Parimad kassilood. Кomposiit autorid
Читать онлайн книгу.
seest, mis jooksis üle terve tema näo nagu röövlimask. Ta oli tõesti väga rumal, et ta kärjest kinni hoidis, sest sellest lahti lastes ja väikest musta käppa kokku surudes oleks ta saanud seda naelte vahelt kenasti välja tõmmata. Kuid ta tahtis kärge ja hoidis sellest kinni, ennast nii vangis hoides – nagu ka need, kes olid lõksu üles seadnud, teadsid teda tegevat.
Kuid indiaani kalur ei tahtnud, et väike emane pesukaru niimoodi vangis oleks. Sest ta pidi varsti pojad saama. Kalur tõmbas väga ettevaatlikult naelad välja, kui loom seisis jäigalt ja valvsalt kõrval, kuid kangekaelselt keeldudes magusat asja lahti laskmast. Siis libistas mees oma kübara pesukaru peale. Äkilise ehmatusega tõmbas karu oma käpa tagasi, meest kleepuvana, ja indiaani kalur tõi ta hütti väänleva ja protestivalt piiksuvana.
Kalur valmistas talle mugava puuri ja kogu ta pere võttis pesukaru rõõmuga vastu. Varsti sündisid tillukesed pojad, ta harjus hästi oma uue koduga ning võttis filosoofiliselt vastu kõik lahked tähelepanuavaldused, millega teda üle külvati.
Nad panid talle nimeks Betty ja ta lapsed sündisid karbis pliidi taga. Peatselt pärast seda pandi ta mugavasse puuri puukuuris. Kuid ühel päeval pääses ta puurist lahti ja tuli majja, kolm last rivis tema kannul, sabad seljal kõrgele keeratud, nagu neile oleks õpetatud, kuidas neid hoida tuleb, ja igal tillukesel näol oli must mask, milles pilkusid säravad silmad sõbralikus uudishimus uue maailma vastu, milles nad end leidsid.
Amarillo jälgis seda kummalist rongkäiku üllatuse ja pisukese ärevusega. Ta oli olnud metsas jahti pidamas, kui Betty majja toodi, ja indiaani kalur oli hoolitsenud, et ta ei pääseks nende puuri juurde ja ka karbi juurde pliidi taga. Kindlasti polnud kass kunagi näinud pesukaru poega musta maskiga näol ja saba kenasti kaardus pea kohal. Ta hüppas toolile ja sülitas tarmukalt, kui väike rongkäik veerles üle köögipõranda piimaga alustassi poole pliidi taga. Betty ei märganud teda ja jätkas oma teed, kolm poega reas kannul, üks otse teise sabas.
Amarillo nõjatus üle tooliserva ja urises kohutavalt. Betty vaatas tema poole oma röövlimaski tagant, silmad helkimas, näidates valget, ähvardavat hambarida. Kollane urises kurgupõhjast, kuid ei liigutanud, vaid seadis end istuma, vaatas ja mõtiskles. Kui Betty ja ta beebid oleksid olnud väljas, oleks ta otsekohe neile kallale karanud. Kuid nende viibimine köögis häiris teda, tegi ta kuidagi ebakindlaks. Sest teda oli mitu korda karistatud koduloomade tapmise pärast. Ta lakkus oma lõugu ja urises.
Siis äkki sai ta loomus temast võitu – ta hüppas. Indiaani kalur tormas kaitsma oma pesukaru, kelle elu ta pidas ohus olevaks. Kuid Betty suutis väga hästi kaitsta ennast ja oma perekonda. Kuigi ta polnud välja näidanud, et ta paneb tähele seda kollast kassi, oli ta valmis tema hüppeks. Ta kiunatas kimedalt ja sööstis kõrvale nii kiiresti, et isegi Amarillo talle järele ei jõudnud. Enne, kui kollane kass mõistis, mis oli juhtunud, oli Betty tal kallal, mustad väikesed käpad tal kaela ümber klammerdumas, teravad hambad läbi paksu karusnaha all olevasse lihasse kaevumas. Amarillo urises ja ulgus valust. Ta veerles ringi, püüdes asjatult küüntega tabada pesukaru vilgast, painduvat keha. Pesukarupojad plagasid pliidi alla, kus nad istusid ja piilusid oma säravate, küsivate silmadega seda veerlevat, rüselevat, kollast ja pruuni karusnahapöörist. See oli Amarillo, kes viimaks karjus „küllalt” selles ebavõrdses lahingus. Ta autoriteet oli olnud kõigutamatu nii kaua, et see tegi ta allaandmise veel täielikumaks. Ta sööstis avatud ukse juurde, ulgudes hirmust, Betty seljas nagu džoki, käpad sügaval ta karusnahas, silmad õelalt sardoonilised musta röövlimaski taga.
Amarillo vabastas end lõpuks soovimatust ratsanikust, veeretades end meeleheitliku energiaga murul ringi. Vabaks saades ronis ta puu otsa, sülitades igal sammul, ja leides varju väga kõrgel oksal, kus ta urises ja sülitas ja lakkus oma haavu ja mõtles oma karedaid ja kibedaid mõtteid pesukarudest ja maailmast üldiselt.
Betty aga, teiselt poolt, võttis oma võitu tagasihoidliku lihtsusega. Ta keris oma saba kõrgele pea kohale ja marssis rahulikult tagasi kööki oma laste juurde. Ja olles võtnud alustassilt värskendavat piima, andis ta lastele nende eine ja korrastas oma sakris kasukat, tõmmates sellest välja oksaraage ja kollase karva tutte, mis olid võitluses selle külge klammerdunud.
Amarillo läks metsa, nagu tal oli kombeks, kui ta oli solvatud, ja jäi sinna nii kauaks, et perekond kartis, et ehk ta jääbki sinna. Kuid ta tuli viimaks tagasi, väga tusane ja halvas tujus, kuni leidis, et teda oli väga oodatud, eriti see pime poiss, kes oli tast puudust tundnud. Siis ta nurrus ja veerles põrandal nagu kassipoeg ja magas öösel väikese poisi voodis. Pesukaru perekonda, kes elas nüüd maja all, ta ei tülitanud. Betty ja ta lapsed tulid kööki ja selle kõrval asuvasse tuppa, nagu tahtsid, nad isegi võtsid toitu pimeda poisi käest, ja Amarillo ei püüdnud neid takistada. Vahel ta urises ja sülitas vaikselt, aga kui Betty vaatas tema poole teravalt oma ähvardava maski tagant, pilgutas ta silmi ja vaatas kõrvale ja teeskles, et pole midagi öelnud.
Pesukarud olid tõesti puhas rahvas. Nende jaoks oli eeskojas alati suur veekauss ja sellesse kastsid nad iga toidupalakese, enne kui selle ära sõid. Nad pesid ka ennast regulaarselt, istudes kausi kõrval nagu väikesed karvased mänguasjad, kastes oma musti käppi vette ja pestes oma nägusid ja kaelu väga piinlikult ja korralikult. Nad teadsid, kus randus indiaani kaluri lamedapõhjaline paat, millega too kalu müügile viis. Tal oli kombeks jätta sellesse paar väikest kala pärast päevatööd, vaid lõbu pärast, et näha, kuidas Betty juhib oma lapsi läbi metsa kiviklibusele rannale, kõik neli pikas reas, sabad kaardus peade kohal, kõik ümisemas kummalist vaikset monotoonset laulu, nagu pesukarud ikka ümisevad, kui nad on teel ja eluga rahul.
Kui tuli sügis, läksid pesukarulapsed, kes olid selleks ajaks päris täiskasvanud, metsadesse ja hiljem lipsas ka Betty minema ning jäi ära terveks talveks. Nad ootasid, et ehk tuleb ta kevadel tagasi, kuid ta ei tulnud ja keegi ei teadnud, mis oli juhtunud kartmatu väikese leediga.
Nagu võitegi arvata, ei kurvastanud nende puudumine Amarillot mitte üks raas. Ta kuninglikkust ei seadnud enam keegi kahtluse alla ja ta oli õnnelik oma sõpruse üle indiaani kaluri ja tema naisega ning pimeda poisi armastuse üle. Need kaks olid lahutamatumad kui kunagi varem. Nüüd juhtus harva, et Kollane läks metsa jahti pidama. Selle asemel eelistas ta jääda väikese poisiga, keda ta armastas, järgneda talle, kui laps kõndis hoovis ringi pimeda inimese kõhklevate, ebakindlate sammudega, ja magada öösel tema voodis.
Mõne aja pärast leidis ta emakassi, kes talle meeldis, ja tõi ta indiaani kaluri majja elama. Emakass sünnitas vaid ühe kassipoja, kes oli peaaegu sama kuldne nagu Amarillo ise. Ja mul on rõõm ütelda, et Amarillo võttis isana eeskuju pigem oma kodustest kui metsikutest esivanematest. Ta hoolitses kassipoja eest õrnemalt kui emakass, sest too osutus hooletuks lipakaks, kes üldse ei väärinud Amarillo kiindumust. Peatselt, kui ta tütar oli võõrutatud, läks emakass tagasi metsa ja kassipoeg, kellele indiaani kalur andis solvava nime Viski Susan, kasvas üles täiesti oma isa hoole all.
Viski Susan oli ainus, keda Amarillo enda kõrval pere lemmikloomana talus. Ta polnud armukade kiindumuse peale, mida nood Susanile jagasid, ja isegi pime poiss võis hoida kerratõmbuvat kollast kassipoega süles, kui ta tootemisammast nikerdas, ja Amarillo istus laual tema kõrval, nurrudes sügavast kurgupõhjast, silmad rahulolust pilukil.
Kuid ühel päeval palju kuid hiljem tuli veel üks ja seekord viimane häiriv asjaolu Kollase ellu. Indiaani kalur oli leidnud väikese sinikaelpardi, kes oli tema võrkpüünisesse kinni jäänud, ja ta üks jalg oli murdunud, nii et ta siples seal abitult, pekstes vett tiibadega. Kalur vabastas ta õrnalt ja tõi koju, kus ta naine hakkas haige eest õrnalt hoolitsema, seadis haige jala liistude vahele ja andis talle süüa. Tema majas viibimise esimesel õhtul märkas ka õuest sisse tulnud Amarillo uustulnukat. Pime poiss, kes ei näinud Kollase lähenemist, kummardus haavatud pardi kohale ja silitas teda õrnalt. Seda nähes sisistas Amarillo teravalt – ja hüppas. Ta hüpe ei teinud muud, kui tõukas üllatunud pardi põrandale, kuid kaluri naine vihastas, et tema haiget niimoodi koheldi. Ta andis Amarillole terava vopsu ja too vahtis teda raevukate merevaigukarva silmadega, tõmbas kõrvad peadligi ja sörkis majast välja, karv paksudes, metsikutes tortides, ja suundus otse metsa poole.
Ta ei tulnud tagasi nädala pärast ja ka mitte kahe nädala pärast. Ja pime poiss muutus iga päevaga üha murelikumaks