Liblikasonaat. Ketlin Priilinn
Читать онлайн книгу.
võiksin kutsuda. Ema? Ei, mu ema teenis pensioni kõrvalt lisaraha valvurina töötades ning just eile ja täna olid tema vahetuse päevad. Sonja? Just, temale võiks küll helistada.Tal polnud kaugelt tulla ka ja pealegi oli ta nagunii kodune. „Ehk õnnestub tädi Sonja seniks siia kutsuda,” ütlesin Krislinile, kes selle peale suurt kergendust näis tundvat. Ma ise mõtlesin, et vahest olekski Sonja parim variant, kuna tema teadis ju nagunii, et pidin täna arstile minema ja seega jääksid ära kõik üleliigsed selgitused.
Valisin Sonja numbri ning üllatusin kohe, kuuldes, et telefon on välja lülitatud või asub väljaspool võrgu teeninduspiirkonda. Sel kellaajal oli ta tavaliselt juba ammugi üleval. Kõige suuremasse segadusse sattusin aga siis, kui ka sõbranna kodutelefonile keegi ei vastanud. Olin ju alles eelmisel päeval tema pool käinud ja siis ta küll ei maininud, et ta kavatseb täna hommikul kusagile välja minna. Katsetasin veel mitu korda, kuid tulemus oli sama – keegi ei võtnud toru. Ja kell oli juba peaaegu pool kümme, mis tähendas, et umbes pooleteise tunni pärast tuli mul kodust välja astuda.
„Emme, kas sa pead tingimata minema?” küsis Krislin kaeblikult. „Jää ikka palun koju!”
Peitsin pea käte vahele. „Ma ei saa, laps, ma ei saa. See on väga tähtis.”
„Aga miks sa lähed arsti juurde? Kas sul on siis midagi viga?”
Tundsin, kuidas üle terve näo punaseks lahvatan. Ma ei suutnud talle otsa vaadata ning laususin enda ette: „Viga ei tohiks küll midagi olla, aga kontrolli pean igaks juhuks siiski minema. Olen sulle ju rääkinud, et naised peavad korra aastas arsti juures käima – see on väga oluline.”
„Edasi ei saa lükata?” anus tüdruk.Ta oli käed rinnal vaheliti asetanud ja puuris mind meeleheitliku pilguga. „Ma ei saa üksi hakkama, kui ta selline on!”
„Ei saa, tibu, ei saa. Järjekorrad on praegu väga pikad, mitu kuud. Aga ma ei ole ju ära üle paari-kolme tunni ja nii kaua ju tuled ikka toime.” Ohkasin sügavalt ja lisasin siis: „Ma proovin su isale ka helistada. Äkki ta saab vahepeal kodust läbi käia.”
Olavi oli tõesti mu viimane lootus, peale tema poleks mul olnud rohkem kellelegi helistada.Teadsin, et tal on liikuva graafikuga töö ning kui parajasti mõne kliendi juurde sõita polnud tarvis, sai ta oma käike üsna edukalt planeerida.Asi see siis polnuks korra kodust läbi sõita ja heita pilk peale, et kõik oleks korras.
Olavi vastas juba esimese kutsumise peale. Hakkasin talle olukorda selgitama, kuid seepeale sai ta pahaseks. „Sa ei tohiks kodust ära minna, kui memm sellises olekus on,” väitis ta. „Minul on täna nii palju tööd, et ma kohe kindlasti enne õhtut koju ei jõua – see pole mõeldavgi. Mis arst see sul nüüd järsku siis on, eile ei rääkinud sa midagi?”
Sellises olukorras, telefoni teel ja veel pealegi Krislini kuuldeulatuses ei saanud ma loomulikult midagi täpsemat seletama hakata. „Naistearst, ma lähen kontrolli,” ütlesin talle just samuti nagu olin tütrelegi hetk tagasi luisanud. „See on väga oluline, mul on võib-olla mingi põletik, mida tuleb välja ravida… Olen korduvalt proovinud Sonjat kätte saada, aga tal on mobiil väljas ja kodutelefoni ei võta ka vastu. Ja ema on täna tööl!”
„No siis ma ei tea,” kostis mees tülpinult. „Siis pole midagi teha, Krislinil tuleb hakkama saada. Ja küllap ta saab ka! Ta on suur tüdruk, aga sina kohtled teda pidevalt nagu titat.”
Sellesse vaidlusesse ei kavatsenud ma hetkel küll laskuda. Lõpetasin hoopis kiirelt kõne ja vaatasin siis vabandavalt tütrele otsa. „Issil on täna väga kiire,” ütlesin vaikselt. „Tema kahjuks vahepeal koju ei jõua.Aga sa vaata,” osutasin peaga elutoa poole ning püüdsin kõlada natuke optimistlikumalt, „memm on tukkuma jäänud. Kui ta mu äraolekul peaks kogu aeg tukkuma või oma kudumistöö kallal nokitsema, siis oleks ju väga hästi. Ära sa ise temaga mingit juttu tee ega teda ärritama tiku.Võid tast täitsa eemale hoida, jälgi lihtsalt, et ta köögis midagi ohtlikku mässama ei hakkaks.”
Krislin ohkas alistunult. „No eks ma üritan,” ütles ta. „Kas sa telefoni saad vastu võtta?”
„Usun, et ikka.Ainult siis ei saa, kui olen parajasti arstikabinetis sees.”
Tütre nõustumine minus kergendust ei tekitanud, pigem vastupidi – olin pannud ta sundseisu ning tundsin nüüd seepärast suuri süümepiinu. Lisaks kohutavale hirmule oma tervise ja arsti võimalike sõnade pärast kartsin nüüd paaniliselt ka seda, mis minu äraolekul kodus võib sündida ja kuidas vaene Krislin aru kaotanud vanamemmega üksinda ometi toime tuleb.
5
ISTUSIN KABINETI UKSE TAGA JA MULJUSIN OMA TELEFONI KÕVASTI pihus. Seni polnud tüdruk veel helistanud, nii et küllap oli kõik kontrolli all. Samueli olin koos turvahälliga enda kõrvale maha asetanud. Poiss oli küll ärkvel, kuid pikutas rahulikult ja jälgis mind üheksakuuse lapse kohta hämmastavalt targal ja asjalikul pilgul. Aeg-ajalt seletas ta midagi oma keeli ning sirutas sõrmed hälli külge kinnitatud valgete lammaste järele.
Jumal küll, kui kaua pidin ma veel ootama? Üksainus pilk telefoniekraanile kinnitas, et olen oodanud juba üle poole tunni. Närvitsenud ja oodanud, oodanud ja närvitsenud, nii iseenda kui ka kodus toimuva pärast. Enne mind oli olnud kolm inimest ning viimane neist, kärtspunaste juustega pikka kasvu naisterahvas, oli sisse läinud juba vähemalt kümne minuti eest. Kabinetist oli kuulda ühtlast madalat jutukõminat ja miski ei viidanud sellele, et too daam sealt nii pea välja võiks tulla.
Koridor oli kitsas, hämaravõitu ja üsna vaikne. Kusagilt tagapoolt kostis nõrka jutukõminat ning kõrvalkabinetist väljus noor blondi patsiga õde, lükates enda ees pudelikeste ja ampullidega täidetud metallalust. Möödudes heitis ta pilgu Samueli poole ja naeratas endamisi. Mina aga toetasin pea vastu istme seljatuge ja mõtlesin, millal see piinarikas ootus ükskord ometi otsa saab. Mulle näis, nagu oleksin juba lõpmatu hulk aastaid põrnitsenud seda ühtlaselt leheroheliseks värvitud seina ja valget ust numbriga kolmsada kaheksateist.
Lõpuks ometi! Punapäine naine astus kabinetist välja ning tuhises minust mööda.Ta oli näost väga tõsine ning kusagile näis tal väga kiire olevat. Ilmselt polnud uudised head…
Juba ilmuski õde ukse peale: „Kirsimäe, palun!” Pistsin telefoni teksaste taskusse, haarasin Samueli hällist kinni ja vinnasin ta kabineti uksest sisse. Hämarast tugeva valguse kätte kolimine polnud lapsele ilmselt eriti meeltmööda, sest igatahes tõi ta kuuldavale pahura virina, mis oleks nähtavasti valjuks nutuks paisunud, kui õde temaga otsekohe rõõmsalt kõnelema ja hälli ees käsi lehvitama poleks hakanud.
„Võtke palun istet.” Kogukas viiekümnendates eluaastates arst, doktor Kutrin, istus oma laua taga ja viipas sõbralikult tooli suunas. „Kuidas te end tunnete?” küsis ta.
„Pole viga.” Püüdsin naeratada. „Ehkki see üleeilne uudis viis mu üsna rööpast välja.”
„Arusaadav.”Arst noogutas, võttis siis prillid eest ja asetas need enda ette lauale. „Ma pean teiega aus olema, proua Kirsimäe. Kasvaja on päris suur ja seepärast peame tingimata operatsiooni ette võtma – mida kiiremini, seda parem.”
Hammustasin huulde. „Ma mõistan,” ütlesin. „Muidugi teeme kõik, mida tarvis.”
„Peame tegema mastektoomia ja samuti igaks juhuks eemaldama kaenlaalused lümfisõlmed,” kõneles arst. „Mul on muidugi väga kahju, sest olete ju alles nii noor, kuid teist võimalust paraku enam ei ole.”
Mastektoomia? Mida see tähendab? Olin seda sõna kusagilt kuulnud ning pingutasin nüüd oma mälu. Ja siis hakkas õõvastav reaalsus mulle tasapisi terendama. „Te tahate öelda, et… peate kõik…?” Mul lõppesid sõnad otsa.
„Kahjuks küll,” noogutas arst.Ta pani prillid uuesti ette ja vaatas mulle nüüd tõsiselt, kuid kaastundlikult otsa. „Rinda säilitav lõikus on võimalik üksnes kasvaja varase avastamise korral.Teil on see tükk juba liiga suur, et säärasel viisil saaks opereerida.”
Ma ei öelnud sõnagi ning doktor Kutrin hakkas oma paberites tuhlama. „Kas teile järgmisel teisipäeval, seitsmendal