Parimad kassilood. Кomposiit autorid
Читать онлайн книгу.
kohtasin. Smedley võttis ta reisidele kaasa ja kirjutas ta nime laevaraamatuisse ja hoidis sulepead ta käpas, kui risti tegi, nagu oleks ta olnud välismaalane. Teate, neil päevil ei lasknud laevakindlustajad laeva merele ilma kassita, et rotte lastist eemal hoida. Ma ei tea, mida maakassid rottidega teevad, kuid ükski merd sõitev kass ei vaata roti poolegi. Stjuuardi ja koka ja muude abimeeste tõttu, kes on alati valmis andma laevakassile suutäie, on kass tavaliselt täis trümmist tekini ega hooli rotist põrmugi, kui too teda just sabast ei hammusta. Kuid kindlustajad ei tea kunagi, mis merel sünnib, ja on kahju, et meremehi sunnitakse kasside söötmisest loobuma.
Kollane Hirm arvas üldiselt, et „Medford” oli ta erajaht ja et kõik mehed olid seal tema teenrid. Ja Smedley kinnitas seda ideed, koheldes teda suurema austusega kui laevaomanikke endid. Ma ei süüdista selles kassi, ja kui sain teada, missugune isiksus see kass tegelikult oli, ei või ma öelda, et ma ka Smedleyd süüdistaks.
Tom, mis oli, nagu ma vist teile ütlesin, kassi tegelik nimi, oli kaugelt kõige parem kakleja kõigi Euroopa, Aasia, Aafrika ja Ameerika kasside hulgas. Kui me kusagil maad märkasime, hakkas ta end üles lööma, veetes tunde oma kasukat harjates ja lakkudes ja hammustades oma küüniseid, et teha kindlaks, kas need on nii teravad kui vähegi võimalik. Niipea, kui laev oli kai külge kinnitatud või sadamas ankrusse heidetud, läks Kollane Hirm maale tüli otsima. Ta alati leidis ka, kuigi tal oli nii vihase võitleja kuulsus, et kus ta end iganes näitas, laskis iga kass teda nähes jalga. Noh, Londoni dokkide väravahoidja – mõtlen seda seal Shadwelli sissekäigus – ütles mulle, et ta alati teadis, millal „Medford” dokki saabus, suure hulga kasside järgi, kes väravast välja tormasid, nagu oleks neil hagijakari kannul. Teate, niipea, kui „Medfordist” teatati ja laevakasside hulgas levis teade, et Kollane Hirm on saabunud, otsustasid nad, et oli saabunud aeg maale minna ja jääda sinna, kuni „Medford” on jälle teel. Whitechapel oli tavaliselt kasse täis ja teadusemehed kirjutasid ajalehtedesse artikleid, püüdes mõistatada, mis oli põhjustanud terves Ida-Londonis levinud kassilaine.
Mäletan, et kord lebasime vene laeva kõrval Old Gravel Lane’il. Kohutav must kass istus ahtris ja niipea, kui ta meie Tomi märkas, näugus ta valjusti, andes märku, et ta oli valmis iga kell temaga tekki pühkima. Me kõik mõistsime, et vene kass oli uustulnuk, kes polnud kunagi kuulnud Kollasest Hirmust, ja me teadsime, et ta oli, nagu hea raamat ütleb, oma saatuse sepp. Tom istus reelingul besaanpurje taglastuse lähedal, kui venelane tegi oma märkuse, ja ta ei paistnud seda kuulvat. Kuid viimaks me nägime teda aeglaselt ülespoole astumas, kuni ta jõudis meie besaanpurje rihmani. Ta sirutus rihmapulgani, kuni oli valmis hüppama vene laevale, ning järgmine asi, mida vene kass tunda sai, oli talle otse selga hüpanud Tom. Võitlus ei kestnud rohkem kui ühe raundi ja selle lõpuks hiilisid vene kassi jäänused veetünni taga. Kollane Hirm tuli tagasi mööda besaanpurje rihma ja jätkas kasuka harjamist, nagu poleks midagi juhtunud.
Kui Tom läks kaldale kusagil võõras sadamas, jäi ta üldiselt maale, kuni me sõitma hakkasime. Mõned tunnid enne, kui me trossid lahti päästsime, tuli Tom pardale. Ta teadis alati, millal me sõitma hakkame, ega jäänud kordagi maha. Mäletan, kuidas me kord olime just Kaplinnas ankrut hiivamas ja me kõik arvasime, et seekord peame minema Tomita, sest ta oli ilmselt pisut liiga kauaks ära jäänud. Kuid viimaks tuli piki kallast paat, milles Tom lamas täies pikkuses ahtrisootides, tõesti, nagu purjus madrus, kes on laevale hiljaks jäänud ja selle üle uhke. Paadimees ütles, et Tom oli tulnud mööda sadamasilda ja tema paati hüpanud, teades, et mees aerutab laeva juurde, ja arvestades, et Smedley maksab rõõmuga kahjutasu. Mina usun, et kui Tom poleks leidnud paadimeest, oleks ta üürinud valitsuse kaatri. Tal oli häbematust teha nii seda kui ükskõik mida muud.
Kaklemine oli tõesti Tomi ainus viga, ja seda võis vaevalt veaks nimetada, sest teine kass sai alati peksa ja Tom ei saanud kunagi rebitud kõrvagi. Smedley ütles alati, et Tom oli usklik. Mõtlesin ikka, et on alles loba, aga kui ma olin olnud Tomiga paar reisi koos, hakkasin uskuma, mis Smedley tema kohta ütles. Igal pühapäeval, kui ilm lubas, pidas Smedley kvartertekil jumalateenistust. Ta oli metodist ja kui asi jõudis jumalasõna kuulutamise või kirikulaulu laulmiseni, oli ta sama hea kui õpetaja ise. Kõik mehed peale tüürija ja valvuri pidid pühapäeva hommikul teenistusel käima, mis loomulikult tekitas märkimisväärset torinat, sest vahist vaba valvekord arvas, et neil oli õigus rahus magada, selle asemel et lasta end teenistusele tirida. Kuid nad pidid alla andma, ja mis veel hullem, nad pidid laulma, sest vana mees vaatas laulu ajal ärksalt ringi ja kui ta leidis kellegi suud maigutamas ja mitte oma täit osa andmas, võis ta mehele paar sõna pärast teenistuse lõppu köieotsa või köiekinnituspulgaga kätte jagada.
Tom ei jätnud kunagi ühtegi jumalateenistust vahele ja andis oma parima, et kaasa aidata. Ta tavatses istuda kusagil vana mehe läheduses ja jälgida toimuvat tähelepanelikumalt, kui olen näinud tegevat mõningaid inimesi kaldal suurimates kirikutes. Kui mehed laulsid, lõi Tom kaasa ja karjatas aeg-ajalt, mis näitas, et ta mõtles seda hästi, isegi kui ta polnud kunagi käinud lauluklassis ega mõistnud täpselt laulmist Guntheri järgi. Alguses arvasin, et see oli juhus, et kass tuli jumalateenistusele, ja arvasin, et ta karjub laulmise ajal vaid sellepärast, et talle see ei meeldi. Kuid mõne aja pärast pidin tunnistama, et Tom nautis pühapäevaseid jumalateenistusi sama palju kui kapten ise, ja ma nõustusin Smedleyga, et kass oli läbi ja lõhki metodist.
Kui ma olin Smedleyga sõitnud umbes kuus aastat, võttis ta äkki naise. Ma ei süüdistanud teda, sest kõigepealt polnud see minu asi, ja teiseks, ma arvan, et laeva kaptenil peab olema naine ja et kindlustajad oleksid pisut targemad, kui nad nõuaksid, et kõik kaptenid peavad olema abielus, selle asemel et nõuda laevakasse. Teate, kui kaptenil on naine, tahab ta loomulikult tema juurde tagasi jõuda ja lasta oma parimaid riideid parandada ja meeldivat toitu süüa. Järelikult tahab ta teha häid reise, ei taha riskida ega end ära uputada või omanikega tülli minna ja tööst ilma jääda. Kui asja uurida, siis leiad, et abielus kaptenid elavad kauem ja saavad paremini hakkama kui poissmehed, nagu on ka enesestmõistetav.
Kuid juhtus, et naine, kellega Smedley abiellus, oli agnostik, see tähendab niisugune inimene, kes ei usu mitte millessegi peale korrutustabeli ja muude niisuguste inimlike tühisuste. Ta ei kaotanud aega ja pani Smedley enda moodi mõtlema, kapten loobuski usust ja väitles minuga vahel mitu tundi, tõestades, et usk on ajaraiskamine, et tal pole hinge ja et teda ei loodud, vaid et ta põlvneb merdsõitvate ahvide perekonnast. Mul oli halb kuulata, kuidas auväärne meremees räägib niisugust jama, kuid muidugi pidin ma talle vastu vaidlemisega ettevaatlik olema, sest ta oli minust kõrgem ohvitser. Ma ei andnud tolligi järele ja ütlesin talle nii aupaklikult, kui suutsin, et ta teeb suurima vea oma elus. „Noh, vaata kassi,” ütlesin ikka, „tal on küllalt mõistust peas, et olla usklik, ja kui sa talle ütleksid, et ta põlvneb ahvist, oleks ta väga solvunud.” Kuid sellest polnud kasu. Smedley oli täis oma uusi agnostilisi teooriaid ja mida rohkem ma talle vastu vaidlesin, seda kangekaelsemalt ta enda juurde jäi.
Muidugi jättis ta oma pühapäevahommikused jumalateenistused sinnapaika, ja mehed oleksid pidanud olema rõõmsad, arvestades seda, kuidas nad ikka torisesid, kui pidid välja tulema ja kirikulaule laulma, kui nad tahtsid voodisse jääda. Kuid meremehed on ettearvamatud. Nad olid tõeliselt pettunud, kui tuli pühapäev ja jumalateenistust ei peetudki. Nad ütlesid, et reis tuleb õnnetu, kui mehed ei tule välja kvartertekile ega laula kirikulaule. Smedley ei hoolinud nende arvamusest, kuid ta oli väga mures Kollase Hirmu pärast. Tom igatses pühapäevahommikusi jumalateenistusi ja ütles seda nii selgelt, nagu suutis. Igal pühapäeval kolme või nelja nädala jooksul tuli ta tekile ja asus oma tavalisele kohale kapteni kõrval ja ootas, et teenistus algaks. Kui ta nägi, et ootamisest pole kasu, näitas ta väga kindlalt, et ta ei kiida Smedley tegevust heaks. Ta ei lasknud tal enam ennast silitada ja kord, kui Smedley püüdis teda patsutada ja sõbralik olla, näugus ta mehe peale ja hammustas teda jalast – mitte vihaselt, mõistate, vaid lihtsalt oma halvakspanu näitamiseks.
Kui me Londonisse jõudsime, ei läinud Tom kordagi kaldale ega pidanud ainsatki kaklust. Ta paistis olevat kaotanud huvi maiste asjade vastu. Ta istus melanhoolsel ilmel ahtris, hoolimata sellest, kuidas ta karv välja nägi, ega vastanud ühegi kassi näugumisele. Kui me Londonist lahkusime, oli ta suurema osa ajast all, ning viimaks, umbes sel ajal, kui ületasime pöörijoone, jäi ta voodisse, nagu te võiksite ütelda, ja