Künkarahvas. Pöörane jant eestlaste elust. Margus Sanglepp
Читать онлайн книгу.
tema jaoks mingi kauge salapärane maailm, mis tahtis veel avastamist. Professor seevastu leidis, et on leidnud tähelepaneliku kuulaja, ajas end püsti ja jätkas õhinal: „Teadus, noormees, pole meelakkumine. Paljud teadlased on tulemusteni jõudnud läbi isiklike kannatuste, pannes kaalule oma suhted, maise vara ja isegi elu. Mulle tundub, et saatus on mind määratlenud just selliste isikute hulka. Küll te veel näete, kuidas Aadu Päär oma uuringutega loorbereid lõikab ja suure varanduse teenib! Küll te näete!“ Ägestunud professor tõstis rusika ja viibutas seda Tartu poole. „Ja ülikooli mehed eesotsas rektoriga hakkavad mulle iga kuu pidulikult stipendiume üle andma. Ma ei hakkagi palka saama, ainult nimelisi stipendiume. Palju stipendiume! Ja kõik minu teadustöö käigus sündinud lapsed püstitavad mulle mälestusmärgiks hiiglasuure peenise, mis paistaks vähemalt saja kilomeetri taha. Kõik tulijad näeksid – selles linnas elab professor Päär, mees, kes leidis lahenduse eestlaste iibeprobleemile.“
Nüüd hakkas Toomal koitma, et kaaslase mõistusega kõik korras ei ole. Ta sikutas meest pintsakuhõlmast.
„Istu, rahune, eks homme vaatame seda teadusevärki. Täna on aeg juba hiline. Ma olen väsinud ja ei saa kõigest arugi, mida räägid.“
Päär vaatas talle solvunult otsa ja istus. Siis koukis ta põuetaskust välja narmendava rahapataka ja ulatas selle noormehele.
„Aita mind, võlgu ma ei jää! Pean oma uuringutega lõpuni minema.“
„Raha kuluks ära küll, aga mida peaksin tegema?“ Toomas hindas pika pilguga rahapakki. Paistis olevat terve varanduse jagu sajakrooniseid. Oma kümme tuhat krooni, aga võib-olla ka rohkem.
„Peaksid naisi ligi meelitama, nad õnnistatud olekusse viima ja sellest kõigest mulle aru andma.“
„Kuidas???“
„Noh, ütleme näiteks, et lähed lausud mõne hella sõna ja siis teed nii…“ Päär sooritas käte ja kehaga paar iseloomulikku liigutust.
„Ah soo! Sa mõtled seda asja. Ei, seda asja ma küll ei tee. Ma ei teagi, kuidas seda asja üldse tehakse.“
„Püha müristus, kus sa elanud oled?“
„Mis see siia puutub? Mina raha eest selliseid asju ei tee ja jutul lõpp. Peab ikka armastust ka olema, muidu ei tule niikuinii midagi välja.“
„Armastust? Armastust! Tõesti, mees, kust sa sellise jutuga tuled? Armastus on relikt. Igand. Kõrgklassi aastatuhandeid tagasi välja mõeldud meelelahutus. Mäng. Teesklemine. Lootuste üleskütmine ja nende purustamine, et kogeda pettumust, viha, ängi ja jõuetust. Pullisitt on sinu armastus! Tõeline mees mõtleb ainult sellest, kuidas võimalikult palju järglasi saada. Tõmbad sõõrmed naise aroomi täis ja nakkud nagu meega määritud plank…“
„Teate, härra Päär, mulle ikka ei meeldi sellised jutud. Kohe kuidagi ei meeldi. Mingid armuasjad kogu aeg…“
„Ähh, hea küll. Santi ei saa õpetada kõndima, kui ta ise seda ei taha,“ lõi mees käega ja toppis rahapaki põue tagasi. „Mis asju sina siis ajad?“
„Lähen paremat elujärge otsima, et saaks oma ema ja õde aidata.“
„Paremat elu? Igal pool on parem, kus meid ei ole. Elu on täpselt nii hea, kui me sellest mõtleme ja räägime. Hea elu on nagu peotäis liiva, mis mõnel täiesti ootamatul hetkel näppude vahelt tuulde pudeneb.“
„Küll professorihärral on keerulised jutud. Kui te juba nii tark olete, ehk tunnete siis ka minu isa Hendrik Männikut. Tema on samuti professor.“ Viimast lauset rõhutas Toomas erilise uhkustundega.
„Tartus on iga kolmas mees professor ja ülejäänud doktorid. Kes neid kõiki tunneb!“
„Ma pole oma isa kunagi näinud.“
„Homme näed! Kui ta on samuti kraadiga mees, siis kus ta ikka mujal redutab kui teaduse lätetel,“ haigutas Päär ja kohendas endale heintesse aset. „Kobi oma kuhja alla.“
PÄRISISA
Hommikul oli Tooma esimene mõte pärisisa üles otsida. Ta püüdis äratada Pääri, kuid too magas nagu kott. Päevavalges paistis mees olevat vanem, kui eelmisel õhtul tundus – nii umbes viiekümnene. Tema nahk oli tõmmu, kulmud ja vuntsid süsimustad, pea kiilas. Pika kongus nina kaudu vihises õhk kopsudesse ja väikesest suust jälle pahinal välja. Hele ülikond professori seljas oli kortsus ja plekiline.
„Kui selles mehes on eestlase verd, siis ainult sõrmkübaratäie jagu,“ mõtles Toomas. „Päär! Härra Päär! Äratus!“
„Jumal küll, ärge karjuge kõrva, noormees! Ma olen ammu ärkvel!“
„Ei paistnud küll sedamoodi.“
„Teadlase aju ei puhka kunagi. Meiesugused nokitsevad ka unes mõne teadustöö kallal. Ainult nii need doktori- ja professorikraadid tulevad. Ainult nii!“
„Seda on näha jah,“ ühmas Toomas. „Hakkaks nüüd linna poole minema.“
„Ega sul süüa ühes pole?“
„Ei ole. Loodan, et isa juurest saan kõhutäie.“
„Hehh, sina annad isale keretäie, tema sulle kõhutäie. Tahaks seda kohe näha. Kas su lootused pole mitte liiga ülespuhutud?“
„Võib-olla, aga muud võimalust mul pole.“
Päär tuhnis heinte alt välja kulunud portfelli ja kaabu ning sättis ninale paksude klaasidega prillid. „Olen valmis minema ja jätkama oma teadustööd,“ teatas ta reipalt.
Õnnetuseks olid esimesteks vastutulijateks kaks jalgratastel maanaist, kes professori veidrustest midagi ei teadnud. Päär peatas nad käeviipega, kummardas viisakalt ja päris, kuhu seelikukandjad nii varasel tunnil ruttavad.
„Eks ikka koju, loomad tahavad talitamist.“
„Ja öötööst vaja ka välja puhata,“ lisab teine.
„Ah soo, mis sorti töö see siis on?“
„Noh, see on selline töö…“ jätkas esimene naine kohmetunult. „Mitte selline, mida teie mõtlete. Ikka korralik töö.“
„Me peseme ja triigime öösiti linnasakste pesu, et päris raha saada! Noorele naisele ei piisa üksnes rõõsast piimast, vahel tahaks mõne parema riidehilbu ka osta.“
„Ja huulepuna.“
„Ja lõhnavett.“
„Ja sukki!“
„Ja ehteid!“
„Ja šokolaadi!“
„Pidage, pidage!“ ajas professor naerdes käed püsti, ise juba kerget saaki haistes. „Mul on üks hiiglama põnev teadustöö pooleli, kus on suured rahad mängus. Kui õige läheksime linna tagasi, istuksime mõnda kohvikusse ja peaksime üheskoos aru, kuidas te mind aidata saaksite. Maksan kõige eest.“
„Tõsi või?“ küsis tumedapäine naishing huvitatult.
„Tõsi mis tõsi! Lubage ennast esitleda – professor Päär Tartu Ülikoolist.“
„Oi-jaa, seda ma vaatan, et ülikond ja puha ja …“ sekkus heledam näitsik. „Aga kes see noormees on?“
Toomas hakkas end tutvustama, kuid kaaslane võttis naeru pugistades sõnad suust.
„Tema on minu katseeksemplar, puhas ja puutumatu ning vaene nagu kirikurott.“
Noormees solvus, kuid neelas solvangu vaikides alla. Teadlase seletus kahandas õrnema soo huvi tema vastu märgatavalt. Ääremaa mehed ei olnud need, kellega noored maanaised tahtsid oma elu siduda. Vahetevahel hullata ja lihalikke rõõme nautida, seda kõlbas küll. Selle poolest olid looduse rüpes kasvanud poisid isegi vastupidavamad. Kui aga taheti meest pikemaks ajaks sõrmusega enese külge siduda, siis otsiti teda ikka linnast. Nii pääses maatüdruk magusama elu peale ja aitas sageli ka sugulased paremale järjele.
„Kaubad koos, hakkame minema,“ teatas Päär