Moll Flanders, I osa. Daniel Defoe

Читать онлайн книгу.

Moll Flanders, I osa - Daniel Defoe


Скачать книгу
maganud järgmisel korral, kui võimalus avaneb. Ja kui mina oleksin teadnud tema mõtteid ja kui raskesti kättesaadav ma tema arust olin, oleksin talle ise tingimusi esitanud, ja kui ta poleks nõustunud otsekohe abielluma, oleksin võinud saada temalt täieliku ülalpidamistoetuse kuni abieluni, sest ta oli juba praegu rikas, lisaks oodatavale varandusele tulevikus, kuid ma paistsin olevat täielikult niisugustest mõtetest loobunud ja olin vaid uhke oma ilule ja et mind armastas niisugune härrasmees. Mis puutub kullasse, siis veetsin terveid tunde seda vaadates, keerasin münte peos tuhandeid kordi päevas. Kunagi pole üks tühine, edev olend olnud nii väga pimedusega löödud, mõtlemata sellele, kui lähedal asub hukatus; tegelikult arvan, et ma pigem soovisin seda hukatust kui püüdsin seda vältida.

      Vahepeal olin siiski küllalt kaval, et keegi perekonnas ei hakkaks mind kahtlustama või kujutlema, et mul on mingeid suhteid selle noorhärraga. Ma peaaegu ei vaadanud tema poolegi teiste juuresolekul või vastasin napilt, kui ta rääkis minuga pereringis, kuid sellest hoolimata olid meil aeg-ajalt väikesed kokkusaamised, kus me vahetasime sõna või kaks, mõnikord ka suudluseid, kuid tekitamata võimalusi kavatsetavaks patuks. Tema kasutas endiselt rohkem sõnu, kui tal vaja oli, ja töö, mis paistis talle raskena, oli ta tegelikult ise endale raskeks teinud.

      Aga kurat on väsimatu kiusaja, kes leiab alati võimaluse kurja tegemiseks, kui on ahvatlus seda teha. Ühel õhtul, kui olin aias koos tema kahe õe ja tema endaga ja kõik me olime süütud ja lõbusad, leidis ta võimaluse mulle kirja pihku torgata, milles ta kirjutas, et kavatseb mind avalikult mingil ülesandel linna saata, kus ma võiksin siis temaga kokku saada.

      Seepärast ütles ta mulle pärast lõunat väga tõsiselt oma õdede juuresolekul:

      „Mrs. Betty, ma pean sinult teenet paluma.”

      „Mida siis?” küsis ta noorem õde.

      „Ei, õde,” vastas ta vend tõsiselt, „kui sa ei saa täna Mrs. Bettyt vabaks anda, sobivad ka kõik muud ajad.”

      Nad vastasid, et võivad mu väga hästi vabaks anda, ja õde palus vabandust oma küsimuse pärast, mida ta oli esitanud vaid harjumuse tõttu.

      „Kuid vennas,” ütles vanem õde, „sa pead Mrs. Bettyga asja omavahel arutama. Kui see on eraasi, siis me ei tohi seda pealt kuulata, võid ta välja kutsuda. Seal ta on.”

      „Ah, õde,” ütles härrasmees väga tõsiselt, „mida sa ometi mõtled? Tahan vaid, et ta läheks High Streetile niisugusesse poodi,” ja ta näitas oma kraele ja rääkis neile pika loo kahest kenast kaelasidemest, mille jaoks ta oli raha varunud, ja et ma läheksin neid ostma ja kõigepealt vaataksin, kas nad rahulduvad selle hinnaga, mida ma pakun, siis pakuksin veel šillingi ja tingiksin nendega, ja siis lisas ta veel mõningaid ülesandeid, mis kokku andsid üsnagi palju tööd, nii et ma pidin kindlasti päris kauaks ära jääma.

      Kui ta oli mulle ülesanded kätte jaganud, rääkis ta neile pika loo oma kavatsetavast külaskäigust perekonda, mida nad kõik teadsid, ja kuhu pidi tulema päris palju lõbusaid härrasmehi. Ta kutsus oma õdesid väga formaalselt endaga kaasa ja nemad vabandasid end samuti väga formaalselt, sest nad ootasid sel pärastlõunal külalisi, kes olid oma tulekust teatanud, keda nende vend, muide, oli meelega neile külla kutsunud.

      Ta oli vaevalt jõudnud neile sellest rääkida ja mulle mu ülesande kätte anda, kui ta teener üles tuli ja ütles, et sir W. H. tõld peatus ukse juures. Ta jooksis alla ja tuli otsekohe jälle üles. „Oh häda!” ütles ta valjusti. „See rikub mu peo ära, sir W. saatis oma tõlla mulle järele ja ta tahab minuga äriasjadest rääkida.” Paistis, et see sir W. oli härrasmees, kes elas umbes kolm miili linnast väljas, kellega ta oli päev varem rääkinud, et too talle oma tõlla järele saadaks, määratud ajal, umbes kell kolm.

      Otsekohe tellis ta oma parima paruka, kübara ja mõõga, saatis teenri teise paika vabandava teatega ja valmistus tõlda astuma. Seda tehes peatus ta hetkeks, nagu mulle midagi mu ülesande kohta selgitades, ja leidis võimaluse mulle väga vaikselt ütelda: „Tule siit ära, mu armas, nii pea kui saad.” Ma ei öelnud midagi, kuid tegin kniksu, nagu oleks juttu ülesandest. Umbes veerand tunni pärast lahkusin samuti; ma ei vahetanud kleiti, võtsin vaid mantli, loori, lehviku ja paari kindaid, nii et majas ei tekkinud vähimatki kahtlust. Ta ootas mind tõllas, paigas, kust ta teadis, et ma pidin mööduma, ja ta oli varem kutsarit juhendanud, kuhu meid sõidutada, mis oli teatud koht, mida kutsuti Mile Endiks, kus elas ta usaldusisik ja kus olid kõik mugavused olla nii patused, kui me soovime.

      Kui me sinna jõudsime, hakkas ta minuga väga tõsiselt rääkima ja ütles, et ta ei toonud mind sinna minu reetmiseks, et ta kirg ei lubaks mulle häda teha, et ta on otsustanud minuga abielluda niipea, kui ta oma päranduse kätte saab, ja vahepeal, kui ma rahuldan ta palve, kohtleb ta mind väga auväärselt. Ta kinnitas tuhat korda oma siirust ja kiindumust, et ta ei jäta mind kunagi maha, ja veel lisaks hulk samasuguseid sissejuhatusi asjale, mida ta plaanitses.

      Aga kui ta mind rääkima sundis, ütlesin, et mul pole põhjust kahelda tema armastuse siiruses pärast nii paljusid kinnitusi, kuid… Ja siin ma peatusin ja lasin tal arvata ülejäänut. „Kuid mis, mu kallis?” küsis ta. „Arvan, et tean, mida tahad ütelda: mis saab siis, kui tuleb laps? Kas pole nii? Noh, sel juhul,” ütles ta, „hoolitsen sinu eest ja maksan nii sinu kui lapse ülalpidamiskulud, ja et sa näeksid, et ma ei naljata,” ütles ta, „siis siin on sulle tõend,” ja seejärel tõmbas ta välja siidkukru saja giniga ja andis mulle. „Ja ma annan sulle veel nii palju,” ütles ta, „igal aastal, kuni ma sinuga abiellun.”

      Läksin näost vaheldumisi punaseks ja kaameks, kukru nägemisest ja tema ettepaneku kirest, nii et ma ei suutnud sõnagi lausuda ja ta märkas seda kergesti; seepärast surusin kukru rinnale ega pannud talle enam vastu, vaid lasksin tal teha just seda, mida ta tahtis, ja nii sageli, kui ta tahtis, ja nii ma viisin lõpule omaenda hävitamise, sest sellest päevast peale, olles loobunud oma voorusest ja tagasihoidlikkusest, polnud mul enam millelegi loota, ei jumala õnnistusele ega inimeste abile.

      Kuid asjad ei lõppenud sellega. Läksin tagasi linna, ajasin asju, mida ta oli mul käskinud ajada, ja olin kodus enne, kui keegi mind oodatagi oskas. Mis puutus härrasse, siis jäi ta ära, nagu ta oli mulle öelnudki, kuni hilise ööni ja keegi perekonnast ei kahtlustanud ei mind ega teda vähimalgi määral.

      Pärast seda oli meil sageli võimalusi tema sepitsuste abil oma kuritöö kordamiseks – põhiliselt kodus, kui ta ema ja noored leedid olid külaskäigul, mida ta väga põhjalikult läbi mõtles, et midagi ei saaks viltu minna, teades alati ette, millal nad välja läksid, ja siis leidis mu eest täiesti üksi ja küllalt segamatult. Ja nii me nautisime oma patuseid rõõme peaaegu pool aastat, kuid siiski polnud ma oma suurimaks heameeleks veel rase.

      Kuid enne, kui pool aastat oli möödas, alustas ta noorem vend, keda ma loo alguses mainisin, minuga samasugust lugu, ning leides mind üksinda aiast, tunnistas ta mulle ausalt, et ta on minusse armunud, ja tegi auväärse abieluettepaneku, ja seda enne, kui ta oli minult üldse midagi muud tahtnud.

      Olin nüüd segaduses ja niisuguses kitsikuses, mille sarnast polnud ma veel kunagi tunda saanud. Keeldusin ta ettepanekust kangekaelselt ja hakkasin nüüd igasuguseid vastuväiteid välja mõtlema. Ütlesin, et abielu oleks ebavõrdne, et kuidas ta pere mind kohtlema hakkaks ja kui tänamatu oleks see ta hea isa ja ema suhtes, kes olid võtnud mu oma majja nii õilsameelselt, kui ma olin äärmises hädas, ja lühidalt, ma ütlesin kõike, mida vähegi suutsin välja mõtelda, et teda ümber veenda, peale tõe, mis oleks teda tõepoolest ümber veennud, kuid mille avaldamisele ma ei saanud mõeldagi.

      Kuid siin selgus asjaolu, mida ma polnud tõesti oodanud, mis muutis mu olukorra ebameeldivaks, sest see noor härrasmees oli aus ja lihtne ega teeselnud mitte midagi, ning teades oma süütusest, polnud ta nii hoolikas, et majas oma kiindumust Mrs. Bettysse varjata, nagu tegi tema vend. Ja kuigi ta ei andnud neile teada, et ta oli minuga sellest rääkinud, ütles ta siiski küllalt palju, et ta õed märkaksid ta armastust minu vastu, ja ta ema nägi seda samuti, ja kuigi nad sellest minuga ei rääkinud, rääkisid nad temaga, ja otsekohe leidsin, et nende suhtumine minusse on muutunud halvemaks kui kunagi varem.

      Nägin pilvi, kuid ei näinud ette


Скачать книгу