Muusa. Katrin Oja
Читать онлайн книгу.
on seda muidugi varem ka teinud, aga mitte nii pikalt. Ma ei tea, vahet iseenesest pole, aga ta võiks korraks välja tulla ja midagi süüa.” Ta hääletoon tundus närviline ja ärritunud. Huvitav, kes see tüdruk oli, kas Sebastiani girlfriend? Agent? Assistent?
Ta jäi koridori lõpus oleva suletud ukse ette seisma ja koputas kolm korda. Valjusti, kiiresti, tungivalt. „Sebastian?” ütles ta ja nüüd oli tema hääletoon sõbralikum, lepitavam kui minuga rääkides. „Sebastian, kas sa kuuled? Tee palun uks lahti. Maya tuli siia.”
Teiselt poolt kostis ainult vaikus.
Tüdruk vaatas mind ja osutas siis uksele. Mida ta tahtis, et ma teeksin? Ukse õlaga maha jookseksin nagu eriüksuslane? Seesolija ilmselgelt ei vastanud koputamisele ja palumisele ning tahtis, et ta rahule jäetaks. Tundsin aina selgemalt, kuidas mulle mõjuks hästi, kui ma siit nüüd vaikselt ja märkamatult välja taganeda saaksin.
„Koputa sina,” ütles tüdruk ja ta näoilme oli kannatamatu.
Koputasin. Vaikus.
„Ütle midagi.” Tüdruku hääletoon oli ärritunud.
See hakkas mulle natuke närvidele käima. Ma ei olnud kohustatud mingite võõraste junkrute kamandamist taluma. Surusin hambad kokku ja valmistusin lahkuma. Tüdruk vist nägi midagi mu näoilmes, sest ta ütles nüüd märksa mahedama tooniga: „Palun palu tal uks lahti teha, ma arvan, et ta kuulaks sind.”
„Miks ta peaks? Ma olen talle täiesti võõras inimene. Võõras tüdruk, keda ta on paar korda elus eemalt näinud ja kellega ta on ühel ühisel õhtusöögil viibinud,” … ning kelle tühisuse ja alatuse ta on oma kaameraga lahti hammustanud, lõpetasin sisimas sapiselt.
Tüdruk osutas jälle uksele, seekord olid ta silmad paluvad.
Koputasin uuesti. „Sebastian, ma olen Maya, ma tahaksin sinuga rääkida,” ütlesin kinnisele uksele. Me ei saanud endiselt mingit vastust.
Tüdruk ohkas, murdis ehmatavalt valju raginaga oma sõrmenukke ja asus siis midagi taskust välja kohmitsema.
„Ma ei tea, see ei ole ilmselt hea mõte, aga …”
Jõllitasin. Ta oli taskust võtme otsinud ja keeras seda nüüd lukuaugus.
„Sul oli võti …”
Ma ei jõudnud oma etteheidet lõpuni sõnastada, sest ta oli juba ust paotanud ja nügis mind otsustavalt sisse.
„Jah, mul oli võti, aga ta saab väga vihaseks, kui ma seda kasutan. Aga mina ei lähe sisse, sina lähed, sest enne, kui ta ennast siia sulges, rääkis ta pool päeva ainult sinust. Maya on ideaalne naine. Ma ei saa ilma Mayata eksisteerida,” imiteeris ta. Tüdruku viimaseid sõnu kuulsin juba läbi ukse, mille ta minu järel sujuva liigutusega kinni tõmmanud oli.
Seisin hämaralt valgustatud suures toas ja püüdsin oma murenenud aju ümber tüdruku viimaste sõnade mässida. Kas Sebastian võis olla tõesti neid asju öelnud? Ja kui, siis miks talle, miks mitte mulle, miks üldse?
Vaatasin toas ringi, see oli ilmselt nii fototöötluseks mõeldud kabinet – siin oli suur kirjutuslaud, kolme suure ekraaniga arvuti ja pimik – kui ka koht, kus ennast vajadusel välja magada. Toa tagumise seina vastas oli voodi, kus tumeda voodikatte peal lamas eeldatavasti magav Sebastian. Isegi lamades tundus ta samasugune nurgeline, pahupidine nagu õhtusöögi ajal. Ta oli paljajalu, teksades ja ilma särgita. Ta lamas sirgelt voodi keskel, mõlemad käsivarred näole tõstetud.
Püüdsin võimalikult vaikselt hingata. Kui ta tõesti magas, siis ei tahtnud ma teda äratada. Ja kui ta ei maganud, noh … siis ei teadnud ma nagunii, mida talle öelda. Võitlesin tahtmisega käsi välja sirutada ja katsuda, kas uks on lukust lahti ja kas ma saaksin ehk siiski jalga lasta.
Kuulsin, kuidas teises ruumis vahetati muusikat. Emomuss vahetus vana Depeche Mode’iga. Sebastian ei liigutanud ennast ja hoolimata pingsast kuulamisest ei suutnud ma kuulda, kas ta hingab. „Jumal, palun tee nii, et ta ei oleks surnud,” mõtlesin ma ja astusin paar hiilivat sammu ettepoole. Tundus, et ma olen siiski sunnitud voodi juurde minema ja kontrollima.
Kui ma kirjutuslauast möödusin, müksasin vist kogemata laua juures seisnud tooli ja liikumise peale ärkasid seni screensaver’i alla peidetud monitorid ellu. Jäin hämmeldunult seisma ja automaatselt suu ette lennanud käsi hangus sinnasamma. See olin mina, ekraanidel olin mina, keskmisel ekraanil olid mitu erinevat fragmentpilti, ühel olid minu huuled, teisel vasak silm ja kortsus kulm, siis põsesarn. Vasakul ekraanil olid veel mõned killud minust. Ja parempoolset ekraani täitis üksainus suur portreepilt, sain aru, et kõik eelmised killud olid osad sellest samas pildist ja et see oli see üksainus kaader, mille Sebastian minust õhtusöögi ajal saanud oli, enne kui Erik teda peatada jõudis. Pilt oli liikumise pealt tehtud, mu ehmunud silmad ja agressiivsed kulmud olid fookuses, nina ka, aga huuled, lõug ja kael enam mitte. Juuksed olid ühele poole kiirtena lennus. Ma nägin välja pettunud ja … eksinud? Seda oli Sebastian siis minus näinud? Samal ajal, kui ta oli meie sõprade näoilmete kaudu minu isekuse ja tühisuse lahti kodeerinud, ei olnud ta seda minu näos ometi märganud? Kuidas see võimalik on? Kuidas ta sai samal ajal näha, millisena Anna, Nora, Erik ja T. S. mind näevad – ja õigusega näevad – ning seda mitte tähele panna? Oma läbinägelikkuses ja tundlikkuses, mis lasi tal need neli mulle saadetud portreed teha, oli ta mind pildistades täiesti aimduseta?
Kehaväline
Kuulsin, kuidas voodi vaikselt naksus ja kuidas Sebastiani paljad jalad põrandat puudutasid. Ta tuli üle toa ja jäi mu selja taga seisma. Panin silmad kinni, ma ei tahtnud ekraanidelt vastu põrnitsevale iseendale enam otsa vaadata. Seisime pikalt ilma midagi ütlemata, mina, silmad kinni, käed rinnal risti, Sebastian mu selja taga. Tundsin ta kehasoojust ja hingeõhku oma juustes.
„Kui sa tahad, siis ma kustutan selle ära,” ütles Sebastian viimaks. Ta hääl oli kare nagu inimesel, kes ei ole ammu suud lahti teinud. Mulle meenus, et ta oli siin kolm päeva passinud, mitte midagi söönud ja kes teab, kas joonudki.
„Ma kavatsesin seda nagunii teha, kuna see on ju vastu tahtmist võetud foto, aga ma ei suutnud sind kuskilt leida ja siis ma … ei raatsinud.”
Noogutasin. Pimedas toas seljaga oma vestluskaaslase poole seistes pole noogutamine just kõige parem suhtlusviis, aga ta vist nägi. Ta astus ühe väikese sammu minust mööda ja küünitas hiire järele.
„Las olla,” ütlesin ma vaikselt, „kui sa tahad seda pilti, siis sa ei pea kustutama.”
Sebastian peatus, pikad sõrmed hiirel ja vaatas mulle üle õla otsa. Ta juuksed olid sassis, nägu nurgeline ja silmad põlesid pisut pööraselt.
Nagu enne olin palvetanud, et ta surnud ei oleks, palusin nüüd, et ta ei oleks lootusetult hulluks läinud või püüdmatult pilves.
Tõstsin mõlemad käed üles, peopesad tema poole ja pomisesin: „Kuidas soovid, kuidas soovid, kustuta või ära kustuta.” Millegipärast rääkisin algkooliõpetaja tooniga. Ma ei tea, miks, ta ei tundunud otseselt ärritunud ega ähvardav, aga mingi sügav enesealalhoiuinstinkt sundis mind teda lohutama, lepitama.
Sebastian lasi hiire lahti ja ajas ennast sirgu, seisime nüüd näoga teineteise poole, endiselt väga lähedal. Tundsin jälle kogu oma kehapikkuses temast õhkuvat soojust. Ta oli väga pikk. Ja väga ilus.
„Kas sa lähed ära?” Seda küsides muutus ta pilk veel kraadi võrra metsikumaks.
Tundsin, et hea oleks astuda sammuke tagasi või veel parem kaks, et meie vahel oleks natuke ruumi ja õhku, et meie vahele mahuksid mõtted ja otsused ja mõistus. Hetkel ei mahtunud sinna midagi peale Sebastianist kiirgava soojuse.
Kehitasin õlgu. Kuidas ma pidin sellele küsimusele vastama? Mida ta õigupoolest küsis – kas ma lähen kohe minema? Ei, kohe ma ei plaaninud minna, ma mõtlesin temaga veel enne ta piltidest rääkida, kuigi võib-olla praegu ei olnud selleks parim aeg. No isegi sel juhul ei läheks ma ilmselt kohe, hea oleks, kui ta soostuks siit toast minuga koos väljuma, siis ma saaksin ta sellele musta peaga tüdrukule üle anda, kes saaks otsida talle süüa ja