Päikseta paradiis. Marek Kahro
Читать онлайн книгу.
end küll ühte, küll teise asendisse, kuid minutid venisid ning iga asend muutus pikkamisi ebamugavaks. Lähim laternapost maja kõrval sülgas kardinate vahelt tuppa nõrga valgusvihu, mis lõppes täpselt kõrvalvoodi serval.
Vaatasin pärani silmil Miku poole. Meie magamisasemeid lahutas paar nappi sammu. Märkimisväärne osa Miku tekist oli omaniku pealt maha libisenud, avades vaate trimmis rinnale. Jalutsis paistsid teki alt paljas säär ja rida oivalisi varbaid. Parem käsi puhkas padja all, vasak vöökohal ning isegi hämaras kumasid biitsepsite lummavad jooned. Ma ei tahtnud seda komplekti näha. Ma ei tahtnud mõelda, kui kaunis, kui ahvatlev, kui seksikas keha peaaegu mu kõrval hingab. Tõrjusin eemale mõtteid selle kauni, ahvatleva, seksika keha puudutamisest. Ma oleks võinud seda teha. Oleksin võinud teda silitada, paitada ja üliõrnalt, sametist nahka vaevu huultega niisutades, suudelda, tugevasti suudelda, limpsida, lakkuda, rebida pealt tülika teki, suruda sõrmed ahnelt ta bokserite kummi vahele ja…
Ei! Ei. See keha polnud mulle. Langetasin laud kiirelt silme ette nagu paksud kardinad ning pöörasin ka näo seina poole. Ma ei tohi teha rumalusi. Mulle meeldivad ju naised, kõmises mõttes. Mulle meeldivad naised, mulle meeldivad naised…
11
Õhtu, mis oli alanud Krooksu pubis pisikese õllepindiga, jätkus juba teisel pool jõge Illusionis ehk lihtsalt Illukas. Hullumeelne möll, luust ja lihast läbi saagiv muusika ning neoontuledes väänlevad kehad. Armas paik! Väikse ööklubi kohta oli Illukas meelitanud kokku arvestatava hulga läbunäljas rahvast. Iga kuu esimesel kolmapäeval toimunud retroõhtud võisid olla vahest menukamadki.
Olin otsustanud Miku tuju vähemalt paar pügalat tõsta ning vedasin ta endaga kaasa, kuigi pärast Krooksus istutud tundi eelistanuks ta kohe tagasi urgu kobida. Eelmisel nädalavahetusel oli ta paari kursusekaaslase seltsis käinud Purde tänava ühikapeol, hiljem põiganud sisse Zavoodi ja Tallinna ning finišeerinud Supilinnas varahommikuse oksetuuriga. Ilmselt seda meelest laskmata Mikk esialgu tõrkuski. Ta oli jõudnud juba imestada, kuidas minul pudel õlut ja seitse kokteili ühelgi ebamäärasel kujul suust välja ei tuiska, ning ma ei osanud seda teisiti seletada kui 21. kooli kõva karastusega. Meie kunagised peod olid ka tihkemast puust pakkudele mäluauke puurinud, mina tipsutasin ikka tasa ja targu ning jäin püsti… aga see kõik kuulus unustamisväärsesse minevikku. Illusionis ei paisutanud ma endale mingeid illusioone. Elasin ühes päevas korraga.
Me polnud Mekas enam uustulnukad. Tundsime paljusid inimesi ja meidki tunti. Peale Miku ei olnud mulle ühtki sõpra siginenud, kuigi paari kursavenna ja – õega olin lahkemat juttu teinud. Illukas saalisid ja kroolisid ringi vaid võõrad näod. Kahetsesin, et ei saanud mõne päeva eest rebaseks löömisest osa võtta, sest samal õhtul pidin klounikostüümi pistetuna Tarbatus passima. Katseaeg veel jooksis ning vaevalt oleks hotelli kilter mulle piletit vabadusse kinkinud. Niisiis jäingi ristimata.
Mikk sellest pühast rituaalist ei pääsenud. Kolmanda kursuse füüsikud kütsid oma rebastele paraja sauna. Esmakursuslased kasteti kesvamärjukesega üle ja sunniti koogelmoogelit sööma, ehkki tontki ei teadnud, kelle mune oli selle roa valmistamiseks õigupoolest kasutatud… Seejärel kamandati rebased käest kinni ringi ja anti neile tulevasteks õpinguaastateks mitu volti julgustavat elektrit. Kellel veel karvad püsti polnud, said kasuka kohevaks kinniseotud silmadega jahu seest vihmausse püüdes. Seda toimingut sooritati muidugi suu ja hammastega. Õnneks selgus silmasideme eemaldamisel, et jahukausis vingerdasid siiski vaid ussikujulised kummikommid. Viimane füüsikute tuleproov tähendas aja neljamõõtmelisuse lahtiseletamist pantomiimi abil, mida puntidesse jaotatud rebased siis koos ka teha üritasid.
Kui Mikk kesköö paiku urgu jõudis, meenutas ta haisu poolest pigem skunki kui rebasekutsikat. Odööri eemalepeletamiseks küüris ta end jääkülma vihmatoru all pool tundi. Ma lohutasin Mikku, kes polnudki tegelikult väga õnnetu, et tal isegi vedas: üks Ameerika president pidi rebaseks ristimise nimel surnukirstus pihku peksma.
Tümpsuv Illukas muutus kiiresti tüütavaks. Umbes poolepromillises õllevinas olin sukeldunud tabama midagi tabamatut. Mitmete tibide meelad pilgud, mida mul vältida ei õnnestunud, koormasid mind. Muusika ei kutsunud, joogid ei ahvatlenud. Kopsud igatsesid värsket õhku. Pead hakkas piinama pitsitav valu. Teatasin Mikule, et kavatsen lahkuda. Ta jäi minust klubisse maha ning läbi jõeäärse pargi uru poole vantsides kahetsesin, et ta üksi jätsin. Või oli mul kahju endast, et pidin pilkases öös omaette koduteed tallama?
Supilinnas kukkusin rampväsinuna horisontaali, killuke aspiriini organismis lahustumas. Meeled hõivas unesegune fatamorgaana. Tukastasin justkui nähtamatu kükloobi süles, tema üks käsi paitas mind ja teine torkis. Kõrvus tümisesid endiselt Illusioni tantsuhitid, kuid siis vajusin sügavamale musta vaiksesse unelompi.
Ühel momendil tõi mind tagasi pinnale raske kobin esikust. Sirutasin käe robotlikult mobla järele, et kella vaadata. Südaööst oli juba kolm tundi möödas. Tulija liikumistrajektoori reetis järgmisena veesolin peldikust. Mikk loivas tuppa ja komistas millegi, vist oma spordikoti või koguni voodi otsa. Ta vandus vaikselt, kuid ei raatsinud tuld süüdata. Järgnes püksipandla kõlin ja teksade kahin. Tekk sahises ja vaid pool minutit hiljem hingas Mikk nagu magajale kohane.
Hommikul sai ta maast lahti alles enne lõunatundi, kui mina startisin epistemoloogia loengusse. Olin üsna rahuldavalt välja puhanud ja Mikule värsketest fruktidest hommikusöögi valmistanud. Ta lohistas end kuidagi köögilaua äärde ning haaras peast kramplikult kinni, nagu kartnuks, et see kohe otsast kukub ja minema veereb. Laual pisikesel taldrikul ootasid teda röstitud täisteraleiva koorikute vahele pistetud õhukesed tomati-, kurgi- ja õunaviilud. Küsisin, mida ta juua tahaks.
„Vett,” kähises suu unises näos. „Kurgus kõrvetab nagu põrgus.”
Täitsin soovi nobedalt ning ulatasin talle kruusitäie külma kraanivett. Mikk jõi pikkade sõõmudega ja kolksatas seejärel kruusi dramaatiliselt pika ohkega lauale. Ta silmitses kurvalt liuda minu kulinaarse pingutusega. „Mul pole praegu eriti isu… Pane see külmikusse, võib-olla on mu sisikond pärastpoole jälle normaalses asendis.”
„Millega sa siis hakkama said, Viina-Juku?”
„Ropsisin öösel pool tänavat täis… Sittagi ei toonud üles. Ma ei saa aru, mis pagana needus see on, riigiviin ka ei püsi enam sees.”
„Mitu pange sa siis ammutasid?”
„Vähe, ohhh… Üks sõber tuli pärast su äraminekut Illukasse ja tegi Margarita välja. Hiljem tellisin veel ühe… mis see nüüd oli… no mingi kokteili ja lõpetasime puhta kärakalaksuga.”
Naersin tahtmatult. „Kui nii edasi lased, oled varsti Kolgile kõva konkurent,” märkisin.
„No toda härga ei joo ükski tavaliste neerudega tüüp üle!” Mikk kulistas ahnelt kruusipõhja allesjäänud vett. „Tead, mis veel juhtus? Mul näkkas ühe totsiga!” Varjamatu heameel tegi padjanäo kõvasti inimlikumaks.
„Palju õnne! Sa ei pidanudki kaua kuival istuma.”
„Ei tasu väga vara hõisata, kuigi paistab, et ta on minust tõsiselt huvitatud.”
„Blond või brünett?”
„Blond ja vastupandamatu.”
„Millega ta tegeleb?”
„Me ei jõudnud sellest eriti rääkida… või ma lihtsalt ei mäleta.
Meikimisele ja juustepesule kulutab ta kindlasti korralikult aega. Aga ta oleks isegi räpasena kuradi ilus!”
Minu uudishimulikud küsimused võinuks Miku kerkiva testosteroonitaseme lakke kruttida, nii et ma hoidsin need esialgu endale. Pealegi pidin loengusse jooksma. Jätsin ta pohmelli välja juurima ning nurjatuid unelmaid hellitama.
Paaril järgnenud päeval jäi Mikk salapäraseks. Tema liigutustesse ilmus õhulist kergust. Kuidas ma ka ei kangutanud, ühtki selget vihjet tema südame seisundist mul välja peilida ei õnnestunud. Iga moblahelina järel silkas ta kööki ning rääkis seal nii vaikselt, et magamistuppa vaid mahedat kõma ja särtsakaid naerupurskeid kostis. Kui viinakuu juba puudelt lehti rebima asus ning mina ühel pärastlõunal