Liblikasonaat. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
märku, et ta midagi üldse mõistab või tunneb. Ilmselt oleksin pidanud tema esmajärjekorras sealt vannist välja aitama – oli ju selge, et oma tegudest ta aru ei andnud ning sestap olnuks igasugune vihapidamine täiesti mõttetu –, kuid ma ei suutnud tema aitamisele isegi mõelda, enne kui polnud põrandaid kuivemaks saanud. Pealegi oleks ta märja sees üsna tõenäoliselt kohe libastunud ja kukkunud.
Ta oli kohutavalt raske. Ma poleks eluski osanud aimata, et memme kõhetu kogu vannist väljatirimine nii hullumeelselt keeruliseks ülesandeks võib osutuda. Haarasin tal kaenla alt kinni ja rebisin, endal hambad pingutusest ristis. Mitu korda vedas jõud mind alt ja vana naine libises vannipõhja tagasi.Ta oli täiesti lõtv nagu jahukott ning pilk ta silmis oli hirmutavalt klaasistunud. Püüdsin talle mitte otsa vaadata, sest jube oli näha neid nii tuttavlikke halle silmi sedavõrd tühja ja elutuna.
Ma ei tea ise ka, kuidas mul lõpuks õnnestus ta sealt välja rebida. Igatahes oli ta ühel hetkel siiski põrandal ning ma panin käe talle tugevasti ümber – vastasel juhul oleks ta lihtsalt siiasamasse niisketele plaatidele pikali vajunud. Hingeldasin väsimusest ja pingutusest ning tirisin üleni tilkuvat Adat kuidagimoodi vannitoast välja, tema toa poole.Vahepeal pomises ta midagi enda ette, kuid pilk tema silmis ei muutunud. Mõtlesin õudusega, mida me küll peale hakkame, kui ta jääbki nüüd niisuguseks? Rampväsinult lükkasin memme lõpuks tema voodile ja hakkasin kapist otsima öösärki, mida talle selga ajada. Samal hetkel kuulsin välisukse avanemist ning Krislini rõõmukisa: „Issi, issi!” Mida küll Olavi selle kõige peale ütleb, käis mul peast läbi. Nüüd ta ju ometi peab mõistma, et see olukord ei saa enam kestma jääda! Kui ta peale täna juhtunut sellest ka aru ei saa, siis ei ole tal lihtsalt mõistusega kõik korras.
Krislin seletas midagi ärevalt ning ma kuulsin Olavi kohkunud küsimusi. Kohe hetke pärast seisiski mees ukselävel. „Mis kuradi päralt siin juhtus?” päris ta piidale toetudes. „Mis uputus…?”
Tirisin Adal tema kahvaturohelist öösärki üle pea ning toetasin ta patjadele. Seejärel istusin otse vaibale maha ja vaatasin Olavile otsa. Märkasin otsekohe, et mees on täiesti endast väljas, tema nägu on kahvatu ja piidast hoidvad sõrmenukid tõmblevad.Vähemalt näis ta seekord olukorra tõsidusest aru saavat.
Jutustasin paari sõnaga kõigest, mis mind koju jõudes ees oli oodanud. Olavi näoilme muutus kuulates üha tõsisemaks ning vihasemaks. Kui olin lõpetanud, tõstis ta käed näo ette ja hingas raskesti sisse-välja. „See ka veel,” ütles ta, „see ka veel!”
Tundsin alles nüüd, et nii mu pluus kui ka teksased on Ada tassimisest täiesti läbi ligunenud.Vastikult külm ja märg oli olla. „Me peame midagi ette võtma,” alustasin, kuid Olavi ei lasknud mul lõpetada.Tema käed vajusid alla ja ta vaatas mind tigeda pilguga. „Oli sul siis tarvis just täna sinna arsti juurde ronida? Nägid ju, millises seisukorras ta oli! Paar päeva poleks saanud edasi lükata?”
„Olavi, mul on vähk.” Ma ei olnud kavatsenud seda öelda, mitte niimoodi, kuid mehe nördinud ja süüdistav hääletoon oli rohkem, kui ma suutsin taluda. „Ma lähen nädala pärast operatsioonile. Asi on tõsine.”
Mehe suu vajus lahti ja esmapilgul näis, nagu poleks mu öeldu talle kohale jõudnud. „Misasja?” küsis ta lõpuks uskmatult.Tema hääl oli nüüd totaalselt teine.
„Kuulsid küll.” Ma ei tahtnud neid sõnu enam teist korda välja öelda, kuid tagasitee oli juba suletud. Enam ei olnud mul valikut. Kiikasin Olavi selja taha vaatamaks, ega lapsi pole kuuldekauguses. Ei olnud, Samueli lalin ja Krislini tasane seletamine kostsid hoopis köögist. Igaks juhuks alandasin siiski häält. „Jah, see on tõsi. Mul on rinnavähk.”
„Miks…” Olavi neelatas. „Miks sa varem midagi ei rääkinud?”
„Sain selles kinnitust üleeile ja mõtlesin kogu aeg, kuidas ja millal sulle öelda. Otsustasin, et käin täna arstil ära ja räägin siis.”
„Kui hull see asi siis on?” Mees kükitas ukselävele ning sedavõrd masendununa polnud ma teda seni veel kunagi näinud. Mulle näis, nagu oleks ta järsku vanemaks saanud.
„Kasvaja on suur ja seepärast tahavad nad… Olavi, muudmoodi ei ole võimalik. Nad peavad mul vasaku rinna ära lõikama.” Nii, ka see kõige raskem osa oli nüüd lõpuks välja öeldud. Pisarad tikkusid silmi, kuid ma püüdsin neid eemale tõrjuda. Iga hetk võis Krislin köögist meie juurde astuda ja temale ei kavatsenud ma esialgu veel küll midagi rääkida.
Olavi näost kadus aeglaselt kogu värv.Ta vaikis tükk aega ning me vahtisime teineteisele lihtsalt otsa, mina nutuselt ja tema täielikus õuduses.
„Me peame Adale arsti kutsuma.”Adale? Kas ta minu operatsiooni kohta ei kavatsenudki midagi öelda või kuidagi reageerida? Kuid vahest oligi nii parem. Küllap vajas mees veidi aega, et selle koletu mõttega kohaneda.
„Jah, loomulikult.” Ajasin end vaibalt püsti ja nägin, et mu tagumikust oli jäänud maha märg plekk. „Kas sa saaksid seda teha? Ma vahetaks oma riided ära. Pean ju varsti Rolandile järele minema.”
„Oota, Enola.” Olavi haaras mul käsivarrest. „Ma ei tea, mis päev see täna küll on, et kõik halvad asjad kokku juhtuvad. Mul on midagi sulle ka rääkida.”
Mis saaks ometi veel halvemaks minna? Ühe jubeda hetke jooksul kujutasin ette, kuidas Olavi mulle nüüd teatab, et on omale uue armastuse leidnud ja kavatseb minu nüüd koos meie kolme lapsega maha jätta. „Noh?” nõudsin järsult. „Mis siis veel juhtunud on?”
„Sa muretsesid ikka, et olen liiga palju tööl ja jätan kogu koduse koorma sinu õlgadele. Nüüdsest on sellega lõpp. Esmaspäevast peale ma enam tööle ei lähe.”
Külm juga voogas läbi kogu mu keha, just täpselt samuti nagu kahe päeva eest analüüside vastuseid kuuldes. „Sind koondati?” kogelesin. „Aga mismoodi siis? Alla kolmeaastase lapse vanemat ei tohi ju…”
„Ei, mind ei koondatud. Meil oli lihtsalt täna koosolek ja ülemus teatas, et ettevõte kuulutab välja pankroti. Jutud sellest käisid juba pikemat aega, aga ma ei tahtnud sind ilmaasjata närvi ajada – eks me lootsime seal kõik, et asjad pole siiski nii hullud. Täna siis pandi asi lõplikult paika…”
„Aga miks? Miks siis ometi?”
„Miks? Majandussurutis, tead ju isegi. Keegi ei ehita enam, ja ega siis osteta ka ehitusmaterjale.Väikefirmasid pannakse järjest kinni, meie oma oli lihtsalt üks neist.”
„Ja mis siis nüüd saab?” See oli minu poolt muidugi rumal küsimus, kuid lipsas mul iseenesest suust. Olavi ei paistnud siiski pahandavat, vaid kehitas lihtsalt õlgu. „Mul ei ole õrna aimugi. Hakkan tänasest kohe kuulutusi vaatama, aga praeguses olukorras midagi leida… See saab ikka väga raske olema.”
Ootasin, et Olavi veel midagi mu haiguse või eesseisva operatsiooni kohta lausuks, kas või moepärast lohutaks ja väidaks, et küll kõik läheb hästi ning saab korda, kuid ta ei teinud seda. Mis seal ikka. Ka mul endal polnud tahtmist sellest rohkem juttu teha ning nii läksin ma riideid vahetama, Olavi helistas aga kiirabisse.
6
NAD EI PANNUDKI TEDA HAIGLASSE. ADA OLI ARSTIDE SAABUMISE ajaks märgatavalt paremas seisus, kuuletus kõigile käskudele ning oli vähesel määral võimeline isegi suhtlema. Hoog oli nähtavasti üle läinud… Lühikest kasvu ning range olemisega hallipäine arst tegi talle vaid süsti, kuulas südant ja mõõtis vererõhku. „Nüüd peaks ta mõneks ajaks rahulikult magama jääma,” ütles ta mulle. „Suurt midagi muud pole meil esialgu võimalik teha, tõenäoliselt on tegemist lihtsalt dementsusega. Paar retsepti kirjutan teile siiski välja, need ravimid peaksid teda mõneks ajaks veidi selgemaks tegema, aga pikemas perspektiivis neile loota ei saa. Soovitan teil pöörduda oma perearsti poole ja arutada temaga kogu olukorda. Võib-olla tasuks millalgi kaaluda haiglaravi.”
Ja nii see jäigi. Me jäime taas üksi ning mul polnud aimugi, kuidas me edaspidi omadega toime hakkame tulema. Ma ei teadnud veel isegi seda, kui kauaks mul tuleval nädalal endal haiglasse tuli jääda. Olavi töökaotus oli kohutav ja ma tundsin meie tuleviku