Paadiga Euroopasse. Viktor Siilats
Читать онлайн книгу.
pole abi, siis võetakse tablette. Kuna tablette kiputakse võtma tavaliselt, kui on juba liiga hilja, siis nad ei aita. Mõnevõrra abi saabki nendest randmepaeltest, mis suruvad randmekõõluste vahele väikese plastmasskuulikese, meenutades sellise akupunktuuriga ajule, et mõlemad inimkehapooled on olemas. Usk nendesse paeltesse on tavaliselt see, mis lõpuks tulemuseni viib. Kõige kindlamalt hoiavad aga väikelaevas pöörituse ära sellised lihtsad tegevused nagu juhtimine, vastutus, teiste eest hoolitsemine jne. Niisiis, nähes, kuivõrd hästi on lordmeeri kaaskond reisiks valmistunud, muutusin ise ka palju rahulikumaks. Kusjuures lordmeer ise ja tema abikaasa olid täiesti rahulikud, mis on ka kõige tähtsam.
Tuul aga muudkui tõusis ning laine samuti. Helsingi majaka juures hakkasid lainepritsmed üle paadi lendama, mistõttu tuli väljast juhtimine lõpetada ning ülemiselt tekilt siseruumidesse siirduda. Soome lahel on tuul ja laine tavaliselt ühelt poolt ehk läänest, kurss Tallinna poole on aga mõistagi lõunasse ehk süüdi. Seega, tugev külglainetus! Sellises olukorras tuleb ikka vöör trimmidega üles tõmmata ja kiirust juurde panna. Paat hakkab lainetel surfama, kõikudes küljelt küljele ja muutes alatasa suunda, mida autopiloot korrigeerib. Ega ei läinudki kaua aega, kuni kellelgi kõrgest seltskonnast süda pahaks läks. Kuna sellistel puhkudel läheb tavaliselt ka kõigil teistel süda pahaks, siis jagasid meeskonnaliikmeteks olnud abikaasa Krista ja tütar Kärt oranžid kilekotid välja. Oranž on lihtsalt üks ilus värv!
Pressi- või pr-esindaja, kes juba reisi alguses mult juhilube küsis, läks ilmselgelt närvi. Mingit erilist põhjust küll polnud ja laine polnud sugugi nii suur ega ohtlik, aga tuuleklaasist käis ta kogu aeg üle, kojamehed töötasid ja seltskond oli salongi kogunenud. Välja arvatud mõõgakandja, kelle randmepaelad polnud kuigi tõhusaks osutunud ning kes oli vöörikajutisse pikutama suundunud. Kahjuks oli see suur viga, sest sellistes tingimustes loobib laine laevavööri kõige enam, nii et vaeseke võis end seal alatasa kajuti laest leida.
Niisiis, pressiesindaja oli närvis ja hakkas nõudma, et ta läheb välja ülemisele tekile värske õhu kätte. No ega minul ei olnud aega temaga tegelda, tuli ikkagi ette vaadata ja laeva juhtida. Ütlesin, et mingu aga pealegi, pangu päästevest selga ja katsugu laevas püsida. Vestid olid sohva all, nagu ma talle reisi alguses ju näitasin.
Mõne aja pärast seisis see pr-mees keset salongi, koeravest seljas ja sos Grab Bag hardunult süles. Grab Bag on see kotike, mis viimasena, kui laeva enam päästa pole võimalik, kaasa haaratakse, et merre või parimal juhul päästeparve viskuda.
Ülejäänud seltskond oli siiski väga rahulik ja eriti vapper oli lapseootel Daria.
LORDMEER VÕTAB JUHTIMISE ÜLE!
Ka lordmeer ja tema abikaasa olid rahu ise. Lord istus hetkeks minu kõrvale, vaatas kaardiplotterit ja ütles, et ahaa, sa muutsid kurssi, see oli vist päris hea mõte! Olin tõepoolest reisijate mugavusele mõeldes muutnud kursi Tallinnast mööda Prangli suunas, et rohkem tagalaines püsida ning siis Aegna juures Naissaare varju kasutades tagasi Tallinna lahele tulla. Kõikumine jäi oluliselt väiksemaks.
Küsisin lordmeerilt, kas ta on ka varem paatidega kokku puutunud.
“Aga muidugi, ma sündisin ju jõe ääres!”
“Võib-olla tahaksite ise juhtida?”
Heitsin kiire pilgu lordi abikaasale, kes noogutas tunnustavalt. Oskab küll!
Selle peale istus lordmeer rooli ja tüüris alguses ikka veel Prangli suunas ja hiljem siis juba Tallinna poole. Kogu seltskond oli sellest nii šokis, et igasugune ebamugavate ilmastikuolude üle kurtmine lõppes. Kõik istusid vaikides ja vaatasid tunnustavalt, kuidas pealik laeva juhib. Isegi läbimärg pressiesindaja käsutati alla.
Mõõgakandja abikaasalt tulid vöörikajutist teated, et olukord on väga hull ning nad vajavad meditsiinilist abi. Tallinnani oli jäänud kümmekond meremiili ehk alla poole tunni, helistasin kiirabisse ja palusin neid Piritale.
Pirital ootas meid tubli töötajaskond, kes kohale rutanud ajakirjanike suureks pettumuseks laeva tugevas tuules kinni püüdis ja kai külge sidus. Televisioon sai oma kaadrid siiski kätte, kui mõõgakandja kanderaamil dramaatiliselt kiirabibussi kanti. Järgmisel päeval olid suursaadiku residentsis toimunud õhtusöögil aga kõik nagu üks mees kohal ja hea tervise juures. Tuul paisus koos joodud jookide hulgaga tormiks ja laine lausa neljameetriseks. Siiski olnud kõik vaprad ja Neptunit trotsinud!
Lordmeeri kiituseks kõlasid toostid, oli ta ju laeva koos oma kaaskonnaga turvaliselt Tallinnasse juhtinud.
Mõni kuu hiljem sünnitas Daria priske ja terve poisslapse, kellest saab suurena kindlasti üks tubli meremees!
PAADIGA LÄTTI
Läti tundub meresõitjale esmapilgul täiesti mõttetu sihtkoht olevat. Pole neil ju seal saari ega midagi. Samas, kui arvestada Läti lähedust Pärnule ja Kuressaarele, rääkimata Ruhnust, võib asjal siiski ka jumet olla.
Pärnust tulles on esimene asjalikum sadam ning ühtlasi ka piiripunkt Salatsi (Salacgriva) oma. Seda pisikest sadamat koos oma kalurimiljööga tasub kindlasti külastada just oma läheduse tõttu Eestile. Hoopis tõsisem ettevõtmine on aga Riiga minek. Daugava jõe suudmesse navigeerimine ei tohiks erilisi raskusi valmistada ning jõge mööda edasiliikumine samuti mitte. Riias on hulgaliselt väikesadamaid ja viimasel ajal tekib neid üha juurde. Üks mõnus, vist mingite bandiitide omanduses olev jahtklubi toimis aastaid tagasi kohas, mis on Swedbanki hoone vahetus naabruses. Ka Radissoni hotelli ees olevasse basseini on võimalik ennast sättida, kuigi igasugune paatide valve seal küll puudub. Kõige mõistlikum ja turvalisem on siirduda vanalinna pool jõge asuvasse Andrejosta sadamasse, mis on piisavalt suur, praktiliselt südalinnas, valvatud ning kus on võimalik isegi välibasseinis lõõgastuda. Sadam ise näeb piisavalt arhailine ja eksootiline välja, ometigi toimivad kõik teenused laitmatult ja vastuvõtt on väga sõbralik. Ega lätlast ei tasu alahinnata, ühelt poolt võiks ju arvata, et neil väikelaevandus täiesti puudub, aga veidi ringi vaadanuna võib kohata palju uhkemaid laevu kui meil Eestis.
Lätlase teed on imelikud. Ei ole mingit raskust ühtäkki avastada, et need kohad maailmas, mille külastamise üle hirmus uhke oled, on lätlased juba ammu paadiga läbinud.
Lätlane elab oma elu täiel rinnal, talle meeldib seda mitte ainult nautida, vaid ka välja näidata. Nii saabuski enne mereleminekut paadi kõrvale kõigepealt kaks kaubikut, millest hakati paati toitu laadima. Need tänapäeva veesõidukid mahutavad ikka uskumatult palju! Ja kannavad ka, sest mõne aja pärast saabus merele minev seltskond. Mikrobussiga, mis ei kandnudki kirja Latvija. Veeliin vajus veelgi sügavamale vette. Siis saabus lätlane ise, kes oli õigupoolest hoopis vene keelt kõnelev kodanik. Tegelikult saabus kõigepealt kohale tume džiip turvameestega, siis must luksussedaan, mille numbrimärkidel olid tähed vip, ja seejärel teine džiip. Sõiduautost väljus pisike mehike, kes oligi siis see vip ja kes ise otse loomulikult paati ei juhtinud. Toidumoona järgi otsustades nädalasele kruiisile siirduv seltskond pöördus siiski pärast paaritunnist ringitiirutamist rõõmsana sadamasse tagasi.
Üks väga arvestatav sihtkoht Lätis on nende kuurortlinn Jurmala. Sinna tasub minna siis, kui käimas n-ö üleliiduline laulufestival “Novaja volna”. Selleks ajaks tuleb Jurmalasse vanu häid aegu meenutama suur karvaste ja suleliste seltskond Moskvast ja Peterburist ning Jurmala tänavad täituvad Maybachide, Bentleyde, Rollside ja Ferraridega.
Jurmala asub Lielupe jõe ja Riia lahe vahelisel maaribal. Lielupe suue on siiski nii madal, et sealt kaudu ei tasu kohalikke olusid tundmata ja täiendavat infot küsimata sisenema hakata. Turvalisem ja eksootilisem on tulla Daugava ning Daugavat ja Lielupet ühendava kanali kaudu, mis on ühtlasi ka piisavalt sügav. Välja arvatud üks koht, kus tuleb hoida endise kalurikolhoosi kaidele võimalikult lähedale, st võimalikult paremale.
Jurmalas on kolm põhilist jahtklubi, neist üks on väga suletud loomuga. Tegelikult on jahtklubisid rohkemgi, aga need asetsevad teisel pool suhteliselt madalat raudteesilda ja sinna igaüks