Läbi räga. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
Selle halvatud mehe unistuseks oli end ära tappa, kuid tema liikumatu keha ei andnud talle selleks võimalust.
Korsani Alice seisis veel tükk aega värava juures ja vaatas ära sõitnud külalisele järele. Tuul sasis tema pikki lokkis juukseid ja keerutas kleidisaba, kuid väraval seisjal olid mõttes arvatavasti väga keerulised probleemid, sest tuule tembutusi ei pandud tähelegi. Siis pani ta värava kinni ja hakkas pikkamööda toa poole minema.
Kuskilt küla poolt tuli kohe ka Muri, tegi paar tiiru ümber hoovi, haugatas laisalt mõne korra ja puges kärbeste eest oma kuuti peitu.
Jaanusel kadus susspüsside vastu igasugune huvi ja ta ronis kase otsast alla. Tema ellu oli tulnud uus, suur ja segane probleem. Küsida ei olnud kelleltki ja poiss otsustas asja esialgu enda teada jätta ning oodata, vaadata, mis edasi saab. Matemaatika õpetaja ütles koolis ka alati nii, et kui asi on segane, siis tuleb teda ikka ja jälle uurida kuni ta lõppude lõpuks uurijale selgeks saab.
Üks Mallangi küla paljudest postkastidest oli juba aastaid millegipärast Korsani talu õuel kasvava suure kase küljes. Õhtuti käidi ümberkaudsetest taludest sealt ajalehti viimas. Tavaliselt olid leheviijad kas noored tüdrukud-poisid, või siis mõni vanaätt või vanamemm. Kellel teisel nii väga oli aega joosta ajalehe järele kus peale pealkirjade ja nõukogude inimeste suurte töövõitude ning Ameerka imperjalistide koletute kuritegude niikuini midagi lugeda ei olnud?
Kivi Värdil oli kaks teismelist tütart ja need käisid kordamööda, või nii, kuidas kellelgi parajasti soovi oli, Korsanil lehtede järel. Ühel neist oli kombeks endale käies nina alla pobiseda:
"Ninnen-nonnen, ninnen-nonnen."
Siis, kui Korsani Alice hakkas lehma lüpsma, lippasid lapsed tee äärde põõsastesse peitu. Varsti pidi tulema see "ninnen-nonnen", nagu Rita ja Jaanus teda omavahel kutsusid. Ja ega seal polnudki vaja kaua oodata, juba kostuski teerajalt tuttav pobin. Lapsed hüüdsid võsast kõva häälega:
"Ninnen-nonnen, ninnen-nonnen, veerib lehest täna-homme!"
Tulija keeras kannapealt ringi ja jooksis kodu poole nii, et seelik lehvis pikalt taga. Hiljem hakkas ajalehtedele järel käima teine õde, see, kes niimoodi ei pobisenud.
Jaanusele tuli meelde, et lammaste ja vasika lauta ajamine on tema mure ning lapsed silkasid koju tagasi. Loomad ootasidki juba ilusti lauda ukse ees sisselaskmist. Lambad leidsid endi aediku laudas kohe üles, kuid vasikaga oli tegemist, nagu alati. Seepeale Rita ütles pahaselt:
"Loll, nagu vasikas!"
Kui lapsed laudast välja tulid, nägid nad ema keset õue seismas ja Künnamäe noorperenaisega juttu ajamas. Kolhoosis perenaisi ei olnud küll enam, kuid vana harjumuse järgi kutsuti üksteist ikka veel peremeesteks ja perenaisteks. Mõnele tundus see irvitamisena, mõnele naljana, kuid mõni lihtsalt võttis seda kui loomulikku pöördumist teise inimese poole.
Künnamäe noorperemees käis koos Korsani Kaarliga näiteringis. Tema ei vaadanud võõraid naisi, nagu Kaarel, tema armastas hoopis seda va kibedat riigiviina. Eriti seda kahekümnerublalist viina, mida rahvas hellitavalt "Seatapjaks" kutsus.
Jaanus teretas naabrinaist viisakalt ja läks koera kuudi juurde, et Muriga vähe mürada. Poisi kõrvu jäid pidama kaks möödaminnes kuuldud lauset:
"Kole on ikka küll, kui mees joob! Kogu aeg on ta must ja tatine, haiseb nagu vana tõhk… Karjub ja laaberdab kodus! Jumal küll, mis eest see karistus mulle küll antud on?"
"Las mees joob, mees teeb tööd ka, aga kole on see, kui abielumees mööda litsa ringi laseb! Mees ei tohiks seda teha!" arvas Alice..
Jaanus läks Muri juurde ja mõtles, et mis oleks, kui Muri ka jooks ja laaberdaks, ning mööda "litsa" ka veel käiks! Jama küll!
Poiss tõi Murile kuuti uued õled külje alla ja natukene süüa. Söömise ajal ei tohtinud koera puutuda, see talle ei meeldinud ja nii mõnigi torkija pidi pärast pahategu hammustatud kohta ravitsema. Jaanus istus õuemurule ja laskis loomal rahulikult süüa. Pärast söömist oli Muri jälle sõber ja seltsimees.
Öösel ärkasid lapsed suure paugu ja klaasiklirina peale. Keegi oli magamistoa akna sisse löönud! Akna taga oli kuulda räuskamist:
"Kui on lõpp, siis olgu juba lõpp kõigega!"
Kui Jaanus silmad kära peale lahti tegi, sibasid Ruudi ja Paul juba trussikute väel mööda magamistuba ringi. Ema riietus sealsamas. Jaanuse imestuseks pani ta endale selga uued riided ja emal paistis olema väga kiire. Siis tegi ta väiksematele lastele ruttu pai, ütles suurematele, et ärgu nad tema pärast muretsegu ja ronis suure vaevaga kitsukesest sahvri aknast välja.
Bierbraueri Alicele ei olnud sahvri aknast välja ronimine sugugi võõras asi. Ta oli juba lapsena niisuguse akna kaudu korra põgenenud.
Alice ema oli surnud varakult tiisikusse ning jätnud kuus alaealist last metsatöölisest abikaasa kasvatada. Ilma emata jäänud lapsed pidid hakkama ise endile kõhutäit ja kehakatet teenima. Alise oli üheksa aastane kui isa andis ta karjatüdrukuks nende sünnikodu lähedal olnud suurde Metsavaikuse talusse. Ta pidi peale karja hoidmise, kui aega üle jäi, veel ka muidki talutöid tegema. Metsavaikuse peremees, Jaagup, oli ise tubli töömees ja nõudis seetõttu ka teenijarahvalt kõvasti tööd. Söögiga nirutas ta samamoodi nagu kõik teisedki peremehed, kel talu küll kosumas, aga see-eest rasked pangalaenud kaelas. Taluteenijad, sealhulgas ka karjaplika, kannatasid pidevalt tühja kõhtu. Alicet väsitas väga varajane hommikune ülestõusmine ja tihtipeale ei olnud tal aega leivatükkigi karja kaasa võtta. Ühel õhtul, kui nälg kõhus eriti kõvasti näpistas, hiilis ta salaja sahvrisse ja sõi seal kõhu täis. Tüdruk arvas, et Jaagup on väljas loomade juures ja keegi ei saa midagi teada. Tema õnnetuseks sattus peremees sinna just samal ajal kui Alice leivatükile võid hästi paksult peale määris. Hetkegi mõtlemata, sasis Jaagup väikesel sahvrivargal turjast kinni. Tüdrukul õnnestus end lahti rabeleda ja õnnekombel irvakil olnud sahvriaknast välja hüpata. Ta põgenes Jaagupi sajatuste saatel maja taha, viljapõllule ja sealt edasi suure tee peale. Nii tark tüdruk oli ta juba küll, et oskas koju minna. Isa ei saatnud teda enam Metsavaikusele tagasi ega andnud tütart ka Jaagupile karistamiseks, nii nagu see nõudis.
Metsavaikuse peremehest veel niipalju, et kõva töörügamise ja koonerdamise kõrvalt armastas ta vahetevahel kõrtsis käia ning kui ta sealt tagasi tuli, siis oli ta ikka nii joomane, et asjale minnes ei taibanud kunagi pükse alla lasta. Täissitutud aluspüksid peitis ta oma naise, Loviise, eest ära loomalauta, ükskõik siis millise lehma sõimesse. Kui Loviise nägi, et jälle üks lehm ei taha sõimest heinu süüa, läks ta asja uurima ning leidis alati heinte alt oma mehe täissitutud aluspüksid. Loviise sõimamist ei teinud Jaagup kuulmagi sest talus on sõnaõigus vaid peremehel. Naistel ja lastel vaid siis kui kana kuseb…
Jaanusele oli kodus toimuv nii mõistmatu ja arusaamatu. Kuhu ema niimoodi läks, seda poiss ei teadnud. Rita hakkas nutma ja Jaanuselgi oli klimp kurgus. Paul tegi neile nii kaua igasuguseid naljakaid nägusid kuni nad lõpuks rahunesid. Ruudi tegi isa nõudmise peale välisukse lahti ja Kaarel tormas sisse, purjus ja parem käsi verine:
"Kus Alice on?"
"Meie ei tea, kuhu ema läks!" vastasid Paul ja Ruudi nagu ühest suust.
Kaarel tormas vandudes välja.
Jaanus ei olnud oma isa kunagi niisugusena näinud ja oli segaduses. Isa võttis viina väga harva ja kunagi ei joonud ta ennast nii purju, kui ta seekord oli. Mis oli isaga juhtunud?
Pärast rääkis Ruudi Jaanusele, et isa oli läbi otsinud rehetoa, lauda ja aias kõik marjapõõsad. Alicet ta ei leidnudki. Paul juhtis isa tähelepanu sellele, et eeskojas on vikat tema jalgrattale halvasti seotud. Ema, või keegi, kes sealt mööda läheb, võib äkki viga saada.
"Las saab, raisk!" urises Kaarel vastuseks, kuid vikati koristas siiski ratta pealt ära.
Alice jäigi sel päeval kadunuks.
Kui Jaanus Ruudi käest ema kohta küsis, siis vastas see teadja näoga, et ära muretse, emaga pole midagi hullu lahti.
"Ma ei saa sulle midagi rääkida, sest sa räägid