Läbi räga. Jüri V. Grauberg
Читать онлайн книгу.
hirmutee ja kihutaja jõudis õnnelikult koju. Ju ei olnud metsakutsudel temaga asja.
Möödunud sajandi viiekümnendate aastate alguses ei olnudki tegelikult kindlaid fakte huntide rünnakutest inimestele Eestis. Kuulujutte oli siiski liikumas küll igasuguseid. Näiteks Mallangil räägiti kellestki möldrist kes peale südaööd hakanud veskist jalgsi koju minema ja keda metsavahel hakanud hundi piirama. Ikka üks hunt ees, tee peal minemas, teine selja taga mõnekümne meetri kaugusel järele tulemas ja ka kahel pool metsas olevat mölder samuti kuulnud hunte liikumas. Hundid tulnud möldrile tasapisi kogu aeg lähemale. Mehe päästnud hiline veskiline kes juhtumisi sõitnud samas suunas, jahukotid reel.
Veel räägiti Mallangil kellestki noorest tütarlapsest kes oli peolt tulles hiljapeale jäänud. Kavaler olevat tüdrukut saatnud poolele koduteele ja siis ise tagasi pööranud. Öelnud lahkudes, et hüüa mind kui sul abi vaja on. Mõne aja pärast kuulnudki noormees tüdruku appikarjeid ja jooksnud kibekiiresti tagasi. Noormees päästnud tüdruku küll huntide käest ära, aga see olnud nii puretud, et polevat suutnud enam käia. Kavaler tirinud verise tüdruku tee ääres olnud heinaküüni, heinavirna otsa. Peitnud sinna ära ja ise kiirustanud abi järele. Kui ta tagasi jõudnud, siis selleks ajaks olnud hundid tüdruku juba surnuks purenud.
Bierbraueri Kaarel andis pojale võmmu kuklasse põhjuseta koolitee ääres passimise pärast. Võmmu andja lisas veel, et kui see tee ääres lolli mängimine kordub, siis ta Jaanusele veel "ehitab". See "ehitamine" lõhnas alati hea keretäie järele…
Vennas muidugi kaebas isale ära, et Jaanus Pillemäe talu juures teda ootas. Passis mitu tundi lihtsalt niisama. Lollusest. Jaanuse hundijuttu ei uskunud keegi, sest hundid ei jookse päise päeva ajal ringi.
"Homme käi peale kooli kolhoosi põllubrigadiri juures ära ja küsi hobust jõululaupäval kirikusse minekuks!” ütles Korsani Kaarel enne magamaminekut kõige nooremale pojale. “See on sulle trahviks selle eest, et sa täna koolist kohe koju ei tulnud!"
Järgmisel päeval, kohe peale kooli, suusatas Jaanus otse üle põldude brigadiri juurde. August, umbes viiekümne aastane laiaõlgne mees, kes kolhoosis juba mitmendat aastat brigadiriametit pidas, oli kodus ja kuulas Jaanuse jutu sõbralikult ära.
"Tead, sa mis, noorperemees! Bierbrauerid on kolhoosi juhatuses kogu aeg halvas kirjas olnud. Teie ei taha ju kolhoosis tööd teha! Alice on kolhoosnik, aga tööl ei käi. Kaarel käib hoopis Teedevalitsuses tööl ja sellepärast on kolhoosi juhatus teile hobuse ära keelanud. Sinu isa teab seda väga hästi." brigadir istus köögis vakstuta laua taga, millel vedelesid leivapuru, lauanuga ja ajaleht “Rahva Hääl”, ning keerutas suitsetamisest kollakate näppude vahel pruunide raamidega prille. "Ma lubaksin küll teile hobust, kuid mina ei tohi kolhoosi juhatuse käsu vastu talitada. Seda teab Kaarel isegi."
Jaanus ei osanud selle jutu peale midagi kosta ja asutas minekule:
"Isa käskis küsida… Head õhtut siis…"
"Head õhtut, head õhtut!" ütles brigadir ja küsis muiates: "Kas Korsani Kaarel on millalgi ilma hobuseta jäänud?"
Väljas oli juba väikene videvik, kui Jaanus õues suusapingutajad plaksuga kinni pani. Pikuke see detsembrikuu päev siis ikka on? Üle põllu, mööda tuldud teed tagasi suusatades, märkas Jaanus äkki mingeid loomajälgi üle enda suusajälgede minevat. Lähemal uurimisel selgus, et need olid hullu moodi sarnased hundijälgedega. Poiss mäletas täpselt, et brigadiri juurde sõites neid jälgi veel ei olnud. Jaanus vaatas hirmunult ringi. Õhtuses videvikus ei hakanud põllu peal silma ühtegi kogu ega varju, mis oleks vähegi hundi sarnane olnud. Poiss laskis ühtelugu ringi vaadates kätel-jalgadel kiiremini käia ja peagi libisesid ta suusad juba võsavahelisel teel. Jaanus ootas hirmuga iga hetk põõsastest teele kargavat, paljaste kihvadega hunti…
Peagi keeras suusataja võsa vahelt ära metsavahelisele teele, mis endise Korsani talu poole viis. Kaugel eespool vilkus mingi tuluke ja Jaanus lisas rõõmustades kiirust – ometi üks inimene kellega saab koos edasi minna! Lähemale jõudes tundis poiss teekäijas ära enda isa, kes tuli töölt. Jaanusel oli hea meel, et ta ei pea üksi läbi pimeda metsa minema. Poiss ütles isale brigadiri sõnad edasi.
Jah, seda oligi arvata!" lausus Kaarel. "August on otsekohene mees, tema ütleb mida mõtleb."
"Miks sa mind siis Augusti juurde üldse saatsid, kui sa vastust juba ette teadsid?"
"Igaks juhuks. Muidu võib pärast tulla ütlemist, et ma pole neilt hobust küsinud."
"August ütles, et millal sa enne ilma hobuseta on jäänud…"
"No-jah! Eks ta ju teab, et ma tallimehe käest puskaripudeli eest ikka hobuse saan, kui mul seda vaja on. Uunu oli sõja ajal minuga ühes ja samas pataljonis. Ja kes siis oma relvavenda hätta jätab?" naeris Kaarel. "Ja tead, Jannu, ega raha ainukene määrimise asi ole!"
Jaa, seda Jaanus teadis. Pudeli puskari eest võis alati hobuse saada. Pudel metsakohinat oli mõnikord kõvem, kui kolhoosi juhatuse sõna. Pealegi tuli kirikusse minna pimedas, kes siis nii väga vaatas, või uuris.
Ja kes sedagi täpselt teadis mis tallimehele tähtsam oli, kas see talle meeleheaks toodud lihtlabane puskaripudel, või hoopis koos Bierbraueri Kaarliga tööpataljonidest ja Laskurkorpusest läbikäidud põrgutee. Kuulusid ju nemad nende nelja mehe hulka, kes 1941-sel aastal Mallangi külast Punaarmeesse mobiliseeritud kahekümne kaheksast mehest eluga tagasi tuli…
Äkki Bierbrauer seisatas, tõukas siis poja lumme pikali ja viskas põleva taskulambi eemale ning viskus ka ise Jaanuse kõrvale lume sisse. Hetk hiljem ragises automaadivalang lumevaikses metsas. Jaanus tundis, kuidas keegi justkui sakutas tema seljas olevat koolikotti. Kaarel tõmbas vaikselt vandudes poisi suusasidemed paari järsu tõmbega lahti ja käsutas sosinal:
"Rooma ruttu metsa! Rutem, kurat!"
Uus automaadivalang mässis taskulambi lumetolmu ja hetk hiljem see ka kustus. Juba metsas, põlvini lumes sumades, kuulsid nad veel üht valangut tärisemas ja kusagil selja taga rabisesid puude oksad. See oli ka kõik. Rohkem nad midagi ei kuulnud, ega näinud. Segaduses ja hirmust värisevale pojale ütles Kaarel selgituseks vaid ühe sõna:
"Metsavennad!"
Kodus koolikotti uurides selgus, et selles oli mitu narmendavat auku sees. Mitmes raamatus ja vihikus oli justkui keegi mingi urgitseri või konksuga sees sobranud. Justkui hiired või rotid oleksid nende kallal hambaid teritanud.
"Kaarel, kellele sa ette jäid?" küsis Alice ärevalt, kui ta Jaanuse koolikotti parandama hakkas. “Kes su peale hammast ihub?”
"Ei tea…" ütles see peale pikka vaikimist.
"Võib-olla on see mõni Patsi mees? Sul oli ju nendega tegemist?" uuris Alice edasi.
"Jäta nüüd!" keelas Kaarel. "Kui ma teangi, ega ma teda ikka üles andma ei lähe. Ja kui lähekski, mida see muudab? Tema ja ta pere saadetakse Siberisse, mind siis juba päris kindlasti mullatoidule. Ega ta üksi metsas ole."
"Kaarel, kuidas siis saab? Lapsed…"
"Alice, aitab juba!" Kaarli hääles kõlasid kurjad noodid. "Küll ma lähen ja räägin nendega. Ma tean kus nad redutavad. Lähen ja räägin!"
“Ära mine! Sind lastakse maha!”
“Ei lase nad midagi! Pole ma kunagi kommude sõber olnud ja ega iga korpusemees veel kommu ka pole.” üles Kaarel ja lisas pominal: “Ega ma palja käega nende juurde lähe.”
"Kustkohast me nüüd Jannule uued raamatud saame? Metsavendadest ei tohi ju kellelegi sõnagi rääkida." muretses Alice.
"Ma lähen ja räägin ühel õhtul kooli direktoriga. Ehk on tal midagi tagavaraks. Ütlen, et poiss jättis raamatud lohakile ja koer näris puruks."
“Mina pole midagi jätnud…” protesteeris Jaanus kuid isa katkestas teda:
“Mida me siis ütleme? Et metsavennad lasksid puruks või? Siis on enkavedeelased kohe platsis! Pea suu kinni ja ära kõssa kellelegi! Muidu ehitan sulle nii, et mäletad!”
Korsani Kaarel oli koolis lastevanemate komitee esimees