Läbi räga. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
said? Ise ajad?”
“Mul ei ole puskarit!” vastas Kaarel ja võttis kapi nurga tagant välja tühja, “Moskva erilise” sildiga viinapudeli. “Ostsin selle mõni päev tagasi Pikalaiu kaplusest. Maksab kakskümmend kaks rubla, tead isegi!”
“Seersant! Otsige see ussipesa läbi! Viimase nurga ja praoni!” käratas leitnant sealsamas seisvale pikakasvulisele seersandile kes panni pealt ribitükki urgitses ja lisas: “Tal peab olema puskariaparaat kusagile peidetud!”
Kogu maja, laut ja rehealune tuhniti hoolega läbi. Rehetoas kaevati lahti isegi üks muldpõrandas olev rotiauk. Arvati vist, et see on metsavendade põrandaaluse punkri õhulõõr. Paul rääkis pärast Jaanusele, et ka heinavirn torgiti reheall pika ja läikiva vardaga, millel ilus ja suur rõngas otsas oli, kord-korralt läbi. Läbiotsimine lõpetati alles hilishommikul ja sõdurid kogunesid talu õuele kus Ruudi ning Paul juba ammu ringi siiberdasid ja püssimeeste tegevust huviga jälgisid.
. Jaanust ja Ritat õue ei lubatud ning nad piilusid akna jäälillede vahelt õue. Nad olid ehitanud kaevu juurde, vana vahtra alla, suure lumekindluse. Nüüd oli pool nende uhkest kindlusest maha lõhutud ja seal mustas kuulipilduja, toruga maja poole.
"Nad on meie kindluse maha lõhkunud!" ütles Rita kahjutundega hääles.
"Ära muretse, kui jälle sulailm tuleb, teeme uue ja nii kõva, et kuulipilduja ka ei võta!" lubas Jaanus õele.
Leitnant Teras, kelle pikkusest Korsani Kaarlile vaid õlani jätkus, lükkas käed küünarnukkideni taskusse, tuli trepil seisva peremehe juurde, ajas oma raseerimata lõua vihaselt ette ja ütles hüvastijätuks:
"Järgmine kord jääd sa raisk ikka vahele! Ma tean, et siinkandis bandiidid ringi hulguvad ja tean ka seda, et sina, kuradi madu, toidad neid! Küll ma su raisa selgesse vette tõmban!"
Pilusilmad rivistusid veidi aja pärast maja taga kahekaupa kolonni ja kadusid mööda teed talvisesse metsa.
Talusse jäid maha segaminipööratud toad, õue mitu täägiga läbitorgatud raamatut ja kõikjale vinge mahorkahais.
"Anna see solgitud jõulutoit koerale!" ütles Bierbrauer naisele ja vaatas trepil seistes lahkuvatele sõduritele järele. „Sõdurid sobrasid kätega panni peal ja seal pole nüüd midagi mis inimesele süüa kõlbaks. Anna koerale!“
"Keegi vist nägi pealt, kui sa enne jõule metsa liha ja vorsti viisid…" sositas Alice justkui kartes, et keegi kuuleb ning lisas siis trepi kõrvalt üleskorjatud ja püssitääkidega auklikeks torgitud raamatuid sirvides juba kõvemini: "Mis nad sindrinahad neist raamatutest puruks torkisid!"
“Sitad otsijad! Isegi jahipüssi ei leidnud kapi tagant!” ümises Kaarel justkui mõtetega mujal olles ja lisas: "Vist on isegi hea, et nad siin läbiotsimas käisid…"
"Mis sa ajad?!" imestas Alice. “Mis selles head on? Kõik on segamini pööratud ja vastikut haisu kõik kohad täis. Söögi solkisid ka panni peal ära!”
"Nii mõnigi mees teab ennast ehk nüüd rohkem hoida…" vastas Bierbrauer ja ei ütelnud rohkem enam midagi.
IV peatükk
Ühel kevadiselt ilusal päeval, pika vahetunni ajal, hüüdis Saul poistele:
"Mehed, mis te siin vahite nagu töllmokad? Läheme parem Leerivenna juurde suitsu tegema!"
Mallangi mõisa pargi ääres oli väikene paekividest hoonete kompleks. See oli juba mõisaajal koos sepikojaga sinna ehitatud. Sepikoja peremees oli kolhoosis teatud ja tuntud mees. Kui ta vähe sopsus oli, kutsus ta kõiki, kellega ta siis juhtus rääkima, leerivendadeks. Sellest siis ka tema hüüdnimi – Leerivend.
Mõeldud, tehtud! Läksidki siis kõik esimese klassi poisid Sauli eestvedamisel kolhoosi sepikotta Leerivenna juurde.
"Näete mehed! Ma teen kolhoosi esimehele hobuseraudasid. Meie esimees armastab rautamist, eriti aga armastab rautamist tema venelannast naine! See marusja! He-he-hee!" rääkis Leerivend poiste tere vastu võttes ja lisas muiates juurde: "See va paks, esimeheorikas ise enda naise rautamise tööd vist ei jaksagi teha… Ega tema marusja muidu rajoonikeskusest rautajaid ei otsi."
Leerivend kohendas põlle ja nähes poiste hulgas Jaanust, ütles:
"Kuule, Korsani noorperemees! Tule ja näita õige, mida Bierbrauerite noored mehed ka väärt on! Isa on sul õige mees, mis mees sina oled? Tule siia ja tõmba lõõtsa!"
"Leerivend on jälle tinakapudeli kallal käinud!" Jaanus tundis sepast mööda minnes vägevaid viinalõhnasid. Lõõtsa tõmmates mõtles poiss sepa sõnade üle järele. Muidugi! Isa oli õige mees sellepärast, et ta Leerivenna lahutatud tütrega hea sõber oli. Nagu isagi, käis ka sepa tütar kohalikus rahvamajas isetegevusringis. Jaanus teadis, et kui see Leerivenna tütreke laulis laval "Näärisokku", siis sõnade:
"…sile-vile viss, ja vissuijaa…"
asemel laulis ta hoopis muud:
"…sile-vile vitt, ja vittuijaa…"
Sepa tütar oli Korsanil väga sage külaline, mis Jaanuse imestuseks emale eriti ei meeldinud. Oli see ju ometi üks väga lõbus ja elurõõmus naisterahvas! Tahtis isegi Jaanusega mõnikord koerust teha ja teda kõdistada, ise sealjuures naerda lõkerdades.
Leerivennal, keskmise kasvuga ja sooniliste kätega sitkel mehel, oli suur must põll ees, juba igasuguse värvi kaotanud soni peas ja kirsavoid, või nagu ta ise ütles – kalavinskid – jalas. Ühes käes oli tal väikene vasar, teises hoidis pihtide vahel erekollast ja sädemeid pilduvat hobuserauda. Seda ta veel kohendas, koputas vasaraga siit ja sealt ning viskas siis solpsti! sepikoja seina ääres seisvasse poolikusse vett täis pandud bensiinivaati. Kohe tõusis sealt üles vägev aurupilv ja paar sealsamas seisnud poissi kargas ehmunult uksest välja. Leerivend pani pihid ja vasara käest, võttis taskust paki "Parasütist"i ja pakkus poistele suitsu:
"Leerivennad, nähh, pange suitsud näkku! Seda marki võib vene riigis julgelt tõmmata, olgugi, et ma ei saa õiget sotti, kelle meeste pildid suitsupaki peal on…"
Leerivend uuris näiliselt suure huviga suitsupakile trükitud langevarjuri pilti ja ütles siis endale vaikselt vuntsi muiates:
"On need siin vene omad… Või on need hoopis eesti mehed, keda inglismannid vahetevahel meile metsadesse viskavad? Mis?"
Poisid ei osanud niisuguse jutu peale midagi kosta ja võtsid ebalevalt pakutud pakist ükshaaval suitsu. Jaanus tahtis samuti täismees olla ja võttis Leerivenna suitsupakist pakutud sigareti. Saul muidugi ka.
"Sina, leerivend, oled Esimene Vunts Euroopa väravas!" kiitis sepp Jaanust ja pakkus poistele suitsu peale tuld. "Korsani Kaarel minu teada suitsu ei tee?" Leerivenna tumepruunid silmad olid lõbusalt kissis.
"Ei! Meil ei suitseta kodus keegi."
"Mees peab ikka suitsu tõmbama! Aga eks igaüks ise tea, teeb ta suitsu või ei…" arvas Leerivend ja lisas: "Kui see vanatüdrukust direktor koolimajas kõvasti lõugab ja teid seal nurka paneb, siis tulge tema eest ära, siia. Ajame parem mehejuttu ja…"
"Ega ta siis ei karju, kui keegi pätti ei tee." ütles Jaanus ja kiskus, silmad veekalkvel, vapralt suitsu. Kahekesi Sauliga nad olidki jäänud veel sepikotta, sest teised poisid olid, kes varem, kes hiljem, kõik vaikselt ära kadunud.
"Leerivennad, kas te seda va kibedat ka tahate?" küsis sepp äkki ja tõmbas kusagilt alasi kõrvalt rauakolu seest välja väikese viinapudeli: "Olete ikka mehed või hoopis nannipunnid?"
Poisid tahtsid loomulikult mehed olla ja neelasid pakutud pudelist kordamööda mitu head lonksu. Kibe ja vastik ta muidugi oli, aga nannipunnid ka ei tahetud olla.
"Leerivend, sa oled Esimene Vunts Euroopa väravas!" kiitis sepp jälle Jaanust ja võttes pudeli enda kätte, lisas: "Ja sina poiss, ka!" ning patsutas oma nõgise käega Saulile tunnustavalt õlale.
"Saul, tund on vist juba ammu alanud!" tuli Jaanusele äkki koolimaja meelde.
"Ah, tühja! Laseme selle tunni mööda! Läheme