Muusa. Katrin Oja
Читать онлайн книгу.
üsna veendunud, et kõikidele elementidele oli mul nüüd õige tähendus olemas. Teadsin, et enam ei pea ma selle kallal pusima, nüüd tuleb rahulikult võtta ja kindlasti klõpsavad jupid mingil hetkel, just siis, kui ma seda kõige vähem ootan, paika.
Vaatasin veel korra peeglisse, ohkasin ja vedasin ennast magamistuppa. Nüüd tahtsin ma ainult magada.
Kes näeb Mayat?
Põlvitasin Alice’i elutoas ja tuhlasin oma riietes. Olin Eriku juures pakitud kasti sisu meeleheitehoos lihtsalt põrandale laiali puistanud. Olin lõpuks otsustanud Eriku nõu ja Alice’i vingumist kuulda võtta ja välja minna ning mul oli selleks puhuks vaja midagi õiget selga leida. Sorisin riietes, silitasin neid ja ootasin, et midagi minuga räägiks.
Alice istus üleni sädelevasse musta mähituna skeptilise näoga diivanil, jalad enda alla keritud ja jõi Vodka Martinit James Bondi moodi.
„Ma ei saa aru, miks sa seda ikka veel teed,” ütles ta kaeblikult. „Kas tõesti on mingi vahe, kas sa lihtsalt valid mõne asja välja või katsud enne seda kõik oma riided mingi kuradi posija kombel läbi.”
Pööritasin silmi.
Me pidime minema mingi plaadi esitlusele ja seejärel Alice’i viimase filmi sõprade juurde majapeole. Isegi kui ma tahaks, ei oskaks ma sellise kava jaoks midagi mõistlikku välja valida.
Aga ma ei pidanudki, olin vajalikud asjad juba leidnud. Tundus, et me oleme Alice’iga täna mõlemad mustas.
Alice hammustas oma teise oliivi rahulolematu näoga pooleks ja kehitas siis resigneerunult õlgu.
„Mida iganes, lähme siis nagu Siiami kaksikud,” ütles ta. „Peaasi, et hakkaks juba minema.” Ta tõusis ja läks oma telefoni otsima, et taksot kutsuda.
Mina ajasin väljavalitud riided kiiresti selga ja hakkasin ülejäänud hilpe hooletult kasti tagasi loopima. Sah, sah, sah, põrand oli juba peaaegu lage, kui midagi siledat ja jahedat mulle kätte jäi. Tirisin sõlmeläinud varrukate ja säärte vahelt välja suure kollase ümbriku. Sellesama, mille Erik mulle andis ja mille ma siiani täiesti unustanud olin. Sebastiani ümbriku. Kaalusin hetkeks selle kõrvale viskamist, et sellega hiljem tegeleda, aga uudishimu sai minust võitu. Pealegi tundus, et Sebastian siiski on kuidagi oluline.
Lükkasin käe ümbrikusse ja korjasin samal ajal teise käega viimased riided kasti. Kui ma oma käe ümbrikust vabaks raputasin, selgus, et selles olid fotod. Neli suurt fotot ja üks valge A4 paber, millele keegi oli laias, laineid meenutavas kaldkirjas kaks rida teksti kirjutanud.
Vaatasin pildid läbi ja tardusin üllatusest paigale. Istusin tuima potsatusega põrandale ja ladusin need enda ette. Üks, kaks, kolm, neli. Istusin väga vaikselt, ka Alice oli kummaliselt vaikne, kogu korter oleks just nagu pausi peal. Muusika ei mänginud, samme ei kostnud, ilmselt sellepärast kuulsingi nii ruttu uuesti seda raksumist. Tasast raginat, mis aina valjenes ja mille tempo aina tõusis. Minu mikromõrad ja lõhed, mis viimati Nora ja Eriku juures käies jooksma olid hakanud, kuid mis Nora heasüdamlike silmade all pidama jäid, kihutasid nüüd täiskiirusel edasi. Raks, raks, raks. Enne tardumist kiiruga sisseimetud hingetõmme visises läbi pragude välja.
Territooriumil viibimine keelatud, kuulub lammutamisele.
Lugesin Sebastiani kirja.
Inimesed vaatavad Mayat. Kes näeb?
Neli portreed, jaanuar 2010. Palun vabandust, et ma sind pildistasin.
Vaatasin uuesti pilte. Seal oli tõepoolest neli portreed. Annast, Erikust, Norast ja T. S. – ist, kõik meie viimase õhtusöögi ajal tehtud. Peale esimest pilku piltidele oli selge, et Sebastian oli erakordne. Tal oli haruldane võime inimesi näha, kaardistada, salvestada. Need pildid olid imelised. Teisel vaatamisel tundsin, kuidas mul hakkas ootamatult kuum ja ebamugav, lausa piinlik, siis hakkasingi ma uuesti pragunema. Aga ma vaatasin aina uuesti ja uuesti ja uuesti. Masohhistlikust mõnust käsi tugevamini vastu külgi surudes, et ma päris liistudeks ei laguneks.
Vasakult esimene portree oli Erikust. Ta paistis sellel soe ja sile, ometigi oli ta nägu kuidagi läbitungimatu. Just nagu see ei olekski minu Erik, vaid mingi võõras või nagu Eriku kest, Eriku mask. Eriku huuled olid naeratuseks kõverdunud, aga silmad olid ühteaegu kurvad, kaastundlikud ja seal oli veel midagi … kas see võis olla kergendustunne?
Olin segaduses ja häiritud. Mida kauem ma Erikut põrnitsesin, seda kindlamalt ma veendusin, et see, mida ma ta silmades nägin, oli tõepoolest kergendus. Kas tal oli hea meel minust pääseda? Minu iseka ja enesekeskse armastuse tulvavee eest, mis kõik endale painutab. Minu eest Nora soojuse ja mõistmise juurde? Kas see tõesti võis nii olla? Kas ma olin tõesti tema vastu nii halb?
Järgmine oli T. S. Ta paistis sellel pildil vanem ja väsinud, aga ühteaegu ka kuidagi elutargem. Kortsud ta silmade ümber olid nagu voldid kuninglike rüüde sametis. Tal oli kahvel käes ja viis, kuidas see pildile püütud oli, tekitas tunde, et ta osutab kahvliga otse minule. Ta näoilme oli sõjakas, isegi ähvardav. Püüdsin meenutada, millise vestlusfragmendi ajal see pildistatud olla võis. T. S. ja mina vaidlesime ühtelugu. Noh, T. S. vaidles kõikidega ühtelugu. Ei, ähvardav ei olnudki õige sõna. Tema näoilme oli … süüdistav.
Silusin kätega mitu korda läbi juuste ja püüdsin endiselt kestvat raginat ignoreerida.
Kolmandal pildil oli Anna. Ta vaatas otse kaamerasse, silmad vidus ja hambad alahuulde surutud. Valged ja teravad hambad, just nagu vanglatara. Ta näoilme oli ühteaegu meeleline ja ahne. Ometigi nägi ta tõeliselt ilus välja. See oli väga ilus pilt. Kõik need olid. Iga järgmise vaatamiskorraga tundus, et mingi uus näoilmesse peidetud detail andis ennast kätte. Need ei olnudki just nagu portreed, vaid pigem väikesed filmid. Terve seeria ühes kaadris.
Viimane oli Nora portree. See hämmastas mind kõige enam. Tundub, et Sebastian teadis tund aega peale Noraga kohtumist, et Nora on Perseus ja mina Medusa. Mul, ja minul oli ometi põhjust tähelepanelik olla, kulus selleks päevade viisi lugemist, kakskümmend pisarat, kaks pudelit veini ja sisuliselt pidi Nora selle mulle ikka peaaegu välja ütlema. Nora oli portreel profiilis, ta näo kõrgusele oli tõstetud veiniklaas, mille sisu ta paistis hindavalt uurivat. Aga veiniklaasi põsel oli peegeldus ja ehkki see oli lörris ja udune, oli selge, et seal olin mina, kameeleonkleidi kaelus kõrvadeni üles tõmmatud.
Istusin põrandal oma piltide ees, sõrmed abitult vastu kulme surutud ja püüdsin ennast koos hoida. Imelik, et kõik ümbritsev kestis samasugusena edasi, kuigi mina olin pöördumatult muutunud. Muusika mängis edasi, põrand seisis omal kohal, minu kopsud hingasid sisse ja välja, tuues mu organismi hapnikku ja viies süsihappegaasi välja. Maailm oli olemas ja mina olin olemas – isekas, hoolimatu ja tühine, aga olemas. Ja Sebastian oli hämmastav ja imeline ja uskumatu. Ma pean Sebastiani nägema, temaga rääkima, temalt küsima, kuidas ta need pildid tegi. Vaatama talle otsa ja püüdma aru saada, mida oleks peegeldanud tema portree, kui keegi selle teinud oleks. Ühtäkki teadsin täie kindlusega, et ainult Sebastian suudaks mind lõplikust liivapuruks murenemisest päästa. Kui ta jõuab, kui ei ole juba liiga hilja. Sest seda ju unenägu ütleski – Sebastianil olid kingad, kuid ta jäi hiljaks.
Alice astus tuppa ja ütles: „Takso peaks kümne minuti jooksul siin olema, kas sa oled nüüd valmis?”
Tema hääl muutus viimaseid sõnu öeldes ja mind maas kükitamas nähes kõrgemaks. Korjasin juba pilte tagasi ümbrikusse, kui ta minu kõrvale maha istus.
„Mis need on? Kas Sebastian tõi need sulle sinna Eriku juurde?”
Noogutasin.
„Kas ma võin vaadata?” küsis ta, kuid ta käed olid juba ümbrikul ja sikutasid seda minu käest ära. Hoidsin kõvemini kinni. Viimased pragunemata osad minust püüdsid meeleheitlikult kinni hoida ja minu alastuse selline eksponeerimine kellele tahes teisele, ei sobinud neile kuidagi. Aga see oli Alice, ütlesin iseendale. Ja millest siin ikka kinni hoida on, mul ei olnud midagi nii väärtuslikku, mida tasuks üritada varingust päästa. Ükshaaval lasin sõrmed ümbriku küljest lahti ja Alice napsas pildid endale.
Kiirustades ja