Päikseta paradiis. Marek Kahro
Читать онлайн книгу.
istu maha ja hakka aga pugima. Varsti peaks isa ka tulema, tal läheb täna töö juures kauem… nagu alati!”
Erki võttis mind vastu järgmiselt: „Ah, sina ka siin? Emm, kuule, mul oleks väikest toetust vaja…”
Isa võttis mind vastu järgmiselt: „Tervist, Gert… Kuidas sul, Erki, koolis läks?”
Kui kohustuslikud pereminutid olid täis tiksunud, vedasin tsellofaanist keha sinna tuppa, mida tavatsesin „omaks” nimetada. Kõrvaklapid päästsid mind terveks õhtuks maise ilma helidest.
Kohe järgmisel hommikul, kui püüdsin köögis rahulikult einetada, sai ema mu jälle pihtide vahele.
„Millega siis tegeled, tubli tudengihärra?”
„Peamiselt õpin.”
„Kuidas filosoofia tundub?”
„Veidi raske, aga huvitav.”
„Filosoofia on tarkade meeste ala. Kõige tähtsam ongi, et ikka meeldiks, vägisi ei ole mõtet punnitada. Oled seal Tartus uue silmarõõmu ka leidnud?”
„Ei ole.”
„Tegeled aktiivselt otsimisega?”
„Praegu mitte.”
„Mis siis ikka. Kiirustada polegi vaja. Peaasi, et sa poissmeheks ei jää. See oleks õudne.”
„Miks õudne?”
„Kunagi peavad sul ju lapsed ka tulema. Küll selle õige ära tunned, kui ta silmapiirile ilmub.”
„Ja siis hakkan temaga kohe tittesid vorpima?”
„Ei, kõigepealt elad temaga natuke aega koos, õpite üksteist tundma – nii nagu need asjad ikka käivad. Lapsed on selle protsessi loomulik osa.”
„Ah et mehed ja naised elavad koos ainult sellepärast, et lapsi saada? On ka tähtsamaid põhjusi, muide.”
„Muidugi! Kahekesi ühe katuse all on ikka lihtsam kui päris üksi. Tahad veel kohvi?”
Ütlesin ei ja meenutasin tahtmatult möödunudkevadist õhtupoolikut, kui lähimad peretuttavad kokku voolasid, et tähistada Martini ja Silvia kahekümnendat pulma-aastapäeva. Mampsi kõrvus helklesid tuttuued kõrvarõngad (papsi kink) ja papsi käel tiksus esimest korda eksklusiivne kellakene (mampsi kink). Seltskond kõlistas kõrgejalgseid pokaale, mis olid täidetud pesuehtsa Champagne’i šampanjaga ning vähemalt paariminutiliste intervallidega kostis oivalise noorpaari suunal kiiduavaldusi, otsekui olnuks nad alles äsja abiellu heitnud. Mamps ülistas papsi pühakuks ja paps vastas peaaegu samaga. Üks külalistest lunis tähtpäevalistelt välja nende kohtumisloo, mida ta oli arvatavalt juba varemgi kuulnud, kuid tahtis uuesti kuulda nagu head muinasjuttu kunagi.
Ladvaõunana punanud mamps alustas haaravat pajatust sellest, kuidas ta ülikoolis teisel kursusel oli, kuidas tal kaheksakümne viienda aasta tudengite suvemängudel silm kuuma võrkpallikuti külge kinni jäi ning mis vahvaid kinoseansse ja labrakaid sinna otsa kogunes. Jutuvestja unustas seegi kord mainida, et abielusõrmused torgati sõrmenuki taha alles pärast seda, kui oli selgunud, et noorukese tudengineiu põllepaelu paisutab üks põõsa varjus kokku keeratud kabajantsik.
Kui ema oli esimese pojatükiga maha saanud, polnud tal sünnitusmajast lahkumisel vastas seaduslikku abikaasat, vaid vastsündinu vanaisa. (Sama mees oli mulle enne manalasse rändamist noid hämaraid asjaolusid vähe valgustanud.) Noorel papal kulus hulk aega, et ennast koguda ning pisut üle kolme kilo kaalunud vägisevale meistriteosele otsa vaadata. Emal jäi ülikool mõneks ajaks sinnapaika, ta asus elama Tallinna vanemate juurde, samal ajal kui isa kaugel Tartus, maksku mis maksab, tulistel eksamitel juristipabereid välja kauples.
Diplom näpus ja mahe naeratus lipsu kohal, sai ta viimaks mahti perele lähemale kolida. Edasi algas aga ehtne muinaslugu, uus riigikord, vabadus, kapitalism. Paps võeti advokatuuri liikmeks, ta liikus ringi peenes seltskonnas, vasttärganud aristokraatia ning endise nomenklatuuri kalarikastes hoovustes. Nõnda õppisin minagi, et iga isiku, tõhu ja mägraga ei maksa suhelda. Kõik inimesed ei anna mõõdetavat kasu.
Nüüdki, kui olin ametlikult maineka kõrgkooli matriklis, õpetas mamps mind nagu piimahammastega põngerjat. Isegi tema hääletoon oli selline… mammalik, nunnutav, äiutav.
Ei suutnud ma enam allavajunud suunurki kohvitassi taha peita.
„Sa oled kuidagi kurb…?” märkas ema. „Midagi on juhtunud?”
„Ei ole.”
„See, mida sa ütled, ei lähe grammigi kokku sellega, mida teed. Mulle ei meeldi, et sa pidevalt nii mossis ja pahur oled. Ma ju näen, et miski rõhub sind.”
„Kõik on korras.”
„Gert… ole minuga aus. Kui sul on mure, siis räägi sellest. Järsku saan aidata. Mina ei taha niisama tuimalt pealt vaadata, kuidas mu laps kannatab. Meil kõigil on ju muresid ja kriise, ei ole häbiasi neid teistega jagada.”
„Kõik on korras!”
„Ei ole ju!”
„Sa oled hullem kui isa! Tema vähemalt ei nääguta.”
„Gert! Kuhu sa jälle põgened? Istume maha ja räägime need asjad sirgeks…!”
Mis on kõver, seda sõnadega enam joonde ei painuta. Pealegi… ma põdesin valehäbile sarnanevat sündroomi. Mul polnud kombeks näidata emale neid ähmaseid maastikke, mis mu sees laiusid. Mida rohkem ta neid näha tahtis, seda kiivamalt ma kõiki vaateaknaid kinni hoidsin.
Ma ei tahtnud emale kurje sõnu lausuda. Ta ise noris neid, kuid ma tundsin end ikkagi süüdi, et üldse häält tõstsin. Ma ei tahtnud talle valetada, ehkki ta ise oli mind õpetanud tõde varjama. Paraku avastasin iseseisvalt, et mõni tõde paisub liiga suureks, et seda edukalt peita.
„Kuidas nädalavahetus möödus?” küsisin Mikult esmaspäeva hommikul, kui Tallinnast juba märksa roosilisemal meelel tagasi jõudsin.
„Raske öelda…” kostis Mikk kohvitassi tagant. „Ma ei suuda otsustada, kumb oleks õigem: jube hästi või super hästi.”
„Ah et kohe nii hästi? Vivian käis siin, jah?”
„Arvasid ära,” naeratas Mikk laialt.
„Lõhna järgi tundsin… Mis tegite, kui suur saladus pole?”
„On küll saladus. Vivian ei lubanud kellelegi rääkida.”
„Väga tema moodi.”
„Misütsid?”
„Eh, ta paistab üsna müstiline tüdruk.”
„Jajah, teda tuleb veidi kangutada ja kõditada, aga siis avaneb nagu aardekirst!”
„Teil oli vist väga eriline öö?”
„No… enam-vähem.”
„Kommentaare pole vajagi, need jobiplekid siin seinal räägivad enda eest!”
„Käi putsi!”
„Ahah, juba soojem!”
Mikk kõõksatas ning ta nägu sarnanes sulava võikilluga palavas pudrus. „Okei… ma magasin temaga. Tegime kaks ringi, oleksin kolmanda ka otsa pannud, aga ta oli vist nii läbi, et enam ei jõudnud. Paistis, et ta jäi väga rahule.”
„Tal vedas.”
„Mis mõttes?”
„Noh… Kui mina oleks naine, võiksin sinuga magada küll!”
„Ära üritagi!” muheles Mikk.
„Miks? Kas ma poleks sama kuum tots kui Vivian?”
„Temaga on sul keeruline konkureerida!” *
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте