Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
kindlasti,” soovitas Jakob, kes nende lühikest vestlust pealt kuulnud oli.
“Miks? Kes ta selline õieti on?”
“Pühendatu! Väga kirglik loomus. Ainukesele kirele sügavalt andunud vanahärra,” kuulutas Jakob. “Muuseas – ega sulle midagi uut pole hakanud meelde tulema?” Kadedalt, peaaegu armukadedalt kõlas see küsimus. Mees kihvatas.
“Tuli küll. Ma pidin sulle meelde tuletama, et sa oma peldikusse uue lambipirni ostaksid!”
Eks seadnudki siis pseudo-Leopold mõne aja pärast – enne kõikidele mõõteriistadele pilgu heitnud ning Jakobile lühiajalise tööpostilt lahkumise kohta viisakalt aru andnud – sammud üle hoovi valvuriputka poole.
Ainsale kirele andunud vanahärra?.. No selle kohta kuuleme varsti midagi lähemat, mõtles ta teel.
Valvuriruum, kuhu teda sisse lubati ning mis oli suurem, kui luugist sisse vaadates võis arvata, mahutas peale luugi ees asuva väikese töölaua ka ühe teise suurema ja kaks tooli. Sellel suuremal laual kõrgus virn raamatuid, ajakirju, brošüüre. Kõige peal märkas Mees ajakirja “Za Ruljom”. Huvi äratas aga suur vineerplaat, kuhu oli tušiga märgitud kõikvõimalikke ristmikke ja sildu; sellel oli ka karp liiklusmärkidega ning teine, mis sisaldas mitmete sõidukite tillukesi puumudeleid. Kõik need näisid olevat oma käega meisterdatud – natuke kohmakalt, kuid seda korvas tegija armastus. Ka olid autokesed läikpaberiga ilusasti üle kleebitud: tuletõrjeautod, miilitsaautod, esmaabiautod ja nõnda edasi ja nõnda edasi.
“Noh, mis noor kolleeg siis sellisest olukorrast arvab? Kujutleme, et tal on au parajasti istuda selles tillukeses punases “Žigulis” ning olla peateel. Siit kõrvalteelt läheneb aga tuletõrjemasin.” Häälele traagilise varjundi andnud, teatas ta: “Kahjutuli on lahti pääsenud. Kolhoosi laut põleb. Meie kõrvu kostab lehmade erutatud ammumist…”
Taat vaatas Meest kavalalt, kuid nähes selle pilgust, et too kavatseb loomulikult teed anda tuletõrjeautole, lisas ta skeemile üha uusi liiklejaid. Üsna ristmiku keskele asetati jalgrattur. “…tubli noormees, kes on plaanitsemas vasakpööret. Küllap läheb ta külla armastatud neiule,” itsitas ätt. Siis aga lisas bassihäälel: “Siit aga tuleb sõjaväetranspordi kolonn.”
Mees uuris kentsakat olukorda.
“Ma arvan, et ma sõidaksin teepeenrale ja peatuksin.”
“Noor kolleeg ei taha julgeid otsuseid teha. Kõrvalepõiklemine, vaat mis! See on oma õigustest vabatahtlikult loobumine,” ei oldud temaga põrmugi rahul.
“No hästi! Kui distantsid on sellised nagu praegu, siis vajutaksin ma gaasipedaali põhja ja jõuaksin kindlasti enne teisi läbi. Jalgrattur mind takistada nagunii ei tohi, ta on vasakpöördel.”
Plumpsti! lendas vanakese suhu jälle kompvek ja jälle oli see roosa.
“Andke oma talong! Krõks! Teie talongis on auk, “dõrotška”, nagu ütlevad venelased.”
Ta oli väga võidukas vanamees.
“Aga miks? Ma olen peateel, tuletõrjeauto on veel kaugel. Võib-olla ma ei näegi teda läbi kuuseheki.”
“Aga kas te seda märki ei näinud, ah? Hajameelne kah veel!” pahandas ja rõõmustas vanamees ühekorraga. Tema väikese sõrme väga pikk ja mitte just kõige puhtam küüs osutas kiirusepiirangu märgile – 40 km. Seda polnud Mees tõesti märganud.
“Või tema vajutab kohe uhkelt gaasi põhja! Sellised need noored kihutajad on. Kuhu te kihutate? Kalmistule! Näete, see on vasakul,” jätkas ta tänitamist. Tõesti oli tee kõrvale joonistatud surnuaed.
Seejärel pidas vanake pisut aru. Tal oli pühalik nägu, ta vaagis kõrge võidukandjana Mehe saatust. Siis lõi ta nägu naerule, silm tegi oma deemonliku tiki-liigutuse ning kiirusepiirangu kõrvale asetati väike lisatahvlike “7–18”.
“Oletame, et te jõudsite ristteele kell kuus ja üks minut. Te jääte seekord karistamata!..”
Pikalt ja mõnuga selgitas vana valvur, kuidas ja mida oleks pidanud üks või teine liiklusvahend tegema, et kõik olnuks seaduspärane. Püüdlikul õpilasilmel, mis taadile nähtavasti hästi meeldis, kuulas Mees selgitusi. Alati nimetati ka liikluseeskirjade vastavaid punkte, lõike ja alalõike. Natuke meenutas äti kõnemaneer kirikhärrade oma, kes kantslist kogudusele vajaliku pidulikkusega teada annavad: “Apostel Paulus oma kirjas Korintose rahvale kolmeteistkümnendas absatsis ütleb niiviisi…”
“Nagu ma aru saan…” alustas Mees, otsis siis viivu sobivat sõna ja jätkas: “…komponeerite te neid ülesandeid ise.” Ta märkas, et sõna “komponeerima” meeldis ainsa-kire-mehele eriti.
“Jah, ma komponeerin need ise,” teatas ta uhkelt. “Ja ma pean ütlema, et neid on seni üsna hästi vastu võetud…” Uhke iseteadvusega avas ta aktikaaned ning näitas Mehele vastust ajakirjast “Za Ruljom”, kus Oadu Hubertovits Valgetkitseaeda (seda nime andis enne lugeda, kui aru sai, et “valget-kitse-aeda”) südamlikult ülesannete eest tänati ja üks neist ka avaldada lubati.
“Ja siin ta on!” Nüüd näidati ka ajakirja, kus ülesanne, üsna lähedane sellele, millega Mehe õpetatust kontrolliti, oligi avaldatud.
Seda näidati vägagi muuseas-olekuga, ainult üks tiki-tõmblus (seekord eriti kuratlik) kviteeris sündmust. Härralik asi. Tema talenti on üleliiduliselt tunnustatud, ütles vanakese hoiak.
“Mõned minu ülesanded on liiga raskeks tunnistatud… Lihtlahendajatele (oh, millist põlgust õhkus sellest väljendist!), kuid nad on alati võetud arhiivi.”
Loomulikult tundis Mees huvi, milline võiks olla üks eriklassi ülesanne, kuigi ta tunnistas, et temal, lihtlahendajal, nagu tedagi tuleks nimetada, pole muidugi mingeid šansse seda õigesti ja õnnelikult ära lahendada.
“Õnnelikult?.. Oo jaa…”
Nüüd tekkis lauakesele mingi eriti saatanlik ummik. Ühele peateele suubus neli kõrvalteed. Ja milline fantastiline seltskond sinna sõlmpunkti poole kihutas! Muidugi oli nende hulgas esmaabiauto (sildikesega “Reanimatsioon”), mis pidi mööda kihutama sinisest käsijuhtimisega “Zaporožetsist”. Tolle auto lisatähistus informeeris meid kurvast tõsiasjast, et juht on kurt ning ei või seetõttu kuidagi kiirabisireeni kuulda. Ja oh häda: väikeauto polnud ka tehniliselt korras – tal oli äsja purunenud tagavaatepeegel! Mees aga peaks ju lausa kraavipervele tõmbuma, sest reanimatsioonimasin temast muidu mööda ei pääse…
Teisest küljest kihutab aga huilates lähemale gaasiavarii masin; kurval kombel on üks lasteaed põlema läinud ja seni veel gaasivõrgust välja lülitamata. Peateed mööda venib aga saatuse vääramatul tahtel teokiiruseline veoauto, mis veab lõhkeainet. Ta on punase lipuga varustatud. See lipp osutab, et auto mingil juhul järsult peatuda ei tohi. (Püroksüliinid, nitroglütseriinid, paukelavhõbedad ja nõnda edasi, tehti kavalasti silma.) Kuid seegi pole veel kõik. Hoopiski mitte! Parajasti on jõudmas samasse saatuslikku punkti grupp jalgrattavõidusõitjaid, väga tähtsa rahvusvahelise tuuri liidrid, kellele on kõikjal enesestmõistetavalt ette nähtud roheline tee ning kes on selles ka täiesti kindlad…
Ja ennäe! Kitsalt haruteelt galopeerib meie poole miilitsatöötaja ratsahobusel. Ta lehvitab meeleheitlikult laternaga, sest on äsja paljastanud ohtliku diversantidejõugu; kutsetöö iseloomust sõltuvalt on tubli miilitsamees olnud sunnitud tarvitama koos roimaritega alkohoolseid jooke, mistõttu ta on pehmelt öeldes ülimalt ebakaines olekus. Muuseas sajab veel ka vihma ja tee on kuratlikult libe – kõigi autode laternad põlevad ning kutsuvad arvatavasti esile teatud hüpnotiseeriva pimestamisefekti.
Pseudo-Leopold pühkis taskurätikuga laupa – olukord oli tõesti katastroofiline. Eriti vapustas teda kujutlus joobeseisundis ratsurist-miilitsatöötajast, kes meeleheitlikult laternat viibutab.
“Jaa! Võtab higiseks… Selge pilt!” kommenteeris taat rahuldustundega. “Ja mis nüüd saab?” Vastust ei tulnud ega tulnud. “No mis te ise arvate? Me eeldame muidugi, et kõik asjaosalised on intelligentsed, see tähendab liikluseeskirju põhjalikult tundvad