Paadiga Euroopasse. Viktor Siilats
Читать онлайн книгу.
ja miskit hakkas vööris taguma, otsekui löödaks kaikaga vastu paadikeret. Kõik võdises ja värises kohutavast vibratsioonist. Mootorid kohe seisma ja asja lähemalt uurima! Lähemal uurimisel selgus, et mootorid töötasid ilusti, aga kui vasakpoolsel mootoril käik sisse lülitada, siis oli aeglasel käigul lihtsalt tunda midagi imelikku, aga kiiremal käigul tekkis tagumist meenutav vibratsioon, mis kõlakojaefekti kasutades kandus kummalisel kombel vööri. Parempoolse mootoriga oli kõik korras ja käiku sai anda probleemivabalt. Ega’s siis midagi, tuli ühe mootoriga edasi Haapsaluni minna. Aga ei läinud kuigi kaua aega, kui pilsialarmid hakkasid üksteise järel tööle. Vesi tuli paati sisse ja pilsipumbad olid asunud seda vett välja pumpama. Asi muutus üha tõsisemaks. Mootoriruumi ahtriosas oli ca 30 cm vett ja seda tuli pidevalt juurde. Kusjuures juurde tuli vett sellisest kohast, mida sulgeda ei saanud – vibreeriv propellerivõll oli löönud võllitoega paadipõhja prao ja sealt seda vett immitseski. Ega’s midagi, ämbrid kätte ja käsipump samuti tööle ja vett välja viskama. Veidi aja pärast selgus selle töö täielik mõttetus. Vesi ei vähenenud, seda tuli aina juurde. Meeskonnaliikmetele anti korraldus tõmmata selga päästeülikonnad ja – vestid ning pakkida kõik väärtuslikud isiklikud asjad veekindlatesse kottidesse. Meil tuleb võib-olla alus maha jätta! Samas oli mõistlik kasutada viimsetki võimalust paat lähimasse sadamasse või randa juhtida, nii kaua, kuni ta veel veepinnal püsib. Lähim sadam oli aga presidendi suveresidents Paslepas, kusjuures lähimat randa polnud ja ümberringi olid vaid kivid. Paslepas oli ju ennegi käidud, sissesõit ei tohtinud olla probleem, kui leiaks vaid need esimesed sissesõidupoid, mis kanalit tähistavad. Kaardil neid paraku polnud ja väljas oli vahepeal läinud parasjagu hämaraks, mistõttu poisid näha polnud. Ei palja silmaga ega binokliga. Ega’s midagi. Raadiokõne Eesti piirivalvele. Piirivalve kuulas mure ära ja palus jääda ootele. Vahepeal oli õnnestunud leida ka presidendi kantselei telefoninumber, veenda Paslepa suveresidendi turvasid ja leppida sadamaga kokku sissesõidu osas. Paslepa sadam lubas jääda ootele. Mõne aja pärast vastas Eesti piirivalve ja küsis üle, et mis see mure õieti oli. Vastasin, et paati tuli vett sisse ja tõenäoliselt me veepinnal kaua ei püsi, mistõttu tahtsime siseneda Pasleppa. Kas piirivalve ei saaks raadio teel juhatust anda, kuidas esimesed poid üles leida? Järgnes pikk diskussioon teemal, kas sinna Pasleppa iga surelik ikka võib siseneda või mitte. Väljusin vestlusest võitjana, olles piirivalvele selgeks teinud, et presidendi luba sisenemiseks oli olemas.
“Oodake!”
Muudkui kõlkusime siis seal ja ootasime, vett tuli aina sisse ja aeg-ajalt loopisime seda ämbritega välja. Meeskond oli selga tõmmanud neopreenist ülikonnad ehk kalipsod, mis peaksid keha jahedas vees soojana hoidma, ja meeskonnaliige Kärt Siilats oli veekindlasse kilekotti pakkinud oma kõige kallima vara: naelkingad. Passid, autojuhiload, krediitkaardid, raha ja muu mittevajalik kraam vedeles niisama lahtiselt laual. Mõne aja pärast kostiski raadiost kaua oodatud kutsung: “Laev, mis asub Paslepa lähistel ja kutsus Eesti piirivalvet! Eesti piirivalve kutsub! Vastuvõtt.”
Vastasin, et oleme kuuldel.
“No nii, mis teil seal siis on? Ahhaa, tahate minna Pasleppa? Nojah! See on ju seal Vormsi lähedal, kas pole? Ei ole hullu midagi! Mina kutsun teid praegu siit Hiiumaalt, Hiiumaa kordonist. Mina istun siin valves. See on teile kõige lähem kordon. Ma katsun teid siis nüüd sinna sisse juhatada. Ega ma tõtt öelda pole ise seal Paslepas kunagi käinud, räägitakse, et on ilus, aga kohe vaatame, mis seal siis on. Kuidas muidu olukord, kas kõik on kontrolli all?”
Vastasin: “Jah, kõik on seni veel kontrolli all, aga kardan, et mitte kauaks, mistõttu oleksin väga tänulik, kui mind Paslepa esimeste poideni juhatataks, edasi oskan ise minna.”
“Noh, vaatame siis, mis teil seal on. See on siis seal teisel pool Vormsit. Sinna on siit Hiiumaalt päris pikk maa. Saaremaalt oleks tegelikult veelgi pikem maa. Aga mina olen praegu Hiiumaal. Olen jah siin Hiiumaal, aga tegelikult ma muidugi Hiiumaa mees ei ole. Ma olen tegelikult hoopis Saaremaa mees. Hiiumaal lihtsalt tööülesannete täitmisel, kui nii võib öelda. Siin Hiiumaal on muidugi kõik hoopis teistmoodi kui Saaremaal. Mitte et oleks hullem! Seda kindlasti ei, aga lihtsalt kõik on teine… Saaremaal on ikka hoopis teistmoodi see elu! Mitte et ta kuidagi parem ega halvem oleks, vaid lihtsalt teistsugune… Eks ma varsti loodan ikka sinna Saaremaale tagasi pääseda, palju pole enam jäänud, lihtsalt mõnda aega pean veel siin Hiiumaal olema…”
“Kuule, meil on siin tegelikult ju peaaegu et väikese Maydayga tegemist. Mis oleks, kui prooviks nüüd sinna Pasleppa pääseda,” pistsin ärevalt vahele.
“Ah Pasleppa?” kostis ilmselgelt pettunud hääl vastuseks. “No see peaks ju olema üsna lihtne! Kas sa enda ees kaldal neid punaseid tulukesi näed?”
“Näen.”
“Noh, võta nad siis ilusti liinile ja mine aga nende suunas edasi. Siis jõuadki Paslepa poideni välja! Edasi oskad vististi ise ka minna?”
“Oled sa selles ikka kindel?” küsisin igaks juhuks üle.
“Jaa, jaa. Võta aga punased tuled liinile ja mine julgelt!”
Võtsin ma siis punased tuled liinile, see tähendab, et üks vilkuv tuluke asetses otse teise tulukese all, aga mitte kõrval, ja hakkasin tasakesi minema. Vee sügavus muudkui vähenes ja vähenes. Vahepeal oli saabunud öö ja väljas oli pime. Loojuv päike oli asendunud täiskuuga ja kuuvalguse hõbedane peegeldus vees näitas otseteed punaste tulukeste suunas. Vaikuses kostis vaid mootori tasane tuksumine ja pilsipumpade alarmi nõrk vile. Kallas tuli aina lähemale ja lähemale ja tunne kõhus läks aina jahedamaks ja jahedamaks, kuni oligi külm mis külm. Ehk siiski mitte ainult kõhutunne, vaid ka kuuvalguse õhkõrn värelus vees oli see, mis sundis mind tagasi pöörama. Kaart ei näidanud ees muud kui kive ja ju seal need kivid ikka olidki. Hästi ettevaatlikult ja täpselt tuldud teed mööda tagasi sinna, kus juba pikemat aega kõlkunud olime.
“Laev, kes soovis minna Pasleppa, Eesti piirivalve kutsub!”
“Kuuldel.”
“Nii. No kuidas teil seal siis läheb ka?”
“ Siiani hästi.”
“Kas läksite nende punaste tulukeste suunas?”
“Jah, läksin.”
“Ja kuidas oli?”
“Ei julgenud edasi minna ja pöörasin otsa tagasi.”
“Vot õige, just seda ma sulle tahtsingi öelda, et ärge te jumala eest punaste tulede suunas edasi minge, seal on kivid!”
Tegime kõne Paslepa sadamavahile ja küsisime, kas nemad ei oskaks sadamasse sisse juhatada. Võisid juhatada küll, nad nägid meie tulesid ja tulevad kohe meile paadiga (presidendi luksuskaatriga) vastu. Kuna me kogu selle aja olime edukalt veepinnal püsinud, siis tekkis mõte, et ehk me ei upugi, ehk polegi see asi nii hull. Vett tuli küll pidevalt sisse, aga pilsipumbad lõid selle kohe ka välja, nii et see oli üks pidev ja katkematu protsess ja veetase paadis sees oli ilusti stabiliseerunud. Paslepa meestele meeldis isegi paremini meie uus idee, et ehk eskordivad nad meid turvalisuse mõttes hoopis Haapsallu. Südaöösel Haapsallu saabunud, paigutasime paadi hästi madalasse vette, et sel kuhugi enam vajuda poleks, ja järgmine päev tõi ka selguse: vasakpoolsel propelleril oli üks laba lihtviisil ära lennanud. Ilma et miskit ette oleks jäänud või millelegi otsa oleks sõitnud. Valuviga? Ei tea, võib-olla! Veealune palk? Kõik võib olla. Igatahes kümne järgneva meresõiduaasta jooksul pole midagi sarnast ette tulnud. Ptüi-ptüi-ptüi ja kolm korda vastu puud ka veel lisaks.
Aga Mayday-kutsung ei pea ilmtingimata näitama ohtu iseendale. Teinekord võib juhtuda ka nii, et sõidad näiteks Pärnust Haapsalu suunas ja aasta on umbes 2000 ning ligi kahe tunni jooksul kuulad raadiost, kuidas keegi “Sarnita”-nimeline Soome väikelaev karjub eetrisse ahastavalt “Mayday!” ja kutsub Haapsalu piirivalvet appi. Haapsalule lähedale jõudes saatsin vastukutse “Jenny kutsub Sarnitat” ning küsisin, kas abi jõudis kohale. Selgus, et “Sarnita” oli juba kaks tundi madalikul kinni, naised ja lapsed pardal paanikas, aga keegi polnud appi läinud. Mis seal siis ikka, küsisin “Sarnita” koordinaate ja teatasin, et abi on teel. Selleks ajaks, kui “Sarnitani” jõudsin, oli sinnapoole lõpuks suundunud