Moll Flanders, I osa. Daniel Defoe
Читать онлайн книгу.
rääkida. Sama päeva õhtul kordas ta mulle kogu nende juttu (see oli alles pikk vestlus), mis oli niisugune, nagu ma mäletan.
Ta ütles nooremale vennale, et ta oli kuulnud vahepeal kummalisi uudiseid, ja nimelt et too armastab Mrs. Bettyt.
„Seda ma teen,” vastas ta vend pisut vihaselt. „Ja mis siis? Mis on kellelgi selle kohta ütlemist?”
„Ei,” vastas ta vend, „ära ole pahane, Robin; mul pole sellega midagi pistmist ja ma pole ka sinu peale sellepärast kuri. Kuid nemad muretsevad sellepärast ja nad on vaese haige tüdruku peale pahased.”
„Keda sa mõtled NENDEGA?” küsis Robin.
„Mõtlen oma ema ja tüdrukuid,” vastas vanem vend. „Kuid ütle mulle, kas sa tõesti armastad seda tüdrukut? Sa tead, et võid mulle kõik ära rääkida.”
„Sel juhul,” ütles Robin, „räägin sinuga siiralt. Ma armastan teda rohkem kui kõiki teisi naisi maailmas, ja ma saan ta, öelgu ja tehku nemad, mida tahavad. Usun, et tüdruk ei ütleks mulle ära.”
See oli mulle raskeks hoobiks, sest kuigi oli äärmiselt mõistlik arvata, et ma ei ütleks talle ära, siiski ma teadsin, et pidin seda tegema, ja ma nägin, et see on mulle hävitav, kuid ma teadsin, et tol hetkel ei tohtinud niimoodi ütelda, seepärast katkestasin tema juttu nii.
„Ah!” ütlesin ma. „Kas ta arvab, et ma ei saa talle ära ütelda? Kuid ta leiab, et ma siiski ütlen talle ära.”
„Noh, mu armas,” ütles vanem vend, „las ma räägin sulle terve jutu ära, nagu me seda rääkisime, ja siis ütle, mis arvad.”
Siis ta jätkas oma looga ja ütles mulle, et ta vastas nii: „Kuid vend, sa tead, et tal pole midagi hinge taga ja sina võid saada mitmeid leedisid suurte varandustega.”
„See pole tähtis,” ütles Robin, „mina armastan seda tüdrukut ja ma ei abielluks kunagi, et rõõmu teha oma rahakotile ja mitte kujutlusvõimele.”
„Ja seepärast, mu armas,” ütles vanem vend mulle, „ei saa talle ära ütelda.”
„Jah, seda küll,” vastasin. „Aga sa näed, et ma ütlen talle ära. Olen õppinud ütlema „ei”, kuigi ma varem ei osanud seda. Kui ka parim isand sellel maal mulle nüüd abielu pakuks, vastaksin talle „ei” väga hea meelega.”
„Kuid mu kallis,” ütles ta, „kuidas saad sa talle seda ütelda? Sa ise rääkisid, et ta esitab sulle selle kohta palju küsimusi ja majas hakatakse imestama, et mida see küll tähendada võiks.”
„Noh,” ütlesin naeratades, „võin nende kõigi suud sulgeda ainsa lausega, öeldes talle ja kõigile teistelegi, et olen juba abielus tema vanema vennaga.”
Ka tema naeratas pisut, kuid ma võisin näha, et see hirmutas teda ja ta ei suutnud varjata segadust, millesse ta oli sattunud. Kuid ta vastas siiski: „Kuigi see võib olla mingis mõttes tõsi, siiski arvan, et tegid vaid nalja, kui rääkisid niimoodi vastamisest; see võib olla mitmes mõttes ebasobiv.”
„Ei, ei,” vastasin meeldivalt, „ma avalda meie saladust sinu nõusolekuta.”
„Kuid mida sa siis talle või nendele ütled,” sõnas ta, „kui nad leiavad, et sa ei soovi abielu, mis sulle ilmselt nii palju kasu tooks?”
„Noh,” vastasin, „kas see oleks suur probleem? Kõigepealt ei pea ma neile üldse mingit põhjust ütlema, teiseks võin neile ütelda, et olen juba abielus ja asi oleks lahendatud, neil poleks enam põhjust mulle abielu peale sundida.”
„Jah,” ütles ta, „kuid terve maja hakkab sind pilkama, isegi isa ja ema, ja kui sa keeldud nendele midagi rohkem rääkimast, saavad nad pahaseks ja hakkavad kahtlustama.”
„Jah,” vastasin, „kuid mida saan ma teha? Mida sa tahad, et ma teeksin? Rääkisin sulle kogu loo ära, tahtes sinu nõu kuulda.”
„Mu armas,” ütles ta, „olen selle üle tõesti väga palju järele mõelnud. Mu soovitus on mulle endale ebameeldiv ja see võib sulle alguses kummaline tunduda, aga arvan, et sinu jaoks pole parimat lahendust, kui temaga abielluda.”
Seepeale vaatasin talle äärmise õudusega otsa ning pidin surnukahvatuks muutudes peaaegu toolilt maha kukkuma. Ta hüüatas: „Mu kallis! Mis sinuga lahti on? Oled sa haige?” ja veel palju selliseid asju, ning tõi mind raputades ja hüüdes pisut mõistusele, kuigi võttis veel päris kaua, enne kui hakkasin jälle asjadest täiesti aru saama, ja ma ei suutnud rääkida veel päris mitu minutit.
Kui olin toibunud, alustas ta jälle. „Mu armas,” ütles ta, „miks sa nii väga üllatud? Tahan, et sa seda tõsiselt kaaluksid. Sa võid minu venna järgi selgesti näha, mis oleks minu perekonna seisukoht, nad saaksid mu peale pahaseks, ja niipalju kui ma näen, oleks see nii mulle kui sulle hukatuslik.”
„Kas kõik su meelitused ja vanded kahvatuvad nüüd perekonna pahameele ees?” ütlesin ma vihaselt. „Kas ma ei väitnud seda sulle alati ise ja sina kinnitasid alati, et oled sellest üle ja hindad mind, ja kuidas oleme nüüd niikaugele jõudnud? Kas see on sinu truudus ja au ja armastus ja vankumatud lubadused?”
Ta jäi ikka veel täiesti rahulikuks, hoolimata mu etteheidetest, ja ma ei hoidnud nendega kokku, kuid viimaks ta vastas: „Mu armas, ma pole murdnud veel ühtegi sulle antud lubadust; ma ütlesin, et abiellun sinuga, kui saan oma valduste omanikuks, kuid sa näed, et mu isa on tugev, terve mees ja võib elada veel kolmkümmend aastat ja mitte olla vanem kui mõned teised siin linnas, ja sa pole kunagi soovinud, et ma sinuga varem abielluksin, sest sa tead, et see oleks minu häving, ja mis puutub kõigesse ülejäänusse, siis pole ma sind kuidagi alt vedanud, sest sa pole midagi tahtnud.”
Ma ei saanud seda eitada ja selle kohta polnud mul midagi öelda. „Kuid miks,” küsisin ma, „sa siis nõuad, et ma teeksin midagi nii kohutavat, et jätaksin su maha, kui sina pole mind maha jätnud? Kas sa ei luba, et ma sind armastaksin, kui sina ise oled mind nii väga armastanud? Kas ma pole seda välja näidanud? Kas ma pole tõestanud oma siirust ja kirge? Kas ma pole näidanud oma au ja sündsust ohvriks tuues, et olen sinuga seotud liiga tugevate sidemetega, et neid katkestada saaks?”
„Kuid mu kallis,” ütles ta, „sa võiksid tunda end kindlalt ja olla otsekohe auväärne ja rikas, ning mälestused sellest, mida me teinud oleme, mähitakse igavesse vaikusesse, nagu poleks neid kunagi juhtunudki; ma austan sind alati ja olen sinusse siiralt kiindunud, ainult et siis oleksin aus ja täiesti õiglane oma venna suhtes; ja sinust saaks mu kallis õde, nagu sa praegu oled mu kallis…” Siin ta peatus.
„Su kallis hoor,” ütlesin, „seda oleksid sa ütelnud, kui oleksid jätkanud, ja sa oleksid võinud seda välja ütelda, kuid ma saan sust niigi aru. Siiski tahaksin sulle meenutada pikki vestlusi, mis meil on olnud, ja paljusid valulisi tunde, mille jooksul oled sa püüdnud mind veenda, et ma peaksin end ausaks naiseks, et ma olen tegelikult sinu naine, kuigi ehk mitte maailma silmis, ja et see, mis meie vahel toimub, on samamoodi abielu, nagu oleks meid avalikult koguduse kirikuõpetaja paari pannud. Sa tead ja võid vaid meenutada, et need on su enda sõnad.”
Leidsin, et ehk olin olnud liiga järsk, kuid tegin selle järgnevaga tasa. Ta seisis mõnda aega nagu kivikuju ega öelnud midagi, ja mina jätkasin nii: „Kas sa tõesti arvasid, et otsin vaid raha ega mõtle armastusele? Kui sul on minu suhtes niisugused autud mõtted, siis pean küsima, et kuidas olen ma selleks põhjust andnud?
Kui ma olen nüüd oma armastusele järele andnud ja mind on pandud uskuma, et ma olen tõesti selle sõna õiges tähenduses sinu naine, kas peaksin ma nüüd selle kõik unustama ja nimetama end sinu hooraks või armukeseks, mis on seesama asi? Ja kas sa annaksid mu oma vennale? Kas suudaksid üle anda mu armastust? Kas saaksid paluda, et ma lakkaksin sind armastamast ja armastaksin hoopis teda? Kas ma suudaksin niisuguseid muutuseid palve peale teha? Ei, sir,” ütlesin, „usu mind, see on võimatu, ja mis iganes ka sinu poolt ei muutuks, mina jään alati ustavaks, ja kui mul kästakse nii õnnetult valida, oleksin palju parema meelega sinu hoor kui su venna naine.”
Ta paistis sellest mõttest liigutatud olevat ja ütles mulle,