Liblikasonaat. Ketlin Priilinn

Читать онлайн книгу.

Liblikasonaat - Ketlin Priilinn


Скачать книгу
perena ette kujutanud. Seepärast oli mõlemale suureks jahmatuseks, kui selgus, et üks põngerjas siiski veel meie perre soovib lisanduda. Mina suutsin selle mõttega peagi harjuda, Olaviga aga olid meil tollal sellised riiud, et kartsin juba lahkuminekut. Olin valmis ka sellega riskima, sest endalegi ootamatult olin seda veel sündimata last juba armastama hakanud ning tahtsin, et ta kindlasti, kindlasti sünniks. Olavi leppis lõpuks mu otsusega, kuid meievahelised suhted polnud enam endised. Tean, et tema arvates jätsin meelega tableti vahele – kord alguses purskas ta tüli käigus mulle selle näkku. Ilmselt jäigi ta nii arvama, ehkki olin sada korda seletanud, et võtsin tablette korralikult ning mul pole aimugi, kuidas nood ühel hetkel alt said vedada.Vist kõige enam tegigi mulle haiget see, et ta mind ei uskunud ega usaldanud. Miks küll, millega olin ma selle ära teeninud?

      Raseduse ajal ei kõnelenud me peaaegu kunagi lapsest. Kui vahel ise mõne sõna poetasin või näitasin, mida tita jaoks valmis olin ostnud, keeras Olavi enamasti jutu kärmelt mujale. Oli näha, et ta ei soovi seda teemat enam arutada. Olin päris hirmul ja masenduses, kartsin, et ta ei hakka iial seda last armastama ja vahest oli see kõik ikkagi viga.

      Siiski näis mees pärast Samueli sündi märgatavalt pehmenevat. Jah – ta tegeles temaga mõnevõrra vähem kui vanemate lastega nende beebieas, kuid vähemalt armastas ta last ega näidanud üles külmust ja ükskõiksust, nagu olin kartnud. Meie endi omavahelised suhted olid Samueli üheksa elukuu jooksul jojona üles-alla hüpelnud. Oli häid hetki, oli isegi väga häid, kuid ka halvemaid. Viimaseid kahjuks vist siiski rohkem, sest midagi väga olulist oli mu rasedusega seotud probleemide ajal jäädavalt kaotsi läinud. Ada viimasel ajal ilmsiks tulnud dementsus tegi asjad muidugi oluliselt hullemaks…

      „Issand küll, tahad lapse ära tappa?” Seal oligi Ada, seisis oma ukse peal ja vaatas õuduses, kuidas ma Samueli hüpitan ja solgutan. Ilmselt olid lapse kilked ta üles ajanud.

      „Sa ju näed, kui väga see talle meeldib!” nähvasin veidi tõredamalt, kui oleksin tahtnud. Püüdsin oma tooni pehmendada: „Beebikoolis õpetati just niimoodi lastega võimlema. Nendega ei juhtu mitte midagi, kui nii teha! Vastupidi, see on lõbus ja kasulik.”

      Ada vangutas pead ja kadus endamisi porisedes oma tuppa tagasi. Oli näha, et mu seletus ei rahuldanud teda vähimalgi määral ja ilmselt kvalifitseerusin ma tema silmis nüüd täielikuks lapsepiinajaks.

      Panin Samueli taas vaibale ning otsisin külmikust välja paki lõhe supikogu. Rolandi toomiseni oli veel aega, kuid tahtsin selleks ajaks supi valmis saada. Panin kala suurde potti keema ning hakkasin sibulaid hakkima. Sealjuures pidasin aru, kas peaksin ehk peale Sonja ikkagi veel kedagi oma halvast uudisest teavitama.Tuge oleks mul muidugi tarvis läinud, haletsust aga kohe kindlasti mitte. Olin juba otsustanud, et Olavile räägin alles siis, kui ülehomme arsti juures käidud. Siis on vähemalt selgem pilt. Aga minu ema? Kas temale peaksin ütlema? Kohe kuidagi poleks tahtnud kõrge vererõhu käes vaevlevale pensionärile säärast vapustust tekitada, tervis oli tal niigi juba pikemat aega kehvavõitu. Ja ometi ei saanud ma niisugust asja ju lõpmatuseni tema eest varjul hoida. Ohkasin endamisi ja külm hirmulaine uhtus must uuesti üle. Jumal küll, kui tõsine see kasvaja ometi võis olla? Kas ma pean operatsioonile minema?Või keemiaravile? Võtsin nõuks, et parem on enne ülehomset nende asjade peale mitte eriti mõelda. Kasu sellest niikuinii olla ei võinud, rikkusin sel kombel ainuüksi oma närve.

      Kui olin supi valmis keetnud, heitsin pilgu kellale ning hakkasin end Rolandile järele minekuks sättima. Olin juba Krislinile helistamas, kuid just siis saabus tüdruk ise koju. See oli midagi uut, tavaliselt ei saanud ta tolle Hanna-Stiina juurest kunagi tulema. Küllap oli see hea laps siis ikkagi aru saanud, et memmega on päris tõsised lood ning et üksi ei või teda jätta.

      Meil tuli kena rahulik õhtupoolik. Pärast Rolandiga kojusaabumist sõime ja käisime lastega üheskoos ümbruskonnas jalutamas. Krislin ja Roland korjasid metsatukast nurmenukke ja suuri valgeid ülaseid ning tõid kimbu pärast mulle. Kaua ei saanud me Ada pärast küll ära olla, kuid ka see pisike tiir värskes õhus oli igati vahva.

      Pärast istusime kõik koos televiisori ees ja vaatasime „Jääaeg 2”. Isegi Ada liitus meiega ning kommenteeris ekraanil toimuvat päris terasel ja sõbralikul viisil. Mul oli külmikus veidi šokolaadi-kirsijäätist varuks ning nüüd jagasin selle kõigi vahel ära. Mõtlesin, et kui Olavi ka meie seltsis viibiks, oleks see õhtu päris ideaalne. Sellist polnud meie peres ammugi ette tulnud. Kui palju sääraseid õhtuid mul veel ees võis olla? Oli see ehk koguni viimane? Umbes kolmekümne kuue tunni pärast pidin ma selles selgust saama…

      4

      TAVALISELT ÖELDAKSE IKKA, ET ENNE EESSEISVAT EBAMEELDIVAT SÜNDmust läheb aeg liiga kiiresti.Tahaks küll veel venitada ja edasi lükata, kuid juba ongi kardetud hetk kätte jõudnud. Minu puhul oli see täpselt vastupidi. Oleksin tahtnud selle arstilkäigu võimalikult ruttu kaelast ära saada, kuid aeg muudkui venis ja venis ning päev enne seda tundus lausa talumatult pikk. Imekombel jõudis Olavi seekord päris varakult koju ja jäi seni Adaga, kuniks mina Krislini aktusel käisin ja pärast seda koos tüdrukuga Sonja juurde sõitsin. Sõbranna nägi välja kummaliselt kehv ja väsinud, otsekui poleks ta öö otsa magada saanud.Tema tavaliselt alati laitmatult soengusse sätitud kuldpunased juuksed rippusid nüüd sassis salkudena näo ees ning kogu tema olekust õhkus tüdimust ja rusutust. Minu ettevaatliku küsimuse peale heitis ta vaid käega. „Kõik on korras,” ja lisas siis: „Ma ei viitsi sellest praegu rääkida.” Ja me ei rääkinudki. Kõhklesin hetke, kas peaksin teda oma murega praegu üldse tüütama, kuid kui tüdrukud aeda liivakasti mängima olid läinud, tulin sellega vaikselt ning kobamisi sõnu otsides siiski lagedale.

      Sonja ei hakanud mind haletsema, nagu olin kartnud. „Sa saad sellest kindlasti üle,” kinnitas ta mulle hoopis ja pani käe mulle ümber õlgade. „Tõsiselt ka. Ma tunnen sind ju juba aastaid ja tean, et sa oled niivõrd tugev ja vapper inimene.”Tänasin Sonjat nende sõnade eest ja tunnistasin, et just seda oli mul väga tarvis kuulda. Ei öelda ikka asjata, et jagatud mure on pool muret.

      Tundsin ennast märgatavalt paremini nüüd, kus olin saanud seda teemat kellegagi arutada. „Ma ei saa aga ikkagi aru, mispärast sa Olavile ei ole veel rääkinud?” uuris Sonja siis. „Ta oleks päris kindlasti sulle toeks! Ära tast nii halval arvamusel ka ole.”

      Jäin ikkagi kahtlevale seisukohale. Hiljem, kui kodus üheskoos kooki sõime ja Krislini esimest kooliaastat meenutasime, kaalusin seda endamisi päris tõsiselt. Olavi oli sel päeval meeldivalt endine, just nagu ma teda meie esimestelt abieluaastatelt mäletasin.Vahest peaksin tõesti teda juba praegu asjasse pühendama? Ta oli ju ikkagi mu mees, olime juba üle kümne aasta abielus olnud. Ma ei mõistnud ise ka, miks ma ometi talle nii olulist asja usaldada ei taha. Kas sellepärast, et viimase raseduse ajal ei usaldanud tema mind? Kes teab.Võib-olla oli see nii, võib-olla ka mitte.

      Igatahes olin lõpuks hilisel õhtutunnil siiski valmis talle veel samal õhtul kõik ära rääkima. Me istusime televiisori ees, lapsed ja Ada olid juba magama läinud. Olavi lehitses ühte autoajakirja, mina aga õmblesin Rolandi pükse. Poiss oli need lasteaias sääre otsast katki käristanud – kuidas see juhtus, selle kohta ei osanud ta ise mingit selgitust anda – ja kuna tegemist oli tema lemmikpükstega, mille taskuid kaunistasid uhked värvilised autopildid, siis ei lubanud ta mul neid minema visata. Sestap üritasingi nüüd nõela ja niidiga päästa, mis päästa annab. Erilist näputöö tegijat minust polnud, kuid andsin endast siiski parima.

      „Olavi,” laususin nõela läbi velvetpükste sikutades. „Tead, ma peaksin vist…”

      Mees tõstis ajakirja kohalt pea ning vaatas mulle küsivalt otsa. Peatusin hetkeks. Nii raske, nii kirjeldamatult raske oli seda välja öelda! Aga olgu. „Ma käisin eelmisel nädalal…” Kaugemale ma ei jõudnud, sest Samuel hakkas oma toas järsult ja valjusti nutma, otsekui oleks keegi talle haiget teinud. „Oota natuke,” ütlesin mehele. „Ma lähen vaatan, mis tal viga on.” Panin Rolandi püksid kõrvale ning läksin beebi tuppa asja uurima. Samuel oli ennast voodis istukile tõmmanud ja nuttis valjusti.Võtsin ta sülle ja kussutasin tükk aega, kuni laps vait jäi. Ma tegelikult imestasin, et ta mu käte vahel üldse rahuneda suutis, kuna olin ise niivõrd närviline.Terve eelmise ja tänase päeva


Скачать книгу