Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
korraldajad ning muidugi teie armuline proua. Ning kui ta on teie kadumisest juba signaliseerinud, siis alustavad teie otsinguid miilitsatöötajad. Kui ma ei eksi, siis pole te veel nädalatki aega ühiskonnale selga pööranud. Nädalaks teeb mõni mees kodunt tihtipeale vehkat, see ei tekita paanikat. Pealegi on ju ilus suvine aeg. Kes teab, võib-olla on teil koguni puhkus?”
“Kes teab,” kordas Mees. “Kes teab, võib-olla on mul koguni prouagi.”
“Ja teile ju nii meeldib oma minevikku läbi elada, et oleks lausa julm teilt kirjutamisrõõmu ära võtta,” lõpetas arst naerulsui.
“Mul on selline tunne, et iga inimene peaks korra oma elu läbi mõtlema, veel parem läbi kirjutama. Selles suures igapäevasaginas me enam ei teagi, kes oleme. Ma räägin täiesti tõsiselt.”
Jah, seda Mees tegigi. “Mina aga olen praegu eriti heas olukorras – mul pole enda suhtes eelarvamusi, mul on mingi distantsitunne, mida muidu vist raske saavutada.”
“Õigus… Kuigi mitte täiesti: erapooletu teie küll pole. Te meeldite endale üsna hästi. Kui viiks õige oda ka välja…” Ja sedasi ta käiguga Oc1–g5 tegigi.
“e7–e6. Kipute mind siduma, oi kuidas kipute! Jah, aga see ju teie amet,” nentis Mees. Ta süvenes korraks seisu.
“Mis aga meie instrumentaariumisse puutub, siis ega see nii vaene ka ole. Me võime teid lõbustada elektrišokkidega ja ka medikamente on meil õige mitmesuguseid. Te just nagu võpatasite? Ei, ka elektrišokki pole mul teiega plaanis. Ta annab vahel väga häid, aga vahel ka halbu tulemusi. Olge õnnelik, et elate kahekümnendal sajandil, mõnisada aastat tagasi poleks teiega siin malet küll mängitud. Mälukaotuste ja muide ka simulatsioonide puhul andis häid tulemusi tulise rauaga kõrvetamine ja muud Ida päritoluga meetodid.”
Mees julges tulise-raua-teraapias kahelda, kuid doktor Moorits polnud sellele meetodile üldsegi eriti vastu. Veel avaldas Mees kahtlust, kas amneesia ja simulatsiooni kõrvutamine on ilus ja aus. Ent ta sai kuulda, et ka simuleerimisse ei tuleks liiga halvasti suhtuda; iseasi muidugi, mille nimel seda tehakse – kui näiteks kohtust pääsemiseks, siis on muidugi teine lugu. Odavam. Simuleeritakse aga ka nii-öelda isiklikuks tarbeks, ilma igasuguste kasuplaanideta. Ja koguni väga sageli. Seda ei tahtnud Mees hästi uskuda.
“Kui te olete lugenud “Felix Krulli pihtimusi”, siis ehk mäletate, kuidas too Felix sõjaväest pääsemiseks otsustas hullu etendada. Ta vingerdas ja väänles nii kohutavalt, et arstidel – ning mis eriti tähtis – ja ka tal endal hirm peale tuli. Ta elas oma ossa nii sisse, et sai ainult suure vaevaga lõpuks taas endiseks Felixiks tagasi. Ning, olge kindel, see võinuks ka hoopis halvemini lõppeda. Mul on siin üks Botvinnik, täiesti väljakujunenud Botvinnik, ja ega ta selleks saanud kah üleöö. Muuseas, ta ei oska isegi malekäike, kuid see ei sega teda vähimalgi määral ennast kuulsaks Mihhailiks pidamast. Usul on suur jõud, ütlesite ennist. Vaat taolisi mehi sai teinekord tulise rauaga aidatud, sest see peab väga ja väga suur vastukaal olema, mis niisugused indiviidid juba koduseks elatud teokarbist välja meelitab.”
“Inkvisitsiooni meetodid…”
“Teatud sarnasus muidugi. Mõlemal puhul taheti vaese kannataja patusest ihust Paha välja peletada. Üldjuhul täiesti õilsail kaalutlustel. Oh, te ehmusite jälle! Küll te olete ikka nõrganärviline. Praegu me raputame inimesi insuliinišokkide ja muu väliselt kenamaga kui tulipunane raud.”
Mees näis tõesti hirmunud.
“Te ütlete “koduseks elatud teokarpi…”. Kas minagi äkki…?” Ta vaikis. Vaatas ootavalt, peaaegu anuvalt doktor Mooritsa rohelistesse silmadesse.
“Ausalt öelda mõtlesin minagi vahepeal nii. Vaadake, te ei julgenud seda telefoniraamatut uurida – nii võib teie märkmetest lugeda, te ei pärinud oma kunagistelt tuttavatelt jaamas mitte midagi. Te “ei julgenud” on aga peaaegu sama, mis “ei tahtnud”, ning siis see sürrealismilt vabaduste ootamine, mitte leppimine olemasolevate koordinaatidega, pääsu otsimine kas või ebaloogikastki… Kuid täpsemal uurimisel, ja ma usun, et te kirjutate mulle veelgi, oli küllalt kohti, kust tõeliselt paistab, et te enda kaotanud olete – sellist asja nii puhtalt ja vigadeta lihtsalt ei konstrueeri. Ah et mis kohad need on? Ei, seda ma teile ei ütle, sest see tekitaks teis juba liialt suure enesekontrolli. Rg1–f3.”
“Nii käis Nimzovitsch Hosenknopfi vastu Baden-Badenis 1913,” püüdis Mees naljatleda, kuid see polnud talle kerge.
“Halvem oli Ld1–d2. Lilienthal–Flohr, 1938, Bila Tserkvas,” jätkas doktor Moorits samas stiilis.
“Veelgi halvem aga d4–d2. Nii käis Ivan Nemdomõtõi, mispeale ta turniirisaalist välja aeti, kuigi tegu oli esmaklassilise… piljardimängijaga…”
Helises telefon ning maleteooria tuli selleks korraks katki jätta, kuna doktor Mooritsat kutsuti palatisse.
“See on üks meesterahvas, kes tahab vägisi neljandasse mõõtmesse astuda. See pidavat tema väidete järgi olema ülilihtne. Siia ta toodi pärast seda, kui tahtis muiates üheksanda korruse rõdult alla hüpata. Ühes käes oli tal muide sel ajal tordilõik. Oodake, ma olen varsti tagasi,” ütles doktor Moorits väljudes.
Mees jäi üksi.
Ta pidi tunnistama, et oli oma raamatuaruteludes siiski eksinud: ühe varjatud riide taga asus riiul, mis meditsiinilisest kirjandusest lausa nõrkemas. Huvitaval kombel leidis Mees sealt ka Cambridge’i ülikooli perioodilise neuroloogiaväljaande. Mehe käed hakkasid värisema, sest epilepsia, alkoholismi, skisofreenia ja teiste alajaotuste kõrval märkas ta riiulil ka valget papitükki, mis juhatas “amneesiat” käsitlevate raamatute juurde. Ta võttis neist kähku ühe – ja just siis pidi doktor Moorits tagasi tulema.
“Küllap vist amneesia,” arvas ta, märganud raamatut Mehe käes.
“Noh, seda pole raske ära arvata,” lausus Mees tusaselt. “Ma oleksin siit mõne raamatu hea meelega vaikselt ära hiivanud. Muidugi ajutiselt.”
“Meditsiinilist kirjandust me reeglina haigetele ei anna,” alustas doktor Moorits, kuid Mees katkestas teda solvunult:
“Selge pilt Teadma olete kutsutud ja seatud ikka teie ise. Ja meditsiinilise kirjanduse lugemine kutsuvat ju teatavasti esile koguni ühe erilise haiguse. Mis ta nimi oligi, seda ma kahjuks ei mäleta…”
“On, jah, olemas selline meditsiinilise kirjanduse ihalus, eriti kipub ta kallale hüpohondrikele.”
“Mis rahvas need hüpohondrikud on?” tundis Mees huvi.
Doktor Moorits pidi juba selgitama hakkama, ent nähtavasti mõtles ümber:
“Hea küll, ma annan teile paar raamatut kaasa, aga ärge neid oma lauale jätke – õed võtavad kohe ära ja toovad mulle tagasi. Kumma käik?”
“a7 – a6.”
“Parasjagu arglik,” mõtiskles doktor Moorits poolvaljult. Siis aga vahetas teemat. “Nii et elukutse teile kuidagi ei meenu?”
“Ei elukutse ega isegi kõrgkool mitte. Aga ilmselt olen ma õppinud midagi tehnilist, sest tolle isand Jakobiga juttu puhudes selgus, et ma tean Carnot’ seadust… Ja eriti tobe on see, et mul ka oma perekonnaseisu kohta midagi ei koida. Lausa piinlik. Kui ma katsun mõelda naisele või üldse naissoole, siis on mul sihuke tunne, et nüüd kohe on selgus käes, veel pisut-pisut pingutamist… jah, see on, nagu lükkaksin rasket käru vastumäge üles, kuid just enne viimast nõksu vajub kogu kupatus jälle tagasi. Ja olen taas mäe all, lapsepõlvemuljetes, esimeste patumõtete juures tagasi.” Mees ohkas.
“Pole viga. Lähme aga samm-sammult edasi. Pange kõik needki mõtted kirja, sellest on kasu, kuigi mina paraku pole mitte Freud neid uurima… Käin e2 – e4.”
“Aga seda usun ma juba küll, et ma tallinlane olen, kuigi mul on palju ka maa-muljeid. Vähemasti elanud ja õppinud pean ma olema siin. Eile öösel nägin nimelt natuke piinlikku und ja tundsin selgesti ühe õue ära…”
“Jah?”
“See oli Kirjanike Maja õu Harju tänavas. Nagu