Künkarahvas. Pöörane jant eestlaste elust. Margus Sanglepp
Читать онлайн книгу.
tujus. Jalgrattad vänderdasid ülemäärase raskuse all, aga naised sõtkusid jonnakalt pedaale. Nende sitked jalalihased ei andnud noormehe üllatuseks teekonna vältel kordagi väsimusest märku. Viimaks peatuti väikese pagaritöökoja ees. Toomas teatas kohe, et tema seltskonnaga ei ühine, vaid läheb oma teed.
„Mees teab, mis mees teeb,“ vastas Päär. „Paar lihapirukat ja tassi teed võiksid ju minu teadusrahade eest endale lubada.“
„Tänan, aga ma kiirustan oma isa juurde!“
„Heakene küll, sa põikpäine eesel,“ patsutas professor noormeest õlale. „Kui kauemaks Tartusse jääd, siis saame ehk veel kokku. Aga nüüd pean ma teadustööle pühenduma, tüdrukud ootavad!“
Ema postkaardi abil leidis Toomas tunnise ekslemise järel isa oletatava elupaiga üles. Hendrik Männik elas Supilinnas, Oa tänaval. Vaatamata hilisele hommikutunnile polnud kummituslike puitmajade vahel näha hingelistki. Vana linnaosa magas. Kerged tuulehood kandsid tagahoovidest tänavatele lõhnu, mida teeline polnud kunagi nii intensiivsena tajunud. See oli segu niiskest turbast, käärivast porist ja mädanevast puidust, sekka kirbeid, silmi kissitama sundivaid pahvakuid, mis andsid märku kuivkäimlate asukohast.
Isa maja asus päris tänava lõpus. Toomas seisatas hetke trepil ja püüdis ette kujutada, mis uksele koputamisele järgneb. Ta nägi vaimusilmas suurt ja sõbralikku meest, kes heidab üllatunud pilgu esiku poole, paneb käest piimakruusi ja kringlitüki, tõuseb lauast, kohendab laudlina ning tõttab uksele.
Noormees koputas pragunenud õlivärviga kaetud päikesekuumale puuplaadile. Lengil peesitavad porikärbsed lendasid laisalt eemale. Mõningase ootamise järel paotas ukse hommikumantlis ning toatuhvlites sihvakas meeshing, kelle silmad olid rohkem kinni kui lahti. Tema pikad hallisegused juuksed langesid õlgadele, lõuga kattis nädalane habe. Valulisest näoilmest ja hingeõhust võis järeldada, et umbes sama kaua oli lävele tulnu ka purjutanud.
„Noh, poiss, mis sa kolgid siin! Olen tuhat korda loengutes öelnud, et suvel ma arvestusi vastu ei võta. Isegi pudeli eest mitte! Tule septembris!“
„Kas teie olete Hendrik Männik?“
„Taevas appi, muidugi olen ma Hendrik Männik. Mis vaja on?“
„Mina olen sinu poeg!“ teatas Toomas ühe hingetõmbega.
„Poeg?“ vakatas mees. „Poeg! Ei noh, taga targemaks läheb! Kati, Katikene, tule palun ruttu siia!“
Ukseavasse ilmus valge aluspesu väel vormikas naine ja nõjatus vastu meest.
„Vaata, naine! See on minu poeg!“
„Hihhii, Hendrik! On sinul ikka haaret. Alles paar päeva tagasi käis siin mingi tüdruk, nüüd poiss. Oh sa mu tõupullike!“ Naine haaras mehe kaela ümbert kinni ja suudles teda itsitades põsele.
„Tõepoolest, nagu mingi sugulaste kokkutulek,“ turtsus pärisisa.
Toomas lõi silmad häbelikult maha. „Noh, ma võin tulla hiljem või siis hoopis homme.“
„Mis vahet sellel on? Tule sisse, kui juba siin oled.“
Kahetoaline korter oli koristamata. Kõikjal vedeles raamatuid, nende vahel tühje pudeleid ja riideid. Õhk oli justkui ära hingatud, õhuauke täitsid kapsasupi ja higi lõhn ning alkoholiaurud. Toomas tundis, kuidas ärevus sisikonna pahupidi pööras ja pidi seepärast mitu korda neelatama, et iiveldust tagasi hoida.
„Sa ära seda segadust siin tähele pane,“ ütles isa. „Mul siin kultuurkiht kõik läbi uurimata. Istu.“
Noormees sättis end taburetile. Hendrik Männik valas klaasi õlut ja neelas selle paari lonksuga alla. „Kelle poeg sa siis oled?“
Toomas vaatas isale arusaamatult otsa.
„Vabandust, kes su ema on?“
„Leena.“
„Ahh Leena… Leena… Leenakene. Kas tema oli see, kes töötas hospidalis hooldusõena?“
Toomas ägestus ja tõusis toolilt. „Ei olnud!“
„Oot-oot, ära erutu,“ surus isa ta tagasi istuma.“Arutame, meenutame. Sellest on ju nii palju aega möödas.“
„Sa kohtusid emaga tudengipõlves, rahvaluule praktikal.“
„Ai-jaa, see Leena… Nüüd tuleb meelde küll. Aga kust ta võtab, et mina sinu isa olen?“
„Küllap ta juba teab! Ta on terve elu sinu pärast kannatanud!“
„Ära mind süüdista, ma pole sellest kunagi midagi teadnud!“
„Jah, sest ema on nii kannatlik ja paistab, et sina oled lihtsalt üks kuradi eluvend!“
Toomas kargas taas püsti.
„Hendrik on nii tore mees,“ sekkus vestlusesse Kati ja liibus vastu kaaslast. „Hendrik teab naistest kõike.“
„Tõepoolest, mees, see tähendab poeg! Mis õigusega sa ägestud! Püsi ometi rahulikult paigal!“ Isa haaras noormehe õlgadest ja surus ta istuma. „Ega sul juhuslikult mõni kroon ülearu ei ole? Ostaksime kangemat kraami, tähistaksime kohtumist ja …“
„Ma lootsin, et vahest saan hoopis sinult oma rännukuludeks raha laenata. Ema arvas, et professoril on kindlasti kõrge palk, mida päris rahas makstakse. Meie vaeva eest on aastaid ainult juustu ja suitsuvorstiga tasutud, aga need riknevad sooja ilmaga enne ära, kui jõuad linna vahetuskaupa tegema.“
„Vaata, mina olen kõrgepalgaline küll, aga ma pole selline mees, kes rahast hoolib. Elu materiaalne külg ei huvita mind karvavõrdki. Mina olen vaimuinimene. Mõistad? Vähem raha, rohkem vaimseid huvisid! Mõistad?“
Isa tõmbas lahti kirjutuslaua sahtli, tuhnis paberite vahelt välja kahekümneviielise, surus selle oma elukaaslasele pihku ja laksatas teise käega vastu tolle lihavat säärt. „Mine musirull, too Priidu käest üks poolik. Poega vaja pesta!“
Naine lehvitas rahatähega ja lahkus sõnakuulelikult.
„Kuidas Kati sulle tundub, poiss? Täitsa kobe, mis? Elasin enne teda koos ühe murjaniplikaga. Too oli liiga kirglik, hammustas mul tüki kõrva peast.“ Hendrik paljastas käega juuste alt sälguga vasaku kõrva ja kihistas naerda. „Täitsa ime, et invaliidiks ei jäänud.“
Toomas tekitasid isa käitumine ja elumehejutud võõristust. Õigemini ei kohanud ta oma bioloogilises isas lühikese ajaga midagi, mis hingesugulust märku oleks andnud. Sisimas oli noormees lootnud näha hoopis teistsugust inimest, kui seda litsakatest naistest ära hellitatud ja alkoholist puretud meest, kes istus tema vastas. Aeg ja kaugused olid tekitanud müüte ja asjatuid ootusi, mis nüüd ühekorraga purunesid. Noormees tõotas endale, et ei räägi emale sõnagi Hendrikuga kohtumisest, ja sättis end minekule.
„Ma lähen nüüd ära.“
„Mis? Juba tuli takus?“
„Jah, pean lahkuma. Kahju, et me nii hilja kohtusime. Mul ei õnnestugi oma isa tundma õppida.“
„Mis sa põtkid, Kati tuleb kohe tagasi, paneb kartulid ahju ja me võime veel õhtu läbi juttu ajada.“
Poeg oli otsusekindel ja isal ei jäänud muud üle, kui ootamatu külaline välja juhatada. „Kui Tartu kanti satud, tule ikka läbi.“
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со