Möbiuse leht. Esimene raamat. Enn Vetemaa
Читать онлайн книгу.
kauge kaja lendas järjekordne kompvekikuulike rauga suhu, misjärel seda tähendusrikkalt ja ilmse lõbutundega lutsima hakati.
“Kogu see krempel on määratud õhku lendama?” ei tahtnud Mees uskuma jääda.
“Paraku küll. Sussid püsti!” Troostitult laiutas Oadu Hubertovitš Valgetkitseaed käsi. Tema ei saavat midagi parata.
“Kui see aga siiski nii ei lähe? Kui mõni või koguni mitu sõitjat otsustavad liikluseeskirjad kuradile saata – selle nimel, et midagi ei juhtuks?” ei saanud Mees rahule jääda.
“Liikluseeskirjad kuradile saata?” Ätt oli lausa jahmunud, otse raevukas, sest eeskirjade rikkumine tundus temale õnnetusest märksa koletuslikum tegu. “No küll tuleb siis aga talongidesse auke lüüa! No küll tuleb… Elus muidugi nii ei juhtu,” arvas ta seejärel teatud kurbusega, kuid lisas samas, et see ei tähendavat midagi, kuna kunst ei peagi elu kopeerima. “Kui aga midagi nii vägevat ometi juhtuks, siis läheks kõik andmed, vaadake, sellesse esimesse kasti.”
See oli üsna tühi kast, vahest kaks-kolm perfokaarti seal oligi. Samas märkas mees aga veel teisi kastikesi, mis olid üsnagi täis tuubitud. Küsimusele, mis kastid need on, sai Mees kuulda, et neisse kollektsioneerib valvetöötaja vabariigi olulisemaid liiklusõnnetusi: materjali saab ta õepojalt, kes töötab inspektsioonis – ja muide mitte madalal kohal…
“Väga huvitav harrastus,” arvas Mees. “Ja väga tähtis ka.”
“No teate – sellega on nii, kuidas keegi asjasse suhtub. On küllalt inimesi, kes minu tööd peavad lihtsalt veidruseks. Jaa. Ka selliseid on olemas, ning isegi meie kollektiivis!”
Nüüd pidi Mees küll ütlema paar sõna mõnede kodanike kahetsusväärse ignorantsuse kohta. Ta sõnad pälvisid heakskiitva noogutuse.
Seejärel lausus pseudo-Leopold kiitussõnu meie liiklustöö juhtide kohta, kes misjonärliku ehk siis meie möödunud sajandi külakoolmeistrile omase usinusega teadmisivasid külvavad, et rahvas – nii jalakäijad kui autojuhid – teaks, kuidas libeda tee puhul end kiiduväärselt üleval pidada ja vastastikku viisakust (aga ka mitte liigset, mis hoopis segab!) ilmutada. Jah, tõesti teevad mõned liikluspropagandistid oma tööd agarusega, mis kannatab võrdlemist Carl Robert Jakobsoniga, kes maarahvale selgitas, mil moel targasti talu pidada, ning oma kirjanduslike ja poliitilise kallakuga teiste kõrval leidis mahti aega näpistada huvitava raamatu “Eesti hobune” kirjapanekuks. Ka ajakirjade toimetajad ning raadio juhid väärivad tunnustamist – need, kes leiavad teinekord võimaluse terve leheveerandi või siis pooltunni liiklusele, sellele mateeria ühele põhiomadusele pühendada.
Kui Mehe kõne (mida ta esitas suure mõnutundega, ise teraselt valvurivanakest jälgides) muidu suure rahuldustundega vastu võeti, siis mõttekäik liikluspropagandatöötajate agaruse kohta pahandas ätti kohe väga.
“Need pupujukud ei tea midagi!” hüüatas ta. Palju enam tuleks liiklusele ruumi anda, ja samal ajal tuleks vältida vigu – hiljuti olevat lipsanud eetrisse täielik lollus sildade alt läbiveetavate veoste kõrguste osas. Analfabeedid! Ja ühte korralikku viktoriiniküsimust kohtab asjatundlik kuulaja harva, huvitavamaid probleeme, mida üleliiduline publik kõrgelt hindab, nad saatesse ei pane, ei pea isegi vastuse vääriliseks.
Mehele oli ilmselge, et tema autoriteetse kaasvestleja mõni märkus või nutikas kärts-põmm-kokkupõrke-ülesanne oli tagasi lükatud. Ent kuna tal ei olnud tahtmist pahameelt, mis nüüd nagu paisu tagant valla pääses, lõpuni kuulata, küsis ta lihtsameelselt, et kas ülesannetekomponist ise ka juhib mõnd sõiduriista.
“Mina?” imestas ätt. “Loomulikult mitte! Mina peaaegu üldse ei liiklegi, elan, näete, siit kohe üle tee. Liiklemine on väga ohtlik!”
“Nii et teoreetik, puhas teoreetik?”
“Puhas teoreetik ja komponist!” kuulutati uhkusega ja tähendati, et liiklejaid jätkub tematagi küllaga. Jätkub ka õnnetusi.
Seepeale näis liiklusteadlasele midagi meenuvat – ta võttis imeterava pliiatsi ning maalis hoolikalt oma surnuaeda ühe risti juurde.
“See eileõhtune Kilingi-Nõmme,” kommenteeris ta. “Sussid püsti!”
“Te siis märgite reaalseid, tõelisi õnnetusi ka oma kaardile? Koguni surnuaeda?”
Mehike noogutas ja lisas, et igal aastal tuleb siia uus leheke juurde kleepida. Ta ei neelanud küll järjekordset plumps-kompvekki, kuid risti joonistati sellise naudiskleva hoolikusega, et Mees järsku, endalegi ootamatult tundis äkkviha tõusvat. Säärane vagur-maias laipade kollektsioneerija! “Sussid püsti!” Ja tema kuulab teda sööla koolipoisi alandliku viisakusega, on tänulikki või vähemalt teeskleb seda? Miks? Miks, kuradi pärast? Ja Mees tahtis toda merisiga meenutavat Kerberost äkki sügavalt solvata, endast välja viia.
“Jah, see ristmiku olukord siin on tõesti keeruline,” ütles ta ja tundis mõnusat jahedat inspiratsioonilainet. “Õnnetust on muidugi raske vältida, kuid rootslased näiteks teaksid hästi, kuidas selles olukorras käituda.”
“Rootslased?” See oli ootamatu ja märkiminev hoop. Koguni pliiats pudenes taadi tillukeste sõrmede vahelt ja veeres teerullina üle mängusurnuaia.
“Seal on rangelt eesõigustatud tuletõrje ja gaasiavarii,” luuletas Mees. “Mingi purjus politseinik, jalgrattal kihutaja ja koguni kiirabiauto peavad vastuvaidlematult neile teed andma.”
“Ah sedasi…” venitas vanamees, kes oli täiesti rööpast välja viidud. “Hiinas aga on absoluutne eelistatus sõjaväelistel veokitel. Püroksüliin, nitroglütseriin ja need teised põmmutamisrohud.”
Vanake närtsis silmanähtavalt. Äkki libises teatud osa maakerast tema kontrolli alt välja – alatult tungiti tema pühade valduste kallale.
“Mis aga Belgiasse puutub, siis ma küll täpselt ei tea, kas tänase päevani, kuid mõned aastad tagasi seal üldse mingeid autojuhilubasid ei tuntudki.” (Seda oli Mees tõesti kuskilt lugenud.)
“Ja Lõunanabal ka?” püüdis valvur end mõru naeratusega päästa.
“Küllap vist. Aga Belgia on muide Euroopa üks kõige tihedamalt asustatud paiku. Ja kultuuritaseme osas pole neile flaamidele, valloonidele, prantslastele ja kes nad kõik seal elavad, vist midagi ette heita.”
“Aga kuidas nad tohivad?” Taadi hääl värises ja kahises.
“Ütlevad, et ostad endale kõigepealt auto, õpid äärelinnas või maal liiklemise alged selgeks ja siis hakkad ikka raskemaid trasse valima. Vilumatuna kesklinna ägedasse liikluskeerisesse tormata – peksa saad kõigepealt ise! Muuseas, liiklusõnnetuste protsent on seal väga väike. Jah, aga nüüd pean ma tõesti tagasi minema. Suur aitäh selgituste eest. Edu uute kompositsioonide loomisel!”
Ja ta jättiski mehikese ilma igasuguse halastuse või kaastundeta laua taha kössitama. Tummalt oma ilusata läikpaberist autode ja märkide ja kalmistu ette…
Õhtul, kui Mees luugist möödus, vaadati teda väga hapul ilmel. Seejärel aga kutsuti ta krõnksus sõrmeviipega tagasi.
“Homseks olgu teil oma sissepääsuluba korras. Meie siin peame distsipliini au sees, olgu, kuidas mujal on… Belgias või Hiinas.” Ja siis lisas vanake väga irooniliselt: “Teate, noormees, ma olen kuulnud, et ka Indias mängitakse malet, aga seal pidada lipud tegema ratsukäike…”
Plumpsti! lendas suhu kompvek. Klõmdi! tõmmati valvuriava luuk kinni.
Saatus ületab oma puäntidega meie maitsepiirid, kuigi antud juhul pole nagu viisakas maitsest rääkida. Järgmisel päeval polnud Mehel sissepääsuluba tarviski. Polnud tarvis sellepärast, et valvur oli surnud. Ta oli langenud mootorsõidukijuhtide vennaskonna ohvriks… Õhtul tänavat ületades (ta läks putkast otse koju) sõitnud temast auto üle. Inspektsioon on asunud asjaolusid selgitama, kõikki pealtnägijaid palutakse teatada telefonil 666-768. Otsitakse sinist “Zaporožetsit”, arvatavasti kannab ta märki selle kohta, et juht on invaliid…
Mees tundis ennast üpris halvasti. Ta tõmbas automaatselt