Moll Flanders, I osa. Daniel Defoe
Читать онлайн книгу.
et ta reedab saladust, mis võiks väljatulemisel meid mõlemaid hävitada; et tal on vaid üks asi, mis ta plaani võib ära rikkuda, ja kui vastus sellele küsimusele on eitav, siis soovitab ta oma plaani kui ainuvõimalikku.
Ta küsis nimelt seda, et kas ma pole rase. Vastasin talle, et tal pole vaja muretseda, ma pole rase. „Noh, siis, mu kallis,” ütles ta, „pole meil aega seda praegu rohkem arutada. Kaalu seda ja mõtle hästi järele; arvan endiselt, et see oleks parim, mida sa teha saaksid.” Ja sellega ta lahkus, ja seda kiiremini, et ta ema ja õed helistasid värava juures just sel hetkel, kui ta oli püsti tõusnud.
Ta jättis mu maha täielikus segaduses, mida oli selgesti näha nii järgmisel päeval kui ülejäänud nädalal. Me rääkisime sellest teisipäeva õhtul, kuid tal polnud enne võimalust minuga rääkida kui pühapäeva pärastlõunal, kui mina pisut haigena kirikusse ei läinud ja tema jäi koju umbes samasugusel ettekäändel.
Ja nüüd olime temaga jälle poolteist tundi omavahel ja sama vaidlus puhkes meie vahel uuesti, või vähemalt peaaegu sama, nii et pole mingit mõtet seda korrata. Viimaks küsisin temalt pahaselt, miks ta arvab, et ma võiksin mõeldagi kahe vennaga magamisest, ja kinnitasin talle, et seda ei juhtu kunagi. Lisasin, et kui ta ütleb mulle, et me enam kunagi ei kohtu, siis poleks miski peale surma sellest kohutavam, siiski ei kujutaks ma kunagi ette, et minuga võidaks nii autult käituda ja kindlasti mitte tema; ja seepärast palusin teda, et kui tal on veel minu vastu järel kübetki austust või kiindumust, ei räägiks ta mulle sellest enam, pigem tõmmaku oma mõõk välja ja tapku mind.
Ta paistis olevat üllatunud mu kangekaelsusest, nagu ta seda nimetas. Ta ütles, et ma olen halb nii minu enda kui tema vastu, et meie mõlema ees seisab kriis, mida oli võimatu ette näha, kuid et tema ei näe mingit muud teed meie mõlema päästmiseks. Aga kui ta ei tohi sellest mulle enam rääkida, lisas ta ebatavalise jahedusega, siis ei tea ta, millest muust meil enam rääkida oleks, ja seepärast tõusis ta üles, et lahkuda. Ka mina tõusin, pealtnäha samuti ükskõikselt, aga kui ta tuli mulle andma nagu lahkumissuudlust, puhkesin nii õnnetult nutma, ja kuigi tahtsin midagi ütelda, ei suutnud ma seda teha, surusin vaid tema kätt, paistes temaga hüvasti jätvat.
Ta oli sellest märgatavalt liigutatud, seepärast istus ta jälle maha ja ütles mulle palju lahkeid asju, et mu pahameelt leevendada, kuid ikka veel kinnitas ta oma ettepaneku möödapääsmatust, kogu aeg väites, et kui ma keeldun, siis ta küll kindlasti hoolitseb minu eest, kuid tema arust oli auküsimuseks mitte magada naisega, kellest võis saada tema venna naine.
Ma ei põdenud mitte nii palju tema kui armukese kaotuse pärast, vaid tema kui inimese kaotuse pärast, keda ma tõesti meeletult armastasin, ja kõigi mu ootuste kokkuvarisemise pärast, et temaga ühel päeval abiellun. Need asjad rõhusid mind nii, et ma jäin väga haigeks; piinavad mõtted tekitasid kõrge palaviku, ja kuna see kestis kaua, ei arvanud keegi perekonnast, et ma elama jään.
Tundsin end tõesti väga halvasti ja olin sageli palavikus ning sonisin, kartes nii väga, et ma sonides midagi välja lobisen. Tahtsin ka väga teda näha ja tema mind, sest ta tõesti armastas mind kirglikult, kuid seda ei saanud olla, seda ei saanud isegi soovida, isegi mitte sündsat külastust.
Peaaegu viis nädalat olin voodis ja kuigi äge palavik kolme nädala jooksul vaibus, tuli see siiski paar korda tagasi ja arstid ütlesid kaks või kolm korda, et nad ei oska minu heaks muud teha, kui peavad looduse palavikuga võitlema jätma, esimest vaid tinktuuridega tugevdades. Pärast viit nädalat hakkas mul parem, kuid ma olin nii nõrk, nii muutunud, nii melanhoolne ja paranesin nii aeglaselt, et arstid kartsid mind tuberkuloosi jäävat; ja mis mind kõige rohkem pahandas, nad arvasid, et mu mõistus on rõhutud, et miski teeb mulle muret, ja lühidalt, et olen armunud. Seejärel hakkas terve maja mind uurima ja sundima, et ma tunnistaksin, kas olen armunud ja kellesse, kuid mina eitasin seda nii hästi, kui suutsin.
Selles küsimuses hakkasid nad ka ühel päeval minu pärast laua juures nääklema, mis terve pere tülli pööras, ja nad jätkasid seda mõnda aega. Nad kõik peale isa juhtusid olema laua juures ja mina olin haigena oma toas. See toimus just pärast lõunasööki ja juttu alustas vanaproua, kes oli saatnud oma teenija üles küsima, kas ma tahan veel süüa, kuid teenija vastas, et ma pole söönud veel pooltki toidust, mis ta oli juba üles saatnud.
„Oh häda!” ütles vana leedi. „See vaene tüdruk! Kardan, et ta ei saagi enam terveks.”
„Noh,” ütles vanem vend, „kuidas võiks Mrs. Betty terveks saada? Räägitakse, et ta on armunud.”
„Ma ei usu seda,” ütles vanaproua.
„Ma ei tea,” ütles vanem õde, „mida selle kohta ütelda; nad on nii palju lobisenud tema ilust ja võluvusest ja ma ei tea millest, ja veel tema kuuldes, et on selle olendi pea segi ajanud, ja kes teab, mis tagajärjed sel tegevusel veel olla võivad.”
„Kuid õde, sa pead tunnistama, et ta on väga kena,” ütles vanem vend.
„Ja palju ilusam kui sina, õde,” ütles Robin.
„Mitte selles pole küsimus,” ütles ta õde. „See tüdruk näeb hea välja ja ta teab seda ise ka, talle pole vaja seda ütelda, muidu ta muutub edevaks.”
„Me ei räägi sellest, kas ta on edev,” ütles vanem vend, „vaid et ta on armunud; võib-olla on ta armunud iseendasse, mu õed paistavad seda arvavat.”
„Soovin, et ta oleks armunud minusse,” ütles Robin. „Siis teeksin ta ruttu terveks.”
„Mis sa sellega mõtled, poeg,” küsis vana leedi, „kuidas saad sa niimoodi rääkida?”
„Madam,” ütles Robin jälle väga ausalt, „kas sa arvad, et laseksin vaesel tüdrukul armastusest surra, kui läheduses on keegi, kes võib teda aidata?”
„Fui, vend!” ütles teine õde. „Kuidas saad sa niimoodi rääkida? Kas sa abielluksid kellegagi, kellel pole krossigi hinge taga?”
„Palun, laps,” ütles Robin, „ilu on tore asi ja hea tuju suurendab seda kahevõrra; soovin, et sul oleks pooltki sellest, mis temal on.” Ja nii oli õe suu kinni pandud.
„Ausõna,” ütles vanem õde, „kui Betty pole armunud, siis on seda minu vend. Imestan, et ta pole seda veel Bettyle teada andnud; olen kindel, et Betty ei ütle „ei”.”
„Need, kes nõustuvad, kui neilt küsitakse,” ütles Robin, „on üks samm eespool neist, kellelt pole küsitud, õde, ja kaks sammu eespool neist, kes nõustuvad enne seda, kui neilt küsitakse, ja see on vastus sulle, mu õde.”
See pahandas ta õde ja ta ütles asju, mis jõudsid selleni, et see mõrd, see tähendab mina, tuleb majast välja ajada, ja kuna ma pole veel küllalt terve, siis ta loodab, et ta ema ja isa kaaluvad seda niipea, kui seda teha saab.
Robin vastas, et see on pereisa ja pereema asi, keda ei saa õpetada nii vähese otsustusvõimega isik kui ta vanem õde.
Nii käis see veel päris kaua; õde põlastas, Robin nöökis ja pilkas, kuid vaene Betty muutus selle tagajärjel perekonna silmis väga ebapopulaarseks. Kuulsin seda juttu pealt ja puhkesin südamest nutma, ning vana leedi tuli üles minu juurde, sest keegi oli talle ütelnud, et olukord teeb mulle muret. Kaebasin talle, et arstidest oli väga julm panna mulle niisugust diagnoosi, milleks polnud mingit põhjust, ja see oli seda julmem, arvestades olukorda, milles ma olin. Ma lootsin, et ma pole teinud midagi tema arvamuse halvendamiseks või andnud põhjust tüliks tema poegade ja tütarde vahel, pealegi oli mul põhjust mõelda rohkem kirstule kui armastusele, ja palusin, et ta kujundaks oma arvamust minust ainult minu enda vigade ja mitte teiste omade põhjal.
Ta mõistis mu jutu õigsust, kuid ütles mulle, et kuna nende hulgas on olnud nii palju lärmi ja et ta noorem poeg on rääkinud kokku igasugust lobajuttu, soovib ta, et oleksin temale nii ustav ja vastaksin siiralt ainult ühele küsimusele. Ütlesin talle, et vastan nii lihtsalt ja siiralt, kui suudan. Tema küsimus oli, et kas minu ja Roberti vahel toimub midagi. Ütlesin talle nii veenvalt kui suutsin, et ei, ei toimu ega ole kunagi toimunud. Ütlesin talle, et Mr. Robert oli lobisenud ja naljatanud, nagu ema teadis, et tal kombeks oli, ja mina olin