Päikseta paradiis. Marek Kahro
Читать онлайн книгу.
välja ja vaatame, mis saab. Praegu on olukord igatahes paljutõotav!”
„Kas jutt käib sellest tüdrukust, keda sa Illukas kohtasid?”
„Jep! Ma ei taha nilbeks muutuda, aga nii kuuma suutäit pole ma veel saanudki! Rind 90, puus 90, piht parajalt peenike.”
„Ohoh, sa oled teda juba päris põhjalikult mõõtnud!”
„Loodetavasti on peamised mõõtmised alles ees!” naeris Mikk paljutähenduslikult. „Ja kõige põnevam on see, et ta õpib proviisoriks.”
„Tähendab, ta oskab igasugu kavalaid nõiarohte kokku segada!” muigasin. „Niimoodi ta sind ära nõiduski.”
„Kindel see!”
Köögilaual vedeles head ja parematki, mida ta ilmselt neiule sisse sööta kavatses. Pärisin, kas saan millegagi aidata. Mikk pakkus, et kui viitsin, võiksin teha „seda igavesti head” õunapirukat, mida paar nädalat tagasi valmistasin. Talle maitses see väga. Ta ütles, et oleks äärepealt taldriku, millelt pirukat serveerisin, peale hammustanud. Lubasin saavutust korrata. Õunapoisid ja jahu olid meil olemas, lisamaterjali hankimiseks lippasin kohe kaubamajja.
Ma ei piirdunud värskete munade ja suhkruga. Lähimast lillepoest hunniku veeringute vastu vahetatud titeroosa roosikimp pälvis koha laua keskel ning tõi kööki imalat aroomi ja hädavajalikku elegantsi. Mummulised salvrätikud maandusid kahe taldriku peal.
Lõin meie tagasihoidliku serviisi läikima, kiired harjatõmbed sahisesid taifuunina üle põranda. Minu kriitiline pistrikupilk aitas tuvastada viimsegi iluvea, mis vähemalt ajutiselt peidetud said. Kui õunapirukas endale ahjus kuldpruuni kasukat selga tõmbas, askeldas Mikk duši all. Kui suupisteid valmis seadsin, kattus Mikk oma parimate rõivastega. Kui tema lustilist viisijuppi ümises, kõlksatas minus nukker noot.
Ta on armunud. Ei kahtlustki. Aga miks mõjub tema ettekujutamine ühe ideaalmõõtmetes blondiini lõa otsas nii häirivalt? Pidin vahest olema tibake uhke ja kindlasti kade, aga taolised emotsioonid mind ei külastanud.
Nad hakkavad hea klapi korral liiklema marsruudil ülikool-kohvik-pidu-park-voodi, arutlesin sooja lõhnavat pirukat taldrikule toimetades. Nad kleepuvad kõvasti teineteise külge nagu kaks paberilehte, mille vahele kiht liimi määritud, arutlesin vägevamaid jooke lauale kandes. Nad jagavad teineteisele sääraseid õrnusi, mida Sappho, Petrarca ja Schiller ei osanud kõige julgemates ulmadeski sepitseda, ning mine sa tea, ehk ongi nad ühe täiusliku terviku eri pooled, mis nüüd saatusest juhitud ülierilise juhuse tahtel põkkuvad, arutlesin kraani all käsi loputades. Ja me näeme taas maagiat: kaks inimest saab korraga õnnelikuks. Väga õnnelikuks.
Tasane kobin koridoris, arvatavasti kõrgete kontsade töö, kainestas mind.
„Mikk!” hüüdsin poolest kõrist. „Ta on ukse taga!”
„Tee lahti, ma pole veel valmis,” kostis Mikk elutoast.
Hõõrusin käed kähku rätikusse kuivaks ja tõttasin kartmatult ust avama. Üks priske hoiatus oleks eelnevalt ära kulunud. Kerge kääksuga oli uks valla ning minul pooled ihukarvad püsti.
Vahtisin korraga väga lähedalt tõtt tüdrukuga, kes koosnes säravsinisest silmapaarist, peenelt nikerdatud tillukesest ninast, lopsakatest huultest, blondidest poollokkis kiharatest, siredast säärejooksust, kurvikatest puusadest ja kahest ümmargusest rinnast, mis julgest dekolteelõikest välja piilusid.
Mu näo ees sähvatas esiteks tema naeratus. „Tere,” ütles ta krapsakalt.
„T-tere,” asusin kogelema ja kogu laialipaiskunud mõistust kiirelt kokku pühkima.
„Kuidas läheb? Sa paistad päris ehmunud.”
„Ei, ei, kõik on kombes, olen lihtsalt veidi… veidi üllatunud. Astu edasi,” laususin end läve eest koomale tõmmates. „Mikk tuleb kohe.”
Lootsin, et mu korterisemu tuleb silmapilk, kuid seda ei juhtunud, mistõttu ujus minu ja suurepäraselt lõhnastatud-riietatud külalise vahele mõneks hetkeks ebamugav vaikus. Näppisin vööd ja püüdsin vältida talle otsa vaatamast. Oli õudselt piinlik. Peas haigutas tühjus. Siis taipasin paluda, et ta oma poolmantli, mille ta oli juba varem eest lahti nööpinud, seljast võtaks. Kui moekat üleriiet nagisse riputasin, kaksas ta ka kingad jalast ning kohendas miilavat juuksekeerist.
„Küllaltki kobe pesakene teil,” märkis tüdruk pisut ringi uudistades. Temagi ebales, püüdis tagasihoidlikkuse sitketest kammitsatest lahti rabeleda, kuid paljastas just nõnda kergelt kõikuva enesekindluse.
„Jah, on jah selline.”
„Ehtne boheemlaste kogunemispaik.”
„Mhmh.”
„Ruumi on teil ka päris kõvasti.”
„Võiks rohkem olla.”
„Sina käid ka ülikoolis, jah?”
„Aeg-ajalt ikka istun mõnes loengus. Ma õpin filosoofiat.”
„Või nii! Seda ma küll ei oodanud.”
„Mõnikord üllatan ennastki.”
Tüdruku kunstläikega huuled käändusid muigeks. „Sa näed endiselt hea välja.”
Enne, kui suutsin mõrult neelatades ühe viksi tänusõna sünnitada, saabus päästekomando Miku kehastuses. Kohe lendasid kaks vastastikust käbedat „tšaud”, millele järgnes Miku algatatud musi.
„See on minu korterikaaslane Gert,” tutvustas ta mind külalisele, ise maskuliinsest võidurõõmust pakatades. „Ja tema on Vivian.”
Minu endine kallim, oleksin võinud lisada.
Tüdruk ulatas mulle käe. Enda poolt ma peaaegu ei puudutanudki seda, kuid Vivian andis oma reaalsest olekust tuntava pigistusega märku.
„Meeldiv tutvuda,” ütles ta võltsilt.
Me käisime kaks aastat ja kaks kuud, mõtlesin samal ajal.
„Lähme sinnapoole,” juhatas Mikk Viviani kööginurga suunas.
„Heldus küll, seda banketti poleks vaja olnud,” õhkas külaline kaetud lauda nähes.
Olime kaheksandas klassis, kui meist paar sai.
„Ja roosad roosid! Need on minu lemmikud! Kuidas sa ära arvasid?”
Me õppisime teineteist väga sügavalt tundma.
„Vaatasin sinu huulevärvi pealt,” naeratas Mikk. Ta pakkus Vivianile härrasmehelikult tooli. „Klaasike šampanjat?”
„Miks mitte,” vastas Vivian roose nuusutades. „Mida me nii pidulikult tähistame?”
„Vananaistesuve näiteks,” ütles Mikk ja kooris rohelise pudeli kaelalt hõbepaberit. „Või kauni tudengielu algust!” Sampusekork kärgatas ning kihisev vedelik hakkas tavalistesse klaasidesse voolama. „Sulle ka, Gert?”
„Eh, ei aitäh, ma ei sega teid,” poetasin toa poole libisedes.
Meie teed läksid väga äkiliselt lahku. Nüüd on ta uue poisi oma.
„Tule võta ikka, me ei joo ju kõike kahekesi ära!”
„Oled kindel?” itsitas Vivian klaasi tõstes.
Võib-olla on tal pärast mind ja enne Mikku veel mitu kutti käest kinni hoidnud.
„Ja keegi peab ju toosti ka viskama!” seletas Mikk mullitavat jooki ulatades.
„Mis siis ikka,” andsin alla. „Nooruse võlu ja isamaa ilu terviseks!”
Kolm klaasi said kõlisedes kokku. „Terviseks!”
Vivian on tagasi. Õnneks mitte minu elus.
12
Ema võttis mind vastu järgmiselt: „Taevale tänu, et jälle kodus oled! Hea sind näha! Miks sa nii harva käid? Palju õppimist? Ma ei usu, sa oled lihtsalt pahane. Oled küll, ma tunnen seda.