagise poisslaste gümnaasiumi ees, kus on muide õppinud näiteks Valter Ojakäär, kerkis Västriku ette triibuline sau.
Liikluspolitseinik, kes nägi välja kangesti sama nägu nagu lokiline tõmmu poisu, kes laulis «No tere, Kerttu!» andis märku, et Andres tee äärde tõmbaks.
Andres peatas auto ja keris akna alla.
No tere, Kerttu!
Nooruke ja veel üsna maksimalistliku ilmavaatega mundrikandja oli tüüpiline politseinikuhakatis, kelle ülipüüdlikkus ajab ta enese närvid liiga kiiresti läbi. Pollarielu paratamatus on pidev võõraste vigade eest vastutamine, teiste inimeste ellu sekkumine, soovimatu sissetung eraringi – mõni tundlikuma natuuriga võmm hakkab selle kroonilise soovimatuse peale õhtuti regulaarselt jooma. Kes tahaks olla pidevalt teretulematu. Kui aga sinu