Künkarahvas. Pöörane jant eestlaste elust. Margus Sanglepp
Читать онлайн книгу.
kadunukese näo rätikuga, pistis piibli kaenlasse ja astus toast välja.
Pool tundi hiljem palus notar puusepal ning naabrinaisel lahkuda, kutsus veidi rahunenud sugulased kööki ja manas näole ametliku ilme.
“Mul on Villem Tartanjani pärijatele teatada järgmist,” alustas ta tõrrepõhjahäälega.
“Leena kui vana Villemi seaduslik naine pärib endale Hundijala talu maad ja hooned. Paraku on vanaperemees need pantinud pangale. Kuna temast enam laenutagastajat ei ole, peate selle raha ise leidma või ühe kuu jooksul talust välja kolima. Kaasa võite võtta riided, ühe voodi ja toidunõude komplekti täiskasvanud või ülalpeetava isiku kohta.“
“Millest me elama hakkame, ema?” päris Liisu, kes olukorra tõsidust esimest korda mõistma hakkas.
“Nii nägus tüdruk võiks endale juba ise elatist teenida,” kostis himura pilguga seadusemees, kergitades hindavalt näpuotsaga Liisu lõuga.
“Oma lastele ei pärandanud lahkunu midagi. Ongi kõik.“
„Kas see on meie pankrot?“ küsis nutetud silmadega perenaine.
„Tõenäoliselt jah, aga teatud tingimustel saaksime ehk pangaga kaubale.“ Notari ametnikumask asendus kavala rebase näoga: „Vaatasin siin hommikul ringi. Koht pole laita, aga sitaviskamisega siin muidugist raha ei teeni.“
Lausunud need sõnad, ulatas mees testamendipaberid pereemale, valas karahvinist klaasi tubli lonksu kirsiviina ja neelas kange vedeliku ühe hooga alla.
„Urrrjohh, vaat see on alles reispass! Ühesõnaga, kui Vana-Villem on maha maetud, tule sina Leena alevisse, minu kontorisse. Arutame asja.“
SALADUSED
Õhtul istusid isa surmast rusutud pereliikmed ümber köögilaua ja jõid teed. Vana-Villemi mälestuseks süüdatud küünla parafiinilõhn ja värskendavad piparmündiaurud hõljusid istujate silmalaugude kohal ning kõdistasid haistmismeelt. Villase rätiku õlgadele sidunud ema enam ei nutnud ja poeg märkas teda silmitsedes alles nüüd, et ta ise pole päeva jooksul ühtegi pisarat valanud. Ema oli suurema osa kurvastusest ninarätikutesse tihkunud ja toetus väsinuna toolileenile kui kortsus vahapaberirull. Toomal oli temast kahju, aga veel rohkem muretses ta oma pisarate pärast, mis hea tava kohaselt ja ligimestele endast parema mulje jätmiseks oleksid pidanud juba kadunud isa sängiveerel mööda põski alla nõrguma. Aga neid ei olnud!
Õde Liisu kõlistas lusikaga kruusis ja kastis kaerahelbepätsikesi kuuma joogi sisse, nagu tavaliselt tegi kaks talve tagasi surnud vanaema Anni – vintske hambutu vanamemm, kes veel üheksakümneselt redeliga puu otsast kirsse noppis.
„Ära solgi toitu, ässitad näljahäda meile kallale!“ hurjutas Leena äkitselt tütart.
„Aga vanaema ju kogu aeg…“
„Vanaemal polnud hambaid. Sinul on tänu jumalale kõik alles ja tuleb veel juurdegi!“
„Ma lähen pärast matuseid teie juurest ära,“ sekkus poeg ettevaatlikult nääklusse: “Ma lahkun Ääremaalt, et põhja pool paremat elu leida. Kui see õnnestub, tulen teile järele.“
„Oled juba täiskasvanud ja võid ise enda saatuse üle otsustada,“ vastas Leena mõtlikult. „Siin võlgadesse uppunud Hundijalal ei suuda sa oma hinge ja südame eest hoolt kanda. Pankurid, ametnikud ja kõiksugu nõunikud haaravad lennult kinni sinu aususest ja naiivsusest, mürgitades noore elu enne, kui arugi saad. Seepärast on mul sellise otsuse üle isegi hea meel. Otsi mehistumiseks paremaid paiku. Küll meie Liisuga kuidagi toime tuleme.“
Nende sõnade kinnituseks noogutas tüdruk vennale ja nihutas end emale lähemale.
„Ainult seda pea meeles,“ jätkas lesk, „liigne kohusetunne ei tee kedagi õnnelikuks, vaid püüab hoopiski lõksu, millest ei pääse elupäevade lõpuni. Kõige tähtsam oled sina ise. Kui teenid raha, maksa kõigepealt endale, alles siis kostita teisi. Kui leiad armastust, ära pühendu sellele jäägitult, vaid jäta endale kas või väike õhuaken, kust värskendavad tuuled sisse puhuda saaksid. Kui kohtad ebaõnne, võta aega mõelda nendele päevadele, mil tundsid end õnnelikuna. Nii püsid tugevana ja annad meile lootust jälle kohtuda.“
„Tänan tarkade nõuannete eest, aga ma tahaksin midagi olulisemat teada. Kas täna pole siiski viimane aeg kergitada saladuskatet minu päritolult?“ küsis Toomas. „Ma ei ole ju Villemi poeg! Iga vanaeit siin külas sosistab peenarde vahel küürutades, et Villem pole minu isa.“
„Ei ole jah,“ kohmetus ema. „Ma sain paar kuud tagasi aru, et sellised kahtlused sind vaevavad, aga tahtsin kodurahu säästa. Mõnikord teeb tõe rääkimine rohkem kurja kui vaikimine.“
„Kes mu pärisisa siis on? Elab ta meie külas?“
„Sinu isa on filoloogiaprofessor. Viimati elas ta Tartus.“
„Aga minu isa?“ päris hoolega ema juttu kuulanud Liisa.
Leena asetas käe ümber tütre õla: „Sinu papa on üks päevapiltnik, kes käis tosin aastat tagasi siinkandis looduse ilu pildistamas.“
„See pole võimalik!“ oli noormees jahmunud. „Miks sa siis Villemiga abiellusid ja nii kaua koos elasid?“
„Sellepärast, et armusin sinu isasse ja jäin rasedaks. Sa ju tead, kuidas Ääremaal vallasemadesse suhtutakse. Neil näritakse hing seest välja! Nii kaua näritakse, kuni lähed ja hüppad jõkke. Üksnes Villem võttis mind sellises olukorras kaitsta ja toita. Tema ei saanud lapsi, kuid tallu oli tööjõudu tarvis. Ta leppis nii sinu sünni kui Liisa ilmaletulekuga. Suuremal osal meestest sellisteks katsumusteks närvi ei jätkuks.“
„Aga pärisisa?“
„Ilmus ühel päikesepaistelisel suvepäeval ootamatult rahvalaule üles kirjutama. Naabri-Karla korjas väsinud tudengi metsateelt vankrile ja sõidutas otse meie talu väravasse, kuna kõik külas teadsid, et vanaema Anni on kibe laulumemm ning jutuvestja. Sellest hetkest jätkus mul silmi ainult Hendriku jaoks.“
„Ta nimi on siis Hendrik?“
„Täpselt. Hendrik von Männidkuused, nagu ta end naljatades kutsus. Kõndis, klade käes, päevad läbi vanaema sabas ja kirjutas paberile enamuse sellest, mis too kokku patras või ümises. Minust ta esialgu välja ei teinud, kui, siis ehk niipalju, et seletas mõnel õhtul oma teadustöö põhimõtteid. Tõtt öelda ei saanud ma siis aru, miks noor ilus mees tunde ja tunde vanamuti sabas jõlgub. Olin Anni peale isegi armukade, kuni ühel õhtul juhtus kõik korraga, lihtsalt ja kiiresti. Ma suudlesin tema hinge ja ei aimanudki, et sellest hetkest tulid minu ellu sina.“
„Ja edasi?“
„Edasi peame Liisu-tüdruku voodisse tõstma.“
Toomas ei pannud tähelegi, et õeraas oli vahepeal käsipõsakil tukkuma jäänud. „Mul on veel nii palju küsimusi,“ sosistas ta emale ja tundis kahetsust, et usalduslik jutuajamine nõnda ootamatult oli katkenud.
MATUS
Hundijala talu peremees Villem Tartanjan maeti laupäeval. Kella üheteistkümneks kutsuti naabrid ja sugulased kirikuaia nurka ehitatud väikesesse kabelisse. Leena oli tahtnud, et kadunukese ärasaatmine oleks toimunud kodus, kuid ilmad olid nii soojad, et targemaks peeti surnukeha jahedate kivivõlvide all hoida.
Toomas seisis ema ja õega uksel ning võttis matuselistelt kaastundeavaldusi vastu. Linnast tulijatel olid uhked kuuseokstest ja kullatud lintidega pärjad käevangus. Raudvere omad, isa Rein ja poeg Leigar, kandsid kahekesi suurt lillekorvi. Nad tervitasid Toomast ükskõikselt ja astusid kabelisse. Onu pere järel saabusid sinimustvalgesse linti mähitud vanikuga kadunukese kunagised rindesõbrad Uudo Kelk ja Endel Nirk, kulunud mundrid seljas ja ordenid rinnas. „Nende meeste kangelaslikkus seisnes sõja ajal peamiselt selles, et kaevikust tulijatele oli supp alati soe,“ meenus Toomale Vana-Villemi aastatetagune kommentaar. Ometigi rääkisid vanad sõdurid oma lahingukogemustest uskumatuid lugusid ja isegi kui tegu oli väljamõeldistega, kuulas noormees neid alati suure huviga.
Veteranide järel sisenes