Paadiga Euroopasse. Viktor Siilats
Читать онлайн книгу.
turvatud ja turvamehi sebib tõepoolest igal sammul, takistamaks nii lubatud kui ka mittelubatud külaliste sissepääsu.
Jurmalas võib näha seismas nii väikeseid kui ka tõeliselt suuri paate, kusjuures viimaste loendamisel ei saa päris kindel olla, kas Eesti saab punktivõidu või jääb hoopis kaotajaks. Üheks populaarsemaks veesõidukiks näib siiski olevat Bayliner 245 ja tüüpiline elu sellel paadil näeb välja järgmine. Õhtu saabudes vuras ette autojuhiga Jaguar, millest astus välja kahe neiu seltsis paadiomanik. Konteinerist tormas kohale baarmen kandikuga, millel šampus, klaasid ja viinamarjad. Öö jooksul kostis paadist korduvaid härrasmehelikke lubadusi: “Nataša, see paat on nüüd sinu! See on sulle kingitus meie suure armastuse märgiks.”
Hommikul paadiomanik siiski taastas oma ujuvvahendi omandiõiguse, Jaguar viis naiskülalised minema ja kapten tatsas rahulolevalt, valge hommikumantel seljas ja kaptenimüts peas, sadamas ringi, konteinerist serveeriti kohvi. Keskpäeva paiku saabus ka paadiomaniku pere koos sõprade ja töökaaslastega. Üsna tähelepanuväärne on, et oma autojuhti kohtles kapten võõraste ees kui koera: “Seisa! Tule siia! Mis sa vahid? Kas ma ütlesin, et tule siia? Mis sul seal käes on? Viska kohe ära! Käi minema!”
Seda üllatavam, et eestlaste paatidele lähenes vahepeal ennast tutvustanud Vasja (nimi muudetud): “Kop-kop. Ma väga vabandan. Kas ma tohin segada? Ma väga vabandan. Meie siin veidi… Ma väga vabandan. Kas ma tohin korraks sisse astuda? Oi, ma tänan. Ma tõepoolest väga vabandan. Kas mu abikaasa tohib ka korraks tulla, ta on endine Miss Latvija. Oi, ma tänan ja väga vabandan.”
Selle peale saabus kohale kaaskond, millest ei puudunud ka Vasja sekretärist presindaja. Sekretäril oli käes valik nii Kroonika tüüpi kui ka värvilisi äriajakirju, kus olid Vasjast ja tema äridest avaldatud klantspiltide juurde asetatud kollased märkmeribad. Ühes ajakirjas ilutses ülikonnastatud ja lipsustatud Vasja koguni esikaanel: tühi laevarool käes, vaade kaugusesse. Vasja äritegevusala jäi sealjuures üsna segaseks. Kohe alguses asus külaline vabandama oma tagasihoidliku paadi pärast. Ikka sellesama paadi pärast, mis öö jooksul juba korduvalt ära kingitud sai. Kavas olla kohe-kohe uus ja suurem osta. Kui jutt läks selle peale, et tähtis pole mitte paadi suurus, vaid meremehelik mõtlemine ja vastav suhtumine, austus ja armastus mere vastu, soov minna merele ja oskused seda soovi realiseerida, rõõmustas Vasja sedavõrd, et otsustas seda rõõmu ka oma Miss Latvijaga jagada: “Eestlaste arvates pole paadi suurus üldsegi mitte tähtis!”
“Lolliks oled läinud või? Suurus ei ole tähtis? suurus on iga asja juures see kõige tähtsam asi,” pani Miss Latvija asjad üheselt paika. Löödud Vasja läks selle peale omakorda autojuhti paika panema…
Nagu alguses öeldud, on Lätis väga palju häid sadamaid, tõsiseid paate ja väga tõsiseid meremehi.
Lätlase horisont on võib-olla mõnes mõttes isegi vähem piiratud kui meil Eestis kombeks. Üha enam kohtab Läti jahte nii Saaremaal kui ka Pärnus. Nii Haapsalus kui ka Tallinnas. Aga ka Vahemerel, Kanaaridel ja kus iganes. Et looduse tasakaal säiliks, tasuks eesti paadiomanikel igal juhul oma paadiga Lätti minekut kaaluda. Ja üks saar neil ikkagi ju on, mis sest, et Daugava jõel.
PAADIGA ROOTSI
GOTLANDILT KÄIAKIVI TOOMAS
Aastad olid veel üheksakümnendad, kui otsustasime tubli meresõitja Armin Karu ja tema perega koos Saaremaalt Gotlandile sõita, nii-öelda käiakive tooma. Tollal väiksemat sorti paatidega üle Läänemere retke alustades ei olnud kindel, kas meil kütusest ikka jätkub, mistõttu Eestist väljasõidu vormistasime küll Kuressaares, kuid tankisime ja ööbisime Mõntu sadamas, kus piirivalve meil väidetavalt salasilma peal hoidis. Eesti algelistest ja liiga üldises mõõtkavas merekaartidest on juba varemgi juttu olnud. Sõrve sääre juures näitas 1: 100 000 kaart kaugele Läti ranniku suunas kulgevat madalikku, millel üks sügavam osa sees. Selle sügavama osa õnge on läinud mitmedki Eesti väikelaevnikud, meie seda toona aga ei teadnud. Varustatuna algelise gps-seadmega, mis võimaldas ka paberkaardil oma asukohta täpselt määrata, liikusime selle sügavama osa suunas. Armin oma väiksema süvisega paadiga ees ja mina teise paadiga järel. Järsku röögatas Armin raadiosaatjasse, et ta lõi oma vindi millegi vastu ära. Sain napilt pidama, et mitte ees sõitvale paadile otsa ega samale madalikule sõita. Tagurdasime nii, kuis oskasime, ja pöördusime aeglasel käigul Mõntu sadamasse tagasi. Veealusel vaatlusel selgus, et Armini paadi alumiiniumist topeltpropeller ehk duoprop oli kägaras mis kägaras. Minu omad olid õnneks terved. Ühel õigel väikelaevnikul peavad varupropellerid alati ligi olema, siis saab reis kiirelt jätkuda. See oli nagu tühjaks läinud autokummi vahetus, mida hõlbustas üles tõstetav mootorijalg ning mul kaasas olnud sukeldumisvarustus. Mõne aja pärast saigi reis jätkuda. Seekord läksime küll Sõrve säärest kauge kaarega mööda, kuid kuna varahommikust oli saanud päev ja ilmateates lubatud tuul oli tekitanud laine, siis rühkisime Gotlandi suunas ligi üheksa tundi. Kursi võtsime tsemendilinna Slite kui Eestile lähima asustatud punkti peale.
Kuna laine käis vahepeal üle pea, siis muist vett jõudis ka paadi sisemusse ja tegi läbimärjaks me navigatsiooniseadme, mille abil lootsime Slitet varjavate kaljusaarekeste ja kivide vahelt õige tee leida. Paberkaardil paistis olukord nii kirju, et ilma töötava gps-ita ei julgenud edasi minna. Ei jäänudki midagi muud üle, kui kaasas olnud fööniga kaardiplotterit kuivatada, mispeale see kõigi rõõmuks ellu ärkas ja turvalise tee kätte juhatas. Slite on siiski üks Gotlandi igavamaid kohti ja kel kütust ja päevavalgust vähegi jätkub, sellel soovitan võtta kohe suund Farösundile ja sealsele sadamale. Edasine on siis juba kapteni, aga ka meeskonna otsustada, kas pealinna Visbyt külastatakse auto või paadiga. Aga külastama kindlasti peab! Selles Itaalia-pärases väikelinnas käib vilgas sadamaelu ja kitsastel tänavatel asuvates söögi- ja joogikohtades saab lisaks maitsvale ninaesisele ka kohalikega sotsialiseeruda. Käiakivid käes, pöördusime tagasiteele. Kuna laine oli vahepeal veelgi tõusnud, siis, ehkki tagant ja seega mõnusama nurga alt, loopis ta meie laevukesi sellegipoolest. Korra koguni nii hullusti, et roolist kramplikult kinni hoidev Armin lendas koos lahti tulnud rooliga aknasse. See aga ei takistanud teda sugugi oma paati turvaliselt Kuressaarde tüürimast.
STOCKHOLMI SAARESTIKUS
Kui Gotlandilt edasi Rootsimaa poole minna, siis tuleb ette linn nimega Västervik. Ka seda kaitseb labürindisarnane saarestik. Ometigi oskasid kord eesti paadipõgenikud oma paatidega sellest rägastikust läbipääsutee leida, turvaliselt randa jõuda ning seal rootslaste rõõmuks oma merekindlaid paate valmistama hakata. Tänapäeval kuninglikeks merekaatriteks kutsutavad Storebro paadid ongi need, mis said tänu eestlastele alguse, kusjuures meeldiv on tõdeda, et see põllumajandusmasinate tehasest paaditehaseks muutunud ettevõte mäletab tänuga seda aega ning jutustab eestlaste oskustest oma klientidele tänapäevalgi, sealjuures oma muuseumis esimesi paate näidates.
Västerviki ja Stockholmi vaheline saarestik on täis põnevaid looduslikke ankurdamiskohti ja väikesadamaid. Eestist otse Stockholmi minejad peatuvad esimesel ööl tõenäoliselt Sandhami sadamas, mis asub samuti väikesaarel ning mille kuninglik jahtklubi on väga auväärt ajalooga. Rootsis on väga populaarne kasutada ahtriankrut ja läheneda kaljunukkidele vööriga, mis kinnitatakse mõne puu külge. Oskajamad kohalikud aga teavad koguni selliseid kaljusid, mille äärde lausa poordiga läheneda saab. Seetõttu on ka arusaadav, et sealkandis ei sallita ei kihutajaid ega ka lainetekitajaid.
Sandhamnist saab edasi Stockholmi suunas minna kas ringiga merd mööda või läbi põldude kulgeva kanali kaudu, kus vett aga siiski üsna napib. Kui saarestikus on sildumiskohti küll ja küll, siis Stockholmis endas võib sadamakohtade leidmisega jänni jääda. Linnast kaugemal Solnas on Pampas Marina, mis väärib külastamist oma eklektilisuse tõttu. Seal on leidnud oma koha nii eelmise sajandi alguse mootorpaadid kui ka ujuvmajad. Viimaste all peangi silmas tõepoolest maju, lausa tervet kvartalit, mitte luksuskaatreid. Stockholmi kesklinnas Vaasa muuseumi lähedal on Navis Marina, mis on tihtipeale täis ja ehkki vett ja saarekesi on selles Põhjamaade Veneetsias rohkem kui küll, ei tohi sellegipoolest kuhugi silduda. Ühe öö veetsin tankla tibatillukese kai ääres, kust tuli eelnevalt natuke paate koomale tõmmata. Kai ise oli mu paadist umbes kuus korda lühem, kuid kui sildumiseks olid ettevalmistused juba lõppenud,