Läbi räga. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
tõmbasid kordamööda lõõtsa, ning imesid, seda Jaanusele nii vastikut, "Parasütist"i ja olid Esimesed Vuntsid Euroopa väravas. Ja leerivennad.
Lõpuks sai poistel sepikojas olemisest isu täis ja nad asutasid äraminekule. Enne, kui nad sepikojast välja läksid, andis Leerivend Saulile peotäie kopikaid ja ütles irvitades:
"Mine, kallis leerivend, poodi ja osta hunnik pärmi. Puista see kooli kemmergusse! Las siis see vanatüdrukust dire jookseb ringi ja karjub appi! He-he-hee!"
Saul lubas seda teha.
Tühjas koolimajas kohtasid poisid veel vaid koristajatädi, kes poisse nähes imestunult küsis:
"Kas teid jäeti täna peale tunde? Kõik õpetajad on juba ammu koju läinud. Kas teid unustati ära?"
"Oh ei! Me niisama…" kohmas Saul, ja poisid jooksid klassist koolikotte kaasa kahmates mõisahoonest müdinal välja.
Koduteel hakkas Jaanuse süda nii läikima, et ta pidi Aasa metsa vahel ja veel enne kodugi puu najal mitu korda oksendama:
"Kurjavaimu Leerivend, ja tema "Parasütist"!"
Samal ööl murdsid metsavennad sisse Pikalaiu poodi. Kaupluse juhataja elas sama maja teisel korrusel ja tuli lärmi peale alla vaatama, mis lahti on. Mees käsutati kohe kaupluse põrandale kõhuli maha ja ta pidi metsavendadele loovutama rahakapi võtmed. Kaupluse kõrval asuva meierei juhataja, kes elas meiereimaja teisel korrusel ja unepuuduse käes vaeveldes korteris ajaviiteks niisama ringi käis, märkas juhuslikult aknast välja vaadates kaupluses kahtlast sagimist ja jooksis kohe, vintpüss käes, asja uurima. Kaugele ta siiski ei jõudnud, sest niipea, kui ta sai mõned sammud kaupluse poole joosta, laskis õues valves olnud metsavend talle kuuli kopsu. Meier vedeles hommikuni õues. Peale seda kui ta leiti, kulus veel paar tundi enne kui kohalik velsker sai haavatud mehe juhusliku autoga rajooni haiglasse saata. Kuuli saanud mees põdes kaua, kuid sai pikapeale siiski jalad alla ja töötas meierina Pikalaiul veel aastaid.
Hommikul, kui oli valgeks läinud, jõudsid kohale ka miilitsad. Need nuhkisid ümber poe ja ka poe sees ringi ning kuulasid arvatavalt asjast midagi teadvaid inimesi üle. Ülekuulatavad olid miilitsameeste meelehärmiks üsna kidakeelsed. Kes ei olnud midagi kuulnud, kes aga põikles lihtsalt vastusest kõrvale, sest kes siis ikka nii väga tahtis pahandusi kraesse saada. Teati ju väga hästi, et metsavennad äraandjatele ei halastanud ja eks olnud ülekuulatavate hulgas küllalt ka neid kes kaupluseröövi heaks kiitsid või röövitud kraamist isegi üht-teist endile said.
Mõni aeg hiljem liikus külas ringi jutt, et poes käisid Saaluse mehed. Saalus oli küll juba mitu aastat varem maha lastud, kuid, kui kusagil midagi niisugust juhtus, öeldi ikka, et näe, Saaluse mehed!
Saalus oli Mallangi kandi inimestele omamoodi legendaarne kuju. Tema kohta räägiti igasuguseid jutte. Kui palju neis juttudes tõtt oli, ei teadnud keegi.
Räägiti, et Saalus, kui endine Eesti armee ohvitser, ei sallinud sakslasi ega venelasi. Saksa okupatsiooni ajal olnud ta metsas ja vahetevahel kimbutanud saksa sõjaväelasi. Nii mõnigi kord sõitnud ta, saksa munder seljas, mootorrattaga ringi. Kui sakslased Punaarmee poolt Eestist välja löödi, jäi Saalus metsa ja käis kommudele pinna peale.
Saalusest räägiti niisugust juttu.
Sõda oli hiljaaegu lõppenud ja nagu vanastigi, tehti Mallangil jaanituld. Jaanitule kohaks olnud valitud endise Pillemäe talu lähedal asuv väikene metsaga kaetud küngas, mida Kiigemäeks hüüti seal kunagi olnud suure kiige tõttu. Kolhooside loomisest käisid siis veel vaid jutud ning ja nii mõnedki pidulised võisid end veel uhkelt perepoegadeks ja –tütardeks nimetada. Peale nende olnud Kiigemäel ka muidumehi kes peale suuri riikidevahelisi tapatalguid veel alles olid, ning hulgaliselt noorikuid igas vanuses. Oli ju suur sõda külast palju mehi endale võtnud ja mitte iga piiga jaoks ei olnud enam tantsupartnerit. Pill mänginud ja noorus lõbutsenud. Kes kiikunud kiigel, kes tantsinud lõkke juures. Mingil hetkel tulnud metsast välja umbes pooltosinat meest ja ilma pikema jututa haaranud lõkke ümbert tüdrukuid tantsima. Need olnud Saaluse mehed. Relva kellelgi lausa näha polevat olnud, kuid vaevalt need mehed tühja tasku või hõlmaalusega ringi käisid. Rahvas oli hellaks tehtud, teati ja tunti nii metsavendade, kui ka KGB-laste karmi kätt. Nii polevat jaaniõhtul pidutsevad kohalikud mehed midagi niisugust teinud, mis oleks metsavendi ärritanud. Pealegi oli piduliste hulgas küllalt neid, kes nii, või teisiti olid metsavendadega mingil moel seotud. Kes ennast aga punasena tundis, see kadunud vaikselt suveöö kaitsvasse hämarusse. Jaaniõhtu läinud omasoodu edasi ja nii mõnigi paar jalutanud õnnelootuses metsa alla oma sõnajalaõit otsima. Suur sõda oli möödas ja maa janunes armastuse ning laste järele.
Bierbraueri Alice õde, Helene, kes oli Korsanile linnast külla tulnud, olnud ka samal õhtul Kiigemäel pidutsemas. Helene olnud noorena väga ilus inimene ja teda tantsitati suguõdede kadedate pilkude all pidevalt. Muidugi jäänud ta ka Saalusele silma ja nii tulnud Helenel metsavennaga jaanitule valgel nii mõnedki korrad tantsida. Kui metsavendadel tantsimisest villand saanud, visanud üks neist granaadi suure pauguga metsa lahti ja siis läinud metsamehed minema. Rumala juhuse tõttu tulnud just siis Kiigemäe poole üks sõjaväest puhkusel olev Eesti Laskurkorpuse mees, sattunud metsavendadega juhuslikult ninapidi kokku ja saanud ka kohe Saaluse käest kuuli pähe. Metsavennad võtnud tema dokumendid kaasa ja kadunud kiiresti metsa.
Mõni päev hiljem tulnud Korsanile KGB-lased ning viinud Helene püssimeeste vahel ära, Kooru vallamajja. Talle pandud süüks see, et ta oli Kiigemäel bandiidiga tantsinud. Tähendab, Helene oli bandiitide abistaja, nende kaasosaline. Helene selgitustele, et kus ta sai Saalusele vastu hakata, kui see teda jõuga tantsima tiris, tähelepanu ei pööratud. Paar nädalat hiljem tulnud Helene Korsanile tagasi, kuid ilma kingadeta. Marssinud mööda kruusateed sukkis need seitse kilomeetrit Koorust Mallangile. Tema kingad olid ühele ülekuulajale meeldima hakanud. Alice küsimusele, et kus sa olid ja mis sinuga tehti, vastanud Helene läbi nutu:
"Oh, ära parem küsi! Mul ei lubatud midagi rääkida! Aga sulle, oma õele, ma ikkagi ütlen. Tead, mulle topiti minu enda aluspüksid suhu ja peksti siis sõrmejämeduste pajuvitstega. Kogu aeg pinniti, et kus ma Saalust varjan… Tunnistagu ma kohe kõik üles, muidu on Siberisse minek!"
"Issand küll! Kuidas sa siis lõpuks sealt tulema said?" küsinud Alice.
"Ei tea isegi, mis ime läbi ma sealt tulema sain…" ohanud Helene pisaraid pühkides ja lisanud: "Hommepäev pakin oma asjad ja sõidan linna tagasi!"
Nii ka Helene teinud.
Sellest peksmisest jäänud talle eluks ajaks inetud armid tuharate peale.
Linnas kutsutud Helenet veel mitu korda Pagari tänavale ülekuulamistele. Teda jäetud rahule alles siis, kui ta ühele Eesti Laskurkorpuse kooseisus sõdinud miilitsale mehele läks…
Mõni aeg hiljem saadud Saalus reeturi abiga siiski kätte. Reeturiks osutunud tema endine sõber ja kambamees Lõoke, kes juhuslikult Vekke toidupoes täitevkomitee esimehele silma jäänud ja kohe ka miilitsa abiga kinni võetud. Mehele antud valida, kas ta annab Saaluse välja, või läheb koos perekonnaga Siberisse. Lõoke otsustanud perekonna päästa ja ohverdanud KGB-le oma sõbra, Saaluse. Tal kästud viia julgelekumehed Potiküla metsa, Saaluse punkri juurde. Kui Lõoke punkri juurde hiilinud, pidanud valves olnud Saalus ta kinni ja küsinud:
"Kas haarang, või?"
"Haarang, haarang jah!" vastanud Lõoke ja tulistanud Saalust.
Väikeses lahingus metsavendadega, kus nad kõik kinni võetud, saanud raskesti haavata ka Lõoke. Saalusel lastud rind automaadivalanguga läbi ja ta saanud kohe surma. Hiljem räägiti külapeal, et Saaluse juures metsas elanud ka tema naine. Metsavendade punkri lähedal olnud isegi juurviljapeenrad, mida hooldanud Saaluse naine koos ühe teise metsavenna naisega, kes metsas ka lapsega maha saanud.
Saaluse laip viidud metsast ära ja seotud Vekke lähedale maantee äärde telefoniposti külge. Tema isa ja ema toodud siis sinna laipa vaatama ning tõendama, et see posti külge seotu on ikka nende poeg. Olnud suvine aeg ja Saaluse laip lausa mustanud kärbestest. Inimesed käinud vallamajas kaebamas, et mida te ometi teete, laip võib niimoodi haiguseid tuua! Siis