Paadiga Euroopasse. Viktor Siilats
Читать онлайн книгу.
ahnus siiski võitis ning sain loa öö tankla kai ääres veeta.
Mõnevõrra ebasõbralikkust on eestlased aeg-ajalt kohanud ka Sigtuna linnas sildudes. Pole ka midagi imestada, olid ju meie saarlased need, kes muistse Rootsi pealinna maha põletasid, misjärel ta Stockholmi koliti. Uskumatu, aga rootslased mäletavad seda tänase päevani, mistõttu laevaahtris olev Eesti lipp tekitab seal aegajalt pingeid.
GÖTEBORG
Seevastu Rootsi läänesaarestikus ollakse lahkus ja sõbralikkus ise. Tegelikult on terve Rootsi ikkagi ülisõbralik, kui mõned üksikud seigad välja arvata. Ei ole mingit mõtet üritada võrrelda, milline Rootsi saarestik siis parem on või kas on mingit olulist vahet Ahvenamaa või Soome saarestikuga võrreldes. Tegu on lausa jumalike paadisõidupiirkondadega! Neil kõigil on ainult üks puudus: täpselt samal ajal on Eestiski suvi, kusjuures väga lühike.
Göteborgis saab paadisõitja valida põhiliselt kahe sadama vahel. Neist üks jääb ookeani, õigemini Kattegati lahe äärde ja teine, kesklinnas paiknev sadam võimaldab oma paadi siduda praktiliselt Göteborgi ooperiteatri uksekäepideme külge. Göteborgi ja Sockholmi vahel saab liikuda meritsi, kuid siis tuleb lisaks pikale distantsile silmitsi seista ka sagedaste ja ülimalt vägivaldsete tormidega, mis Skagerrakis ja Kattegatis laevu räsivad. Üks sellistest viis mu paadilt illuminaatori. Seetõttu soovitan minna otse läbi maa, mööda Trollhättani ja Göta kanaleid.
GÖTA KANAL
Göta kanal võimaldab liikuda Rootsi läänerannikult läbi maa idarannikule või vastupidi ning koosneb lääne poolt alustades kolmest osast: Trollhättani kanal, Vänerni järv ja Göta kanal. On lausa uskumatu, kui organiseeritult ja ladusalt võib lüüsimine kulgeda ning kuivõrd mõnusalt saab kanalis edasi liikuda, kui lüüsivahtkonnad on võtnud nõuks kedagi kiirelt edasi aidata. See on ikka suur asi, kui iga lüüs ootab sind, väravad pärani, ja lüüsivärav sulgub su taga veel enne kui otsad lüüsiseina küljes kinni ning lüüsimisprotsess ise kulgeb sujuvalt ja tõugeteta.
Minul 2003. aasta mais Göta kanalis nii hästi küll ei läinud. Ööpäev ringi navigatsiooniks avatud Trollhättani kanal ja Vänerni järv läbitud, jõudsin Göta kanali esimese ja täiesti suletud värava taha. Ju nad hommikul vara pihta hakkavad, mõtlesin. Kuid kui ka hommikul oli lüüs suletud, tegin mureliku telefonikõne Göta kanali kontorisse, kust kuulsin õudusega, et lüüsi läbimise soovist tuleb kolm päeva ette teatada. Nii hull see asi nüüd ka ei saa olla, lohutasin end, asudes lüüsirahvast ära rääkima. Sotsialism on aga Rootsis siiski nii tugevalt juurdunud, et ei aidanud ei kõneoskus ega ka pakutavad rahasummad. Lüüs jäigi kolmeks päevaks suletuks! Seevastu neljandal päeval ilmus tore vanapaar (hiljem asendati nad ühe tragi punapäise tütarlapsega), kes andis edasiliikumiseks tõepoolest oma parima. Olles kolm päeva lüüsivärava taga passinud ning laeva voolutarbimiseks kohandamata sadama ( ja peaaegu ka küla) korduvalt pimedaks jätnud, ei ole mul ühtegi halba sõna öelda ei sealsete lüüsiseinte, kinnituste ega automaatika kohta. Kas siis päris ihuüksi või kõigest ühe meeskonnaliikme abiga sujus laeva tõstmine/langetamine lüüsis peaaegu et mängeldes, kusjuures aega jäi üle ka lüüsiväravate avamiseks ja sulgemiseks. Göta kanali lõpuosa kulges mul ühe blondi ja piisava kogemuseta meeskonnaliikme seltsis, mis põhjustas nii mitmeidki situatsioone. Näiteks oli maalilise kanali keskosas üks veekogu, mille ääres puhkepaik ja söögikoht. Olles lõunasöögi lõpetanud, jäin baaris olijatega veel paari sõna vahetama. Kui kai äärde jõudsin, avanes kurbnaljakas pilt – kas soovist pealtvaatajate ees esineda või mõne uitmõtte ajel oli kaaslane paadi kai küljest lahti päästnud ja hoidis otsi peos. Puhus nõrk tuuleke ja suure purjepinnaga paat eemaldus kaist. Jõudu jätkus otste hoidjal vaid nii paljuks, et püsida ise umbes 45-kraadise nurga all vee kohal ja paati ikka veel kinni hoida. Ei kuku vette, aga ega end tagasi sirgeks ja kai peale enam ka ei saa. Ja lõbusad rootslased vaatasid aga muudkui pealt ning võib-olla olid juba jõudnud kihlveogi sõlmida: kukub vette, ei kuku? Õnneks oli paat varustatud kaugjuhtimispuldi abil juhitavate vööri- ja ahtripõtkuritega. Lüüsitasin nad kaldalt puldiga sisse ja paat tuli kuulekalt, külg ees, kai äärde tagasi. Milline pettumus!
Teine juhus oli Söderköpingis, kus, olles juba peaaegu sildunud, lakkas äkitselt üks ja seejärel teine mootor töötamast ning paat hakkas ees olevale väikesele purjekale vööriga ning eriti veel vööris asuva raske ankruga peale vajuma. Kusjuures midagi teha ei olnud võimalik. Õnneks oli parasjagu perega einet võtva rootslase reageering kiire ning ta suutis mu vööri tagasi hoida. Selgus, et meeskonnaliige oli otsa küll kaisse kinnitanud, kuid paadist pingutamata jätnud ning mis kõige hullem, ülejäägi vette visanud, mis kohe ka propelleritesse kinni jäi, põhjustades mootorite seiskamise. Juhtub hullematki! Ilm oli ilus, rahvas jalutas linnapromenaadil või nautis välikohvikutes sööki/ jooki ja mina pidin kogu selle publiku ees kanali sopasesse vette sukelduma. Nähtavus nullilähedane! Käsikaudu mässisin nööri propellerite küljest lahti, kuni ei saanud enam muda tõttu aru, kus on mis ja mis on kus. Otsustasin veest korraks väljuda ning põrkasin vastu kanali põhja. Ülesmineku asemel olin läinud hoopis allapoole! Sellest tekkinud paanikas ei saanud enam üldse aru, kus on paadi vöör, kus ahter, kuspool on kai ja kuspool kanali keskpaik. Lõpuks sain siiski välja, istusin tükk aega kai peal ja mõtisklesin, kas ma pean tõesti veel korra paadi alla minema! Teisel korral õnnestus siiski ots lahti päästa ja propellerid taas liikuma saada.
Göta kanali idapoolne ehk Läänemere-poolne osa on väga maaliline ning seetõttu ka väga populaarne paadimatkajate seas. Göta kanalit ennast kutsutakse aga tihtipeale ka lahutuste kanaliks ja seda eriti kanalit külastavate soomlaste tõttu: stressis perepea hüüab oma paadi juhtkangide tagant abikaasale: “Hyppä, perkele, hyppä!” (Hüppa, kurat, hüppa!)
Emotsionaalne abikaasa hakkab otsaga kaile hüppamise asemel hoopis nutma, et uäää, sa ei armasta mind enam! Kui kanal läbitud, siis ongi lahutus käes.
Seetõttu soovitan algajaile kapteneile enne Göta kanalisse sisenemist oma meeskonda/naiskonda vastavalt instrueerida: kapten annab järske korraldusi vaid ohutuse tagamiseks ning selles ei ole mitte midagi isiklikku. Ning miks mitte ka iga kord pärast edukat sildumist oma armastust veel ja veel kord üle kinnitada?
NÕUANDEID KANALIS LIIKUJAILE
Pikkadel merereisidel käinud teavad, et tihti on kanal lühim, ohutuim jamugavaim tee paadiga ühest kohast teise jõudmiseks. Vahel on kanalisõit ise võetud lausa reisi eesmärgiks. Et veekogudes, mida kanal ühendab, võib veetase erineda, ongi kanalites kasutusel lüüsid. Allpool annan mõned nõuanded, mida järgides läheb kanalis ja lüüsides liikumine libedalt.
KORRALIK VARUSTUS ENNEKÕIKE
Vendrid. Enne kanalisse minekut tasuks varuda piisav hulk vendreid. Need kaitsevad paati vastu kanali seina põrkamise ja kriimustuste eest. Vahel võivad kaid ja lüüsiseinad olla üsna madalad, seepärast tuleks mõned vendrid paigutada veepiirile. Soovitaksin kasutada võimalikult vanu vendreid, sest lüüsimise ajal saavad nad kõvasti räsida. Vahel on aga kaid koguni nii madalad, et veetase on kaiga samal tasapinnal. Täis puhutavad vendrid sel juhul enam vees ei püsi ja laeval on oht kaldale sattuda. Sellisteks puhkudeks soovitan kasutada uputatavaid vendreid ehk teisisõnu kanda paari autorehvi alati pardal kaasasTõsi, tuleks meeles pidada, et tihtipeale on uppuvate vendrite lüüsis kasutamine keelatud. Siis tuleb seda vajadusel teha salaja! Ei tee paha ka paari ca kahemeetrist lapikut puuplanku kaasas kanda. Neid saab asetada kai poole üle vendrite, et noid säästa ja koormust ühtlasemalt jaotada. Lüüsisein nühib sellisel juhul planku ja mitte vendreid. Plankude abil pääseb hõlpsamalt maale ning neid võib kasutada kaahtri või vööri kaist või kanaliservast eemalhoidmiseks, kui kai veealune osa on madal või ulatub liialt väljapoole.
Tihti teevad kanalis liikujad selle vea, et kinnitavad vendrid vaid paadi kaipoolsele pardale. Õige oleks paigutada need ka teisele küljele, et vältida naaberpaatide vigastamist juhul, kui lüüsimist ootavad paadid paigutatakse tihedalt külg külje kõrvale seisma.
Valmis tuleks olla ka ootamatuks seismiseks vasakpoolse lüüsiseina ääres ja sel juhul on vendrid vasakpardas lausa hädavajalikud. Vendreid peaks paigutama nii madalale