Rikka isa teejuht investeerimisel kulda & hõbedasse. Michael Maloney
Читать онлайн книгу.
rohkesti kulda ning John Law’ uuest Mississippi Companyst, mis oli selle piirkonna kaubandusmonopol, sai kiiresti Prantsusmaa rikkaim ettevõte. John Law ei raisanud inimeste usalduse pealt kasu lõikamisega aega ja väljastas 200 000 ettevõtte aktsiat. Varsti pärast seda aktsia hind tõusis plahvatuslikult, kallinedes ainult kuudega rohkem kui 30 korda. No kujutlege vaid, mõne aastaga sai mängusõltlasest ja puupaljast mõrtsukast üks Euroopa kõige mõjukamaid rahandustegelasi.
Taas premeeriti Law’d heldelt. Seekord andis hertsog talle ja tema ettevõtetele tubaka müügi monopoli, hõbe- ja kuldmüntide viimistlemise ja vermimise ainuõiguse ning muutis Law’ panga Banque Royale’iks. Nüüd seisis Law Pranstsusmaa keskpanga tüüri juures.
Nüüd, mil Law’ pank oli Prantsusmaa kuninglik pank, tähendas see, et valitsus tagas tema uusi paberrahasid, täpselt nii nagu meie valitsus tagab Föderaalreservi paberrahasid. Kuna kõik kulges väga hästi, palus hertsog John Law’l veel raha välja anda ja Law, kes arvas, et head asja ei saa kunagi liiga palju olla, täitis palve. Valitsus kulutas kergemeelselt ja hoolimatult, rahustades Law’d samal ajal kingituste, auavalduste ning tiitlitega.
Jah, asjad läksid tõesti päris hästi. Tõtt-öelda sedavõrd hästi, et hertsog arvas, et kui niisugune hulk valuutat tõi nii suure õitsengu, siis kaks korda rohkem oleks veel parem. Alles paar aastat tagasi ei suutnud valitsus isegi oma võlgade intresse maksta, kuid nüüd polnud mitte ainult võlad tasutud, vaid valitsus võis kulutada nii palju raha, kui hing ihkas. Selleks polnud muud vaja, kui raha trükkida.
Tasuks Prantsusmaale osutatud eriliste teenete eest premeeris hertsog Law’d, andes tema Mississippi Companyle ainulised kaubandusõigused Lääne-Indias, Hiinas ja lõunamerede piirkonnas. Selle uudise peale otsustas Law emiteerida veel 50 000 Mississippi Company aktsiat. Kui algas aktsiate avalik pakkumine, esitati nende kohta 300 000 ostuavaldust. Soovijate hulgas olid nii hertsogid, markiisid, krahvid kui ka hertsoginnad, kes kõik ootasid oma aktsiaid. Law’ lahendus probleemile oli emiteerida algselt plaanitud 50 000 aktsia asemel 300 000 aktsiat, mis tähendas 500 % kogukasvu.
Pariisi majandus õitses tänu hoogsale aktsiatega kauplemisele ja suurenevale valuuta hulgale. Kõik poed olid kaupa täis, valitses uute luksuskaupade küllus ja tänavatel kihas elu. Charles Mackay kirjutas oma raamatus „Extraordinary Popular Delusions and the Madness of Crowds” („Erakordselt populaarsed meelepetted ja massihullused”): „Kõikjal kerkisid uued majad, riiki valgustas petlik heaolupaiste ning rahva silmad olid sedavõrd pimestatud, et keegi ei märganud silmapiiril musta pilve, mis kuulutas kiiresti lähenevat tormi.”
Varsti hakkasid ilmnema probleemid. Valuutavaru lahjendamise tõttu kerkisid hinnad taevasse. Näiteks kinnisvara- ja üürihinnad kasvasid 20 korda.
Ka Law hakkas tunnetama vohava inflatsiooni mõjusid, millele ta oli ise kaasa aidanud. Mississippi Company uute aktsiate emiteerimise käigus solvas Law prints de Contit, kui ta keeldus müümast neid printsi pakutud hinnaga. Tulivihane prints saatis panka kolm vagunitäit pabervaluutat ja Mississippi aktsiad, et need ümber vahetada. Talle maksti kolm vagunitäit kuld- ja hõbemünte. Sellepeale läks Orléans’i hertsog marru ja nõudis, et prints tooks mündid panka tagasi. Kartes, et tal keelatakse edaspidi Pariisi tulla, tagastas prints kaks kolmest vagunitäiest.
See oli rahvale äratuseks ja „tark raha” hakkas pangast kiiresti välja voolama. Inimesed hakkasid vahetama oma paberraha müntide vastu ja ostsid kõike väärtuslikku, mida oli võimalik transportida. Soetatud väärisehted, lauahõbe, kalliskivid ja mündid saadeti välismaale või peideti panipaika.
Et peatada valuuta hülgamine, lõpetasid pangad 1720. aasta veebruaris kulla ja hõbeda väljastamise ning kuld- või hõbemüntidega maksmine kuulutati ebaseaduslikuks. Keelati ka juveelide, vääriskivide ja lauahõbeda ostmine. Nendele, kes avastasid kellegi omanduses kulda või hõbedat, pakuti 50 % konfiskeeritud vara ulatuses vaevatasu (mõistagi valuutas). Piirid pandi kinni ja veokid otsiti läbi. Vanglad täitusid ja pead sõna otseses mõttes lendasid.
Lõpuks jõudis kätte kriisi tipphetk. 27. mail suleti pangad ja Law vallandati ministeeriumist. Pangatähed devalveeriti 50 % ulatuses ja 10. juunil avati pangad taas ning paberraha vastu hakati väljastama kulda juba uue vääringu alusel. Kui kuld sai otsa, maksti inimestele hõbedas. Kui hõbe sai otsa, maksti inimestele vases. Ja nagu isegi võite ette kujutada, valitses paberraha müntide vastu vahetamisel niisugune hullus, et puhkemas olid rahvarahutused. Kuld ja hõbe olid andnud nokaudilöögi.
Selleks ajaks oli John Law kõige vihatum mees Prantsusmaal. Alles mõne kuu eest vististi kõige mõjuvõimsamast mehest ühiskonnas oli saanud uuesti eikeegi. Law pages Veneetsiasse, kus hakkas jälle mänguriks, halades: „Eelmisel aastal olin kõigi aegade rikkaim mees. Praegu pole mul enam midagi, isegi mitte nii palju, et elu sees hoida.” Ta suri vaesena Veneetsias 1729. aastal.
Mississippi Company ja Law’ fiatvaluutasüsteemi kokkuvarisemine viis Prantsusmaa ning suure osa Euroopast sügavale majandussurutisse, mis kestis aastakümneid. Kõige rohkem hämmastab aga mind seik, et kõik see toimus ainult nelja aastaga.
Weimari vabariigi valus õppetund
Praeguseks olete teada saanud, missugust hävingut võib fiatvaluuta põhjustada. Aga vaatame nüüd järgmist näidet ja teeme kindlaks hõbedase ääre (tegu pole sõnamänguga) ning seda, kuidas äärmuslikud olukorrad võivad tegelikult kujutada endast võimalusi tohutute rikkuste soetamiseks.
Esimese maailmasõja alguses sidus Saksamaa ennast kullastandardist lahti ning peatas kodanike õiguse vahetada valuutat (markasid) kulla ja hõbeda vastu. Nagu kõikide sõdade puhul, oli ka Esimeses maailmasõjas kogu sündmustiku keskpunktiks trükipress. Sõja ajal kasvas ringluses olevate markade arv Saksamaal neljakordseks. Samas ei läinud hinnad valuutavaru infleerumisega kaasa. Seetõttu ei tunnetatud inflatsiooni.
Selle kummalise fenomeni põhjus peitus asjaolus, et inimesed kalduvad ebakindlatel aegadel iga senti korjama. Esimene ilmasõda oli kahtlemata ebakindel aeg. Seega, vaatamata asjaolule, et Saksa valitsus pumpas süsteemi tohutul hulgal valuutat, ei kulutanud seda keegi – veel mitte. Kuid sõja lõpuks tulvas kindlustunne koos kõrvalepandud valuutaga tagasi ja kogu riigis algas tohutu laastustöö, kui hinnad tõusid, et toimunud inflatsioonile järele jõuda.
Vahetult enne sõja lõppu oli marga ja kulla vahetuskurss 100 marka untsi eest. Kuid 1920. aastaks kõikus see 1000–2000 margani untsi eest. Jaehinnad järgisid rutakalt eeskuju, tõustes 10–20 korda. Kõik, kellel oli sõja ajal kogutud sääste veel alles, olid hämmingus, kui avastasid, et selle aasta- või kahetagusest ostujõust oli järel ainult 10 % või vähem.
Siis, 1920. aasta lõpus ja 1921. aasta esimesel poolel inflatsioon aeglustus ning pealtnäha hakkas tulevik tunduma helgem. Majandus toibus, ettevõtlus ja tööstuslik tootmine hoogustusid. Kuid sõjahüvitiste maksmiseks raha polnud, seega trükkis valitsus lakkamatult raha juurde. 1921. aasta suvel hakkasid hinnad taas tõusma ja 1922. juuliks olid need tõusnud veel 700 %.
See oli murdumispunkt. See, mis murdus, oli rahva usaldus majanduse ja nende valuuta vastu. Kuna nad olid näinud oma säästude ostujõu kahanemist 90 % võrra 1919. aastal, olid nad seekord targemad. Nad olid selle juba kord läbi teinud.
Korraga täiesti ootamatult kogu riigi suhtumine valuutasse muutus. Inimesed mõistsid, et kui nad oma valuutast veel natukenegi kinni hoiavad, saavad nad kõrvetada … tõusvad hinnad hävitavad nende ostujõu. Äkki hakkasid kõik valuutat saades seda kohe kulutama. Riigi valuuta muutus kuumaks kartuliks ja mitte keegi ei tahtnud seda sekunditki oma käes hoida.
Pärast sõda tasus Saksmaa Prantsusmaale esimese poole sõjahüvitisest, mis koosnes peaaegu kogu riigi kullast, makstes puudujäänud osa rauas, söes, puidus ja teistes loodusvarades, kuid teiseks makseks ressursse polnud. Tulemusena tungisid Prantsusmaa ja Belgia 1923. aastal Ruhri ning vallutasid selle (Saksamaa tööstuskeskuse). Sissetungivad väesalgad hõivasid raua- ja terasetehased, söekaevandused ning raudteed.
Vastuseks võttis Saksmaa valitsus kasutusele passiivse vastupanu ja mittekoostöö poliitika, makstes tehaste töölistele, keda oli kokku 2 miljonit, et nad ei töötaks. Sellega lõi Saksamaa viimase naela oma kirstu.
Vahepeal