Paadiga Euroopasse. Viktor Siilats
Читать онлайн книгу.
(katkendid riigikogu stenogrammist).
Kõigepealt on kõnepuldis majanduskomisjoni esimees Mart Opmann:
“Lugupeetud juhataja ja head kolleegid!
Kolleeg Tõnis Paltsi komplektne muudatusettepanek on võrreldes eelnõu autoritega sisuliselt pöördettepanek ja muudab meresõiduohutuse seaduse veelgi karmimaks, kui see on täna kehtivas redaktsioonis…
Mõistes küll koolitajate muresid, ei pidanud komisjon põhjendatuks nõuete diferentseerimist lähtuvalt väikelaeva peamisest jõuseadmest – mootorist või purjest – ja väikelaeva kogupikkusest – kuni 12 meetrit ja kuni 24 meetrit.”
Seejärel on kõnepuldis Tõnis Palts:
“Lugupeetud riigikogu esimees, lugupeetud kolleegid!
Nimetatud seaduseelnõu osas märgiksin eelkõige natukene asjade tagapõhja. Selle muudatuse või selle seaduseelnõu üks eestvedajaid on üks mees, keda meie auväärne kolleeg härra Sester nimetaks kindlasti jõmmiks. Üks mees, kellel on 15 miljoni kroonine paat, sõitis esimest korda seda paati kasutades Tallinnast Pärnusse mööda merd, kasutades sealjuures maakaarti ehk maanteede kaarti. Loomulikult tegi ta endale poole miljoni eest kahju sellega, sellesama reisiga. Kihnu Jõnn kasutas merd sõites, nagu me mäletame, püksirihma, aga tal oli merekaart, ja ta ei sõitnud mitte kunagi karile. Milles oli vahe? Kihnu Jõnnil oli väike mereharidus. /…/
Tegemist on kahe põhimõtte põrkumisega: kas me saame merekultuuri arendada läbi jõmluse – iga mees võib teha, mida tahab, iga mees võib ükskõik millega minna merele – või on sellele vastand. See vastand oleks mereharidus igale mehele juba noorest peast. /…/
Eestis on tänu nõukogude võimule, veel kord kordan, tänu nõukogude võimule hästi välja arenenud noorte väljaõppesüsteem. Seda ei tasuks prügikasti visata, seda tuleks parandada. Selliste riikidega, kus on see asi vaba, ei saa neid asju võrrelda. Nendes riikides on olnud teistsugune kultuur, tõesti, vanematelt edasi antud asjad. Kui meil, vanematel, ei ole kultuuri, siis seda ei teki ka lastel.
Argument, et enamikus teistes riikides ei ole nii, ei ole miski argument.”
Toomas Hendrik Ilves, sõnavõtt kohalt:
“Ma räägin võib-olla lihtsalt, aga mulle väga meeldis Tõnis Paltsi väga sotsiaaldemokraatlik kõne, et riik peab hoolt kandma. Ma lihtsalt ei saa aru sellest, kui inimesel on 15-miljoniline paat ja ta sõidab sellega maanteekaardiga karidele, kas ta siis /…/ ei peaks ise oma tegude eest vastutama ja mitte lootma riigi peale, et too aitaks 15-miljonilise paadi sellest hädast välja. Aitäh!”
Riigikogu aseesimees Toomas Savi:
“Res Publica fraktsiooni ettepaneku poolt on 21 riigikogu liiget, 38 on vastu, erapooletuid ei ole. Ettepanek toetust ei leidnud ning seaduseelnõu 271 teine lugemine on lõpetatud. Tänan!”
Hmm, näib, et me oleme presidendiks valinud õige mehe? Mis puutub Tõnis Paltsi, siis ta on nii-öelda nelja silma all vabandanud, ehkki see vabandus nagu poliitiku vabandus ikka hiljem ebasiiraks osutus. Sellegipoolest ei hakka ma pikemalt lahkama Paltsi Gotlandi lähistel vindi mahasõitmise põhjusi ja üksikasju, vaid pöördun tagasi oma loo juurde.
Niisiis, jõudsime jätkuvalt 2,5 miljonit, mitte 15 miljonit maksva Nimbusega ühe mootori jõul ja aeglasel käigul Pärnusse. Kuna selleks ajaks polnud ma ikka veel taibanud, mis tung see rootslast Rolfi hotellitoa asemel paati ajas, kolisime Nimbusest oma kohvritega põhjalikult välja.
Tuukritööd läksid maksma paar tuhat ja Pärnu laevaremonditehas taastas ja tasakaalustas viie tuhande eest vindi. Merekaatril tekib igast väikseimastki propellerivigastusest ja ka mustusest tugev vibratsioon, mis võib pikemas perspektiivis viia ohtlike ja kallite vigastusteni. Pehme pronksvindi tasakaalustamine on täppistöö, mis nõuab nii head kätt kui ka häid seadmeid, ja õnneks olid Pärnus nii üks kui teine kenasti saadaval.
Paraku, sellega selle suve seiklused veel ei lõppenud. Pärnust tagasiteel otsustasime sisse põigata Munalaiule. Tundmatu, aga eksootiline sadam, suhteliselt hästi tähistatud sissesõidukanal, sügavus paraku teadmata. Kuulu järgi meetriste alustega igati navigeeritav. Vindi mahasõitmine veel liigagi hästi meeles, siirdusin ülima ettevaatlikkusega ja aeglasel käigul kanalisse. Pilk jälgimas kajaloodi ja käsi käigukangidel, olin iga hetk valmis oma otsust muutma. 2 meetrit, 1,5 meetrit, 1 meeter… Stopp! Edasi me ei lähe!
Niipea, kui ma paadi seiskasin, puhus külgtuul meid ainsa hetkega kanali serva madalikule kinni.
Erinevalt purjejahist on merekaatril madal süvis, lamedavõitu põhi ja kõrge pealisehitis, mistõttu väikseimgi tuulehoog paneb seisva paadi külgsuunas liikuma. Otsekui kelgu. Säilitamaks juhitavust, on vaja pidevat käiku, mis on aga omakorda ohtlik propelleritele, kui tegu on madala veega.
Tõenäoliselt oleks võinud rahulikult Munalaiu kaini edasi minna, sest kajaloodi andur asub umbes poolemeetrises sügavuses, paadi põhja all. Seega, kui kajalood näitab 1 meetrit, siis on sügavus tegelikult 1,5 meetrit ja 1,1-meetrise süvisega pääseb veel läbi. Aga selleks, et kindla peale minna, peab olema kohalik.
Niisiis olime nokk-kinni-saba-lahti-situatsioonis. Selleks, et liikvele saada, tuleks kasutada mootorit. See tähendaks aga värskelt remonditud propelleri lõhkumist. Proovisime vöörivindiga, mis liigutab paati külgsuunas. Aga vöörivint liigutas vaid vööri, samal ajal kui ahter istus jätkuvalt madalikul. Selleks, et ahtrit lahti saada, oli taas vaja mootoreid, mootoreid aga ei saanud kasutada, sest see lõhub propellereid.
Sellisteks puhkudeks peab paadi pardal olema kummipaat, millega ots näiteks lähedal asuva poini viia. Mõeldud, tehtud! Niipea, kui hakkasime paati välja sikutama, kostis kaldalt hurjutamist: “Lõpetage kohe ära! Te sikutate meie kanalit tähistava poi paigast.”
Teine võimalus oli ankur kaugemale välja vedada ja siis ennast ankru abil lahti tõmmata. Olime seda just tegemas, kui keegi külamees oma aerupaadiga ligi aerutas.
“Mis viga, ei saa paati lahti või?”
Astus siis oma pikkades kummisäärikutes madalikupoolsesse külge, põlvist saadik vette ja lükkas kuuetonnise kaatri kerge liigutusega madalikult lahti…
Minu maha sõidetud vinte saab näha Haapsalus Grand Holm Marinas. Neist igaühel on oma kordumatu lugu. Merd saab õppida sõitma siiski vaid merd sõites, ja merekaartide, lootsiraamatute ning navigatsioonitehnika areng on teinud meresõidu ohutuks ja nauditavaks.
Kõige suurem oht, mis tänapäeval siiski veel varitseb, on arvamus, et nüüd oskan juba piisavalt ja juurde õppida pole enam midagi.
PAADIGA SUKELDUMA
Olles sellisel kombel ja õnneks vaid vee peal seigelnud, tekib paratamatult soov ka vee alla vaadata. Oli ju see valdkond samuti aastaid keelatud ja spioonifilmide kaudu omamoodi müstifitseeritud. Mõnikord on paadimehel vee alla minek aga lausa vajalik!
Sukeldumine ei ole siiski naljaasi ning veesügavustes varitsevad algajat mitmedki ohud. Sestap on vaja läbida kursused, saada nõndanimetatud padi või muu litsents, muretseda varustus, ning alles siis vette!
Maailmas on harrastussukeldumine ülimalt hästi organiseeritud ning turismi lahutamatu osa. Tuhanded sukeldumiskeskused pakuvad põnevaid veealuseid marsruute nii algajaile kui edasijõudnuile, nii omadele kui välismaalastele, nii delfiinide sekka kui ka vrakkidele. Tänapäevane sukeldumisvarustus on konstrueeritud töökindlaks, lihtsaks ja turvaliseks. Siiski ei saa ega tohi kusagilt akvalangi lihtviisil osta ega laenutada spetsiaalseid kursuseid läbimata ning vastavat litsentsi esitamata. Maailmas on üks tunnustatuim rahvusvaheline sukeldumisluba padi-nimelise organisatsiooni väljastatav litsents. Vastava padi kursuse võib soovi korral läbida Eestis ning koos vajalike oskus- ja ohutusnõuetega omandada ka rahvusvaheliselt aktsepteeritud sukeldujaeetika teadmised.
Ise lõpetasin Eestis alustatud padi sukeldumiskursuse