Künkarahvas. Pöörane jant eestlaste elust. Margus Sanglepp
Читать онлайн книгу.
seal kadunud nagu tina tuhka. Ei aidanud ka see, et eriti umbusklikud mehed oma kaasad köiega kauplemise ajaks vankri külge sidusid ja näo kanasitaga kokku määrisid. „Vurled on spetsialistid, need leiavad kalliskivi ka sitahunnikust üles,“ teadis Naabri-Karla rääkida.
Toomas üritas vankrimeestega jutule saada, aga ükski ei tahtnud teda oma sõidukile, kartes, et kõhetu noormees võib olla näljane ja selja taga kaubale salaja hambad sisse lüüa. Möödusid terved vankrite voorid, kuni teele saabus vaikus. Toomas seisatas aeg-ajalt ja kiikas tagasi küll ühe, küll teise kurvi taha, kuid liikumist ei paistnud. Siis istus ta lõpuks väsinult teepervele, toetas selja vastu puud ja koukis märsist välja õhukesest vineerist toidukarbi. Ema oli talle kaasa pakkinud leiba, sülti ja kartulit. Sült oli noormehe lemmiktoit. Toomas pani karbi põlvedele ja kastis leiba sulanud süldi sisse. Talle meenus Vana-Villemi õpetus – kui oled liiga palju hundijalavett pruukinud, pole paremat rohtu, kui keema aetud süldileeme rüüpamine. Nõnda pidavat tõelised mehed end ravima.
Kui rammus toit ja väsimus justkui rasked põllukivid silmalaugudele vajutasid, kuulis nooruk kaugemalt kurvi tagant rõõmsat üminat. Tulijaks osutus hallide juuste ja pika habemega muldvana mees, kannel laia kirju paelaga üle küürus turja ning heinakõrs huulte vahel.
„Mu iiiisaamaa armassss… mu iiiisaama armasss… Ptüi kurask, sõnad on peast nagu luuaga pühitud. Mu iiiisaaamaa armasss…“
„Tervist, pillimees!“ hüüdis lähenejale Toomas.
Vanamees peatus ja vaatas kohtlase pilguga ringi. „Kus sa siin tervist näed, noormees? Ainult raugad ja nendelgi kõik laulusõnad peast läinud! Meile hakkas just üht-teist meenuma, aga sina sindrinahk rikkusid kõik ära.“
„Vabandust!“
„Hea küll, hea küll, see pole meil esimene kord kõike algusest alustada. Mis mees sina selline siis oled? Jäid loodripolgust maha või? Miks sa keset päeva siin vedeled?“
„Puhkasin jalgu,“ seletas Toomas ja ajas end püsti. „Otsustasin laias maailmas pisut ringi rännata.“
„Oi, noorus on hukas!“ sarjas vanake. „Selle asemel, et järgmiseks laulupeoks valmistuda, ronivad nemad paremat elujärge otsides mööda maad ringi. Meie vanad mehed peame kogu peo ettevalmistuse raskust oma turjal kandma ja rahvapärimust tallel hoidma. Kuhu me niimoodi küll jõuame?“
„Kes te õieti olete, et selle lauluvärgi pärast nõnda muretsete?“
„Meie oleme Vanemuine!“
„Sina oled Vanemuine?“
„Nojah, neh!“
„Aga Vanemuine elab ainult muinasjuttudes!“
„Milline alatu inimene sulle sellist laimu rääkis?“
„Kooliõpetaja Julius Kreek.“
„Sellise valega inimesed taevasesse koori küll ei jõua! Meie oleme Vanemuine ja jutul lõpp!“
„Miks sa kõneled nii, nagu oleks sind mitu?“
„Meid ongi palju, kõik vanad laulumehed, aga teisi sa lihtsalt ei näe. Nad on surnud.“
„Surnud?“ ehmatas Toomas.
„Surnud neh! Ega laulumeeste põli pole meelakkumine. Ükskord on häälepaelad karedad ja maks tuliveest auklik. Siis tulen mina ja kutsun nad oma koori. Vanemuise koori.“
„Kas need hinged on praegu siin?“ vaatas noormees kahtlustavalt ringi.
„Loomulikult on nad siin. Ülo, Juhan, näidake end!“ Vanemuine viipas käega sihvakale kasele, mis justkui nõiaväel värisema hakkas. Toomas tardus hetkeks ja ulatas siis meeltesegaduses vanale teelisele oma toidukarbi.
„Oh, seda ma ei tarvita!“ teatas Vanemuine. „Ma olen juba nii vana mees, et söön ainult lilli ja joon allikavett. Kui midagi tahedamat tahan, nätsutan vahest tüki savi. Sellest piisab.“
„Mida sa nüüd edasi plaanid?“ küsis Toomas, hinges kabuhirm, et Vanemuine ta oma teispoolsesse koori meelitab.
„Ära pelga, me läheme veteran Uudo Kelgule järele. Paari päeva pärast ühineb ta meie seltskonnaga.“
„See tähendab, et sureb?“
„See tähendab, et ühineb meiega igaveseks lauluks. Ära mõista asju valesti, noor sõber. Vanemuine ei ole vikatimees. Mina aitan ligimesi. Sinusugust rikkumata tuulepead ootavad rasked katsumused ja kui ma sind kord juba nägin, siis ikka selleks, et aidata.“
„Kuidas?“
„Kui sul väga raskeks läheb, pead kopsud õhku täis tõmbama, käed laiali sirutama ja hõikama: “Laena mulle kannelt, Vanemuine!” Küll ma siis tulen ja aitan sind hädast välja.“
“Aga mida sina, rauk, minu heaks teha saad?”
“Kannelt mängida.”
Ja veel?
„Püsti seistes kannelt mängida.“
„Ja veel?“
„Istudes kannelt mängida.“
„Kõik?“
“Lamades võin ka kannelt mängida, aga kondid on kanged ja kõik lood ei tule enam nii särtsakalt välja.”
“Olgu, aga kuidas see mind aitab?”
“Kuidas sa nii juhm oled? Kandlemäng tõstab toonust! Kas sa arvasid, et hakkan kõrtsides sinu eest arveid kinni maksma? Naljamees! Kui tuleb aeg, küll sa siis näed, kuidas pillimängust võib kasu tõusta. Seniks aga hüvasti!“ Vanemuine viipas käega ja läks mõõdukal sammul oma teed. Toomas seisis nõutult, toidukarp näpus, ega taibanud, kas kohtumine oli toimunud unes või ilmsi.
Esimese rännuöö veetis noor teeline Tartu lähedal. Ta puges heinaredelite vahele ja püüdis tühja kõhu ning tulitavate jalgadega kuidagimoodi uinuda. Kummalisel kombel ei andnud organism väsimusele järele. Toomas sirutas pea heintest välja ning jäi mõtlikult tähistaevast uudistama. Siis kuulis ta lähima heinasao juurest rütmikat, järjest valjenevat norskamist, nagu oleks rahulolev metskult oma perega kartulivagude vahele mugulaid maiustama tulnud. Noormees hiilis ümber sao norskajale lähemale ja tahtes teda paremini õhtuhämaruses näha, kummardus puhiseva näo kohale. Magaja aga haaras ootamatult uudistaja riietest, tõukas tolle pikali ja käratas: “Ära mitte proovigi!“
„Mul ei ole midagi kurja plaanis!“ hüüatas Toomas ehmunult. „Kes sa oled?“
„Huvitav küsimus, noormees. Tõepoolest huvitav küsimus. Mina olen Aadu Päär. Professor Päär. Aga sina ei ole vist Tartu mees, ega ka üliõpilane, muidu oleksid mu ära tundnud.“
„Kui sa professor oled, miks sa siis heintes magad?“
„Mul ei lubata linnas magada. Päeval võin linnas käia, aga õhtul ajavad korravalvurid mu tänavatelt minema.“
„Miks?“
„Sest ma olen geenius ja nad ei talu minu teaduslikke katseid?“
„On need siis nii hirmsad?“
„Ma otsin juba aastaid lahendust eestlaste iibeprobleemidele. Tahtsin teha katse – kui palju naisi suudaks üks mees aasta ehk kolmesaja kuuekümne viie päeva jooksul rasestada.“
„Oehh! Ja kuidas õnnestus?“
„Ma ei ole siiani leidnud meest, kes oleks valmis katsjänesena tööle hakkama, kuigi üritus on ju ühest küljest täiesti nauditav. Pidin ise asjaga alustama. Esimene nädal tegin oma uuringule kõvasti reklaami, lehemehed lendasid kallale nagu kärbsed. Minu pildid ja intervjuud ilmusid igas lehes ja ajakirjas. Pärast seda saabus täielik kaos, assistendid ja laborandid lahkusid üksteise järel omal soovil töölt, minu kunstliku viljastamise asutus suleti ja ülikooli rektor käis isiklikult ütlemas, et kaoksin oma spermapudelitega kus kurat. Kui oli vaja praktilise töö kallale asuda, ei leidnud ma enam patsiente, naised hoidsid minust kui katkutõbisest eemale ja nende mehed käisid, rusikad püsti, kõige hullema eest hoiatamas.