Parimad kassilood. Кomposiit autorid
Читать онлайн книгу.
et ta kollane kass kuuleb teda ja tuleb tema juurde.
Kuid neis metsades polnud hea olla üksi ja relvastamatult, sest paljud ohud varitsesid nende varjulistes sügavikes ja palju räägiti puumade ja punailveste metsikutest kallaletungidest, keda ajasid kõrgetest mägedest alla nälg või metsatulekahjud. Kuid pime poiss tuli kenasti tagasi, sest ta kõndis vaid pisut maad ja tuli tagasi enne, kui ta puudumist märgati.
Kuid ühel päeval lipsas ta minema, olles oma teel juba pisut kindlamaks muutunud. Ta läks üha kaugemale ja kaugemale, hüüdes Amarillot üha valjemini, mida kaugemale ta onnist jõudis. Tee muutus raskemaks ja oli ta jalgadele tundmatu. Kuid ta läks edasi ja tundis viimaks, et õhus oli jahedust, mis rääkis saabuvast õhtust. Mets oli väga vaikne, võis kuulda isegi männiokste kerget kukkumist või haigru kauget hüüet, kes lendas kõrge seedripuu otsas olevasse pessa. Väike ehmunud pime poiss pöördus kodu poole. Kuid ta jalgadest oli kindlus kadunud. Ta pöördus kiviklibusele teele, mis viis teda eemale õigest teest. Ja kui öö muutus külmemaks ja ta jalad komistasid väljaulatuvatele juurtele ja madalalt rippuvad oksad teda näkku lõid, teadis ta, et oli eksinud ja abitu.
Siis ei hüüdnud ta enam Amarillot, vaid tõi kuuldavale peene, võbeleva karjatuse, nagu indiaanlased kasutavad. See on hääl, mis kandub üle suurte vahemaade ja indiaanlased teavad, et see on appihüüd.
Kaugel onnis märgati alles päikeseloojangul pimeda poisi kadumist, sest nii indiaani kalur kui ta naine töötasid rannal võrke parandades. Kui saabus õhtu ja nad koju jõudsid, vaatasid nad ehmunult teineteisele otsa ja nende südameis oli suur hirm. Sest nad teadsid ohte tumedais metsades nende taga.
Indiaani kalur kutsus teised skokomishi suguharust kaasa, ning indiaanlastele omase kavalusega leidsid nad lapse kerged, ekslevad jäljed pehmelt maapinnalt ning järgnesid neile metsa, kuni oli liiga pime, et neid näha.
Nad kuulatasid ja viimaks kostis kaugustest nõrk võbelev karje. Nad vastasid nii valjusti, kui suutsid, ja kiirustasid teele, laternate helk heitmas tumedaid, groteskseid varje rajale nende ees.
Kuid äkki kuulsid nad veel üht karjatust ja peatusid hetkeks hingetult, õudusest värisedes. Sest see oli punailvese metsik jahikarje – mida ta teeb saagile kallale karates.
Püssidest tulistades ja metsikult karjudes sööstsid nad sinna, kust olid kostnud appikarje ja jahihüüd. Oli lihtne sinnapoole minna, sest mets kajas vihasest võitluslärmist – kummalistest karjatustest, mis panid linnud närviliselt vidistama ja mehed hambaid krigistama hirmust, mida nad leida võivad.
Kui nad pöördusid kiviklibusele teele, kuulsid nad urinaid ja karjatusi ja lapse hirmunud nuukseid. Ja laternate helk tabas metsikut lõõmavate silmade, valgete, napsavate kihvade ja veerlevate, väänlevate, karvaste kehade sasipundart. Pime poiss küürutas sõnajalgades ühel pool teed ja roomas nende poole, käed tõstetud nähtamatute päästjate suunas. Ta isa tõstis ta metsikult, nuuksuvalt hingeldades sülle. Ja siis kostis laskuderodu, mis kihutati väänlevate kehade hulka. Järsku tekkis vaikus. Kehad langesid lõdvalt maha, väänlesid hetke ja jäid siis vaikseiks.
Siis karjatas laps teravalt. „Ärge tulistage,” hüüdis ta. „Ärge tulistage – te tabate Amarillot!”
Mehed jäid vahtima. Ja kordki oli indiaani kalur rõõmus, et ta laps ei näe. Sest seal nende ees tee peal lebas punailvese pruunikas surnukeha, julmad küünised klammerdunud kollasesse kassikehasse – vapra Amarillo omasse. Kollase keha oli peaaegu tükkideks rebitud ja ta lebas vereloigus. Kuid ka ilves oli kannatada saanud, sest Amarillo hambad olid talle kõrri löödud ja isegi surm polnud nende haaret lõdvendanud.
Nad kandsid vaese rebitud keha väga õrnalt tagasi hütti ja pime poiss nuttis oma isa õla najal. Ta rääkis neile hiljem, kuidas ta oli külmas pimeduses kuulnud tuttavat „prr-i”, mis ütles talle, et Amarillo oli teda viimaks kuulnud ja tema juurde tulemas. Aga kui poiss oli põlvitanud, käed sirutatud Kollasele vastu, kostis tema pea kohalt okste liikumist ja punailvese metsikut karjatust. Siis oli tulnud hüpe, mis oli löönud ta kõhuli maha. Aga enne, kui verejanuline olend suutis uuesti hüpata, oli Amarillo tal kallal, metsikult võideldes, ja punailves, üllatunud äkilisest rünnakust, oli vastu hakates hetkeks unustanud inimsaagi, keda ta oli küttinud.
Nii juhtuski, et palju aastaid hiljem, kui ma tulin Old Man House’i külla, mida indiaanlased tundsid Suquamishi nime all, leidsin indiaani kaluri ja tema naise, kes oli skokomishide hõimust. Kohtusin pimeda poisiga, kes oli nüüd peaaegu täiskasvanud mees, ja nägin külaväljakul tootemit, mis rääkis lugu Teet’ Motlist ja Hoo Han Hoost, kes leidsid tõotatud maa.
Seal hütiõues on väike haud. Sellel pole mälestuskivi, nagu võiks valge mees püstitada armsale sõbrale. Sellel on ilusam ja sobivam monument tänulikkusest ja armastusest – nikerdatud ja maalitud tootemisammas. Selle alumises osas on ilvese metsik, lõrisev nägu, valged, julmad kihvad paljastatud. Selle näo kohal istub sinikaelpardi soliidne kogu, üks jalg jäigalt liistude vahel. Selle kohal on kaks suletud silma – silmad, mis ei näe valgust. Ja kõige tipus, aukohal, on Amarillo enda nikerdatud portree – ta kollane nägu, leebe ja peaaegu naeratav – tuttidega kõrvad kikkis ja tähelepanelikud…
Kui ta ise sellest teaks, olen kindel, et ta oleks uhke. Sest ainult tõeliselt suuri austatakse nii skokomishi hõimus.
La Ménagerie Intime
Théophile Gautier
Kassi sõprust võita pole kerge. Ta on filosoof, tõsimeelne, rahulik, harjumuslikult käituv, sündsust ja korda armastav. Ta ei hakka kedagi kergesti austama ja kuigi ta võib olla sinu kaaslane, ei saa temast kunagi sinu orja. Isegi oma kõige armastavamas tujus säilitab ta oma vabaduse ja keeldub orjameelsest kuulekusest. Aga kui ta usaldus on kord võidetud, on ta eluaegne sõber. Ta jagab su töötunde, su üksildust ja melanhooliat. Ta veedab terveid õhtuid sinu põlvel nurrudes ja tukkudes, rahul sinu vaikimisega ja loobudes sinu pärast omasuguste seltskonnast.
Kollane Hirm
W. L. Alden
„Kassidest rääkides,” ütles kapten Foster, „võin vabalt öelda, et mulle nad ei meeldi. Ma ei taha, et keegi minu peale ülalt alla vaataks, olgu ta siis inimene või kass. Ma tean, et ma pole Ühendriikide president ega miljonär ega New Yorgi boss, kuid ma olen siiski mees ja väärin, et mind hästi koheldaks. Ma ei ole ka näinud ühtegi kassi, kes poleks minu peale alla vaadanud, just nagu nad teevad igaühega. Kass arvab, et inimene on vaid mustus ta käppade all, ja ehk on tal õigus. Ma ei tea, miks kass usub, et ta on nii tohutult palju kõrgemal kõigist inimestest, kes on kunagi elanud, kuid pole mõtet eitada, et ta niimoodi arvab ja ka vastavalt käitub. Kord käis siin üks professor, kes pidas loenguid igasugustest loomadest, ja ma palusin teda selgitada seda kasside pahandavat käitumist. Ta ütles, et see on nii, sest kasse peeti jumalaiks, tuhanded aastad tagasi Egiptimaal, kuid ma ei uskunud teda. Egiptus on pühakirjas nimetatud maa ja järelikult ei tohi uskuda selle kohta midagi, mis pole piiblis kirjas. Näidake mulle, et piiblis on kirjas, et Egiptuses peeti kasse jumalaiks, ja ma usun seda. Kuid seni ma ei usu igasuguseid ilmalikke kuulujutte, mida kas professor või keegi teine Egiptuse kohta levitab.
Kõige kurikuulsam kass, keda ma olen kunagi näinud, oli vana kapten Smedley Kollane Hirm. Tema tegelik nimi oli lihtsalt Tom, kuid kuna ta oli kollane ja kindlasti teiste kasside hirm, oli ta tuttavatel kombeks kutsuda teda Kollaseks Hirmuks. Ta oli tohutult suur ja oli olnud kapten Smedleyga koos viis aastat, enne kui ma teda nägin.
Smedley oli üks parimaid mehi, keda olen kunagi näinud. Tunnistan, et oma meremeeste vastu oli ta üsna range, nii et tema laeva nimetati tapamajaks, mida see tegelikult ei väärinud. Ja kahtlemata oli ta väga usklik mees, mistõttu ta oli oma meeste hulgas üsna ebapopulaarne. Olen ka ise usklik, isegi kui olen merel, kuid ma ei kiida heaks meeskonnale usu peale sundimist. Just seda tavatses vana Smedley teha. Ta käsutas laeva nimega „Medford” Bostonist, kui ma teda tundsin. Ma mõtlen Bostonit Massachusettsis ja mitte seda väikelinna, mida Inglismaa rahvas nimetab Bostoniks, ja ma pean ütlema, et ma ei mõista, miks nad võtavad meie linnade nimesid, pole tähtis, kui kuulsad need on. Hüva! „Medford” sõitis Bostonist Londonisse viljaga, kus see maha laaditi ja pandi uus laadung peale Hiina jaoks. Tagasiteel