Muusa. Katrin Oja
Читать онлайн книгу.
et ta noogutab innukalt pead.
„Jah, sul on õigus, sul on täpselt õigus. Sa räägid nii hästi. Ma olen palju kordi samamoodi mõelnud ja tundnud, aga ma ei ole osanud seda nii täpselt sõnastada.”
Avasin hämmastunult silmad. No on Erik omale alles haldja leidnud. Tõesti. Ma ei oleks imestunud, kui ta varsti mööda tuba ringi lendlema ja sädelevat haldjatolmu pilduma hakkaks. Tundsin ennast väga mõnusasti, ilmselt veinist, aga võib-olla Norast, ma ei olnudki päris kindel.
„Millised Eriku pildid sinu lemmikud on?” küsisin Noralt ja panin tähele, et pool riidekappi haigutas juba tühjalt. Siin ei lähe enam kaua.
„“Siseheitlus” on võimas, see on vist sinu oma?”
Noogutasin.
„Ja mulle meeldivad väga ka „Ilma näota mees” ja „Ilma näota naine”, nendes on mingit sellist ausust ja haavatavust. Pehmust.”
„Vaat kus,” mõtlesin imestunult. „Ilma näota …” seeria ei olnud minu meelest Eriku tugevaim töö. Ta oli selle maalinud siis, kui ta oli haige ja kurb ja minu meelest oli selles omajagu tüütut enesehaletsemist. Aga Nora nägi selles pehmust ja haavatavust. Ausust. Kas mul ei olnud õigus?
Äkki mul ei olnudki õigus.
Tundsin ebamugavusega, et Nora paistis Erikust kuidagi hoopis teistmoodi aru saavat kui mina. Ma ei teadnud, kas just paremini, aga kuidagi teisiti.
„Ilmselt on minu lemmik alles tulemas,” ütles Nora ja naeratas laiemalt. „Erik hakkas eile mind maalima.”
Tõesti? Erik ei maalinud portreesid. Ja mind ei olnud ta iialgi maalinud. Mitte kordagi. Vaatasin Norat pingsamalt. Suured mõistvad silmad, heledad kulmud, pehmed lapselikud huuled. Võib-olla ta ongi päriselt haldjas, kes on Erikule saadetud. Aga milleks?
Nora vaatas mulle otsa ja noogutas.
„Ma lähen otsin veel veini,” ütles ta vaikselt, just nagu oleks tegelikult öelnud „Ma lähen nüüd natukeseks minema, et sa saaksid seda infot seedida” ja liugles magamistoast välja.
Imelik, ta isegi liikus vaikselt ja pehmelt nagu Erik. Kaks kassi. Suur kuldne kass ja väike hall kass. Vaatasin ennast kapiuksel olevast peeglist. Mina olin kõike muud kui kass. Pikad, sirged pruunid juuksed. Pikad käed, pikad jalad. Kitsas nägu ja lai suu. Ja kui ma kõndisin, siis oli seda kuulda. Mitte paranoilise kips-kõpsimisega nagu väikeste ja reibaste naiste puhul, ega ka mitte kergejõustiklase matsumisena, aga mind oli kuulda. Nagu … nagu … nagu pikka ja tugevat madu.
Ja ma ei olnud kunagi Erikule poseerinud. Mitte, et ma seda nii väga tahtnudki oleksin, aga ta ei olnud mind kunagi palunud. Ma ei olnud osanud tema „Ilma näota …” sarja piltides leida ei haavatavust ega ausust. Mina olin seal näinud ainult nõrkust.
Panin veel mõned riided kasti ja mulle tundus, et iga minu liigutust saatis tasane krabin, just nagu jookseksid iga kummarduse peale minust mikromõrad läbi. Seal, Nora ja Eriku voodis, iseenda riietekuhilas, pärast kahtkümmend pisarat ja tunnikest Norat, hakkas mulle ühtäkki tunduma, et minu Erik ei olnud kunagi olnudki Minu Erik. Et ma ei tundnudki teda ja jumal teab, kuidas ja mille peale ma viimased kolm aastat kulutanud olin.
Nora, see pisike Nora, kes tundus oskavat alati ja kõigile öelda just kõige õigemaid asju, oli astunud oma väikeste sammudega tema ellu ja leidnud temas kohe nii geniaalsust, mida mina alati imetlesin, kuid mis on kohe ja alati kõigile näha, kui ka haavatavust ja ausust ja terve hulga muid asju, millest mina teadlik ei olnud. Mulle tundus nüüd, et Nora suured, hallid ja läbipaistvad silmad olid just nagu peegel, mis näitas kõigile alati ainult seda, mis neis head on. Ma ise olin seda just tunda saanud. Nora oli täna nagu Perseus ja mina olin nagu Medusa. Ainult selle asemel, et mulle minu enda kivistav pilk tagasi peegeldada, oli Nora mulle näidanud tüdrukut, kellel oli olnud roll Eriku piltide loomise juures, kellel oli hea maitse ja kes oskas asju ilusti sõnastada – selle asemel, et näidata mulle kibestunud ja ärritunud plikat, kes oli liiga enesekeskne, et muretseda millegi muu pärast kui see, kus ta järgmise öö veedab ja kuidas kõige kiiremini leida üles kaardipakk, et oma sajajalgset unenägu dešifreerima hakata.
Iseenesestmõistetavalt oli Erikul sellise peegli ees mõnus. Iseenesestmõistetavalt tõmbab selline soojus ja headus teda ligi nagu lambikuppel ööliblikat. Minus seda vist ei olnud. Ma ei olnud Erikut vist kunagi mõistmisega inspireerinud. Mulle hakkas nüüd tunduma, et ma ei olnud teda üldse kunagi inspireerinud või kui, siis kaudselt, läbi konflikti. Tahtlikult ei olnud ma kunagi püüdnud teda inspireerida, mulle oli alati tundunud, et see on tema pärusmaa. Et see, kuidas ta oma maagiani jõuab, on tema isiklik asi, minu asi on lihtsalt kõrvalt imetleda. Aga ma tean, et kui me tülitsesime, kui ta loopis asju ja mina loopisin munakividena sõnu, siis ajas ahastus, hirm ja kurbus ta ateljeesse ja siis sündis „Siseheitlus”. See oli geniaalne. Ja see oli minu.
Hakkasin nüüd aru saama, mida Erik mõtles, kui ta ütles, et minu armastus on nagu tulvavesi, mis kõik endale painutab.
Huvitav, milline on Nora armastus?
Krabin lakkas ning lõppes ühe selge ja valju praksatusega. See ei olnud mikromõra. See oli lõhe. Istusin seal, oma lõhenenud peegelpildiga vastakuti, ja püüdsin leida viisi edasi hingata, teades, et mina ja mu armastus oleme isekad, enesekesksed ja hävituslikud.
Ühtäkki istus Nora mu kõrval, tal oli kaasas uus, külmahigine veinipudel ja ta katsus mind tasakesi õlast.
„Ka Eriku enda meelest on tema kõige paremad tööd need, mis sulle kõige rohkem meeldivad. Ta arvab, et ma luiskan, kui ma väidan, et „Ilma näota mees” ja „Ilma näota naine” on mu lemmikud. Ta arvab, et ma püüan lihtsalt halastust üles näidata,” ütles ta oma poolnaeratuse saatel.
Vaatasin tema silmapaari idealiseerivasse peeglisse, lasin endale veel veini valada ja alistunult oma lõhedesse mörti mätsida. Kapp oli tühi ja kast oli täis. Sahtlitest tuli välja ka igatsetud kaardipakk. Norah Jones laulis juba mitmendat ringi ja meil Noraga oli käsil teise veinipudeli tagumine pool. Olin sametises joobes.
„Oi, kaardid?” ütles Nora, kui ma pakki taskusse pusisin. „Kas sa ennustad?”
Nii et minu esoteeriliste kalduvuste teemal ei olnud Erik veel jõudnud sõna võtta.
„Vahel.”
„Kas sa mulle ennustaksid?”
„Ma ennustan ainult endale.”
„Aga palun, palun ennusta mulle ka.” Nora oli ka ilmselgelt purjus. Tema silitav poolnaeratus kiskus ühest küljest aina suureks naeruks.
Mõtlesin korra järele. „Olgu, aga ainult ühel tingimusel. Kui mulle ei meeldi, mis ma näen, siis ma lükkan paki kokku tagasi ja ei ütle sulle midagi.”
„Olgu.”
Segasin kaarte, lasin tal neid segada, tõsta ja tõmmata.
„Oo, kui õdus olemine teil siin on.” Erik seisis ukselävel ja toetas ennast ühe käega vastu piita. Hoolimata kõigest sellest, hoolimata 20 pisarast, mikromõradest, mind pooleks pilbastanud lõhest, mu puudulikust armastusest, Nora peegelsilmadest ja hingeheadusest tundsin teda nähes ikkagi elektrilööki. Tundsin, et mind on visatud heli- ja õhukindlasse kotti ja kotisuu tihedalt kinni tõmmatud. Ja ma hõljun, hõljun veel viimaseid hetki, enne kui lämbun.
Samal hetkel ärkas seni vaikselt ja vaguralt tukastanud madu alakõhus valju sisinaga üles ja tõstis pea. Erik, meie Erik. Oma sooja ja lõhnava nahaga ja tihedate kuldsete karvadega käsivartel.
Jõin suurte sõõmudega paar lonksu veini ja vaatasin Norat. Enne Eriku sisseastumist oli ta käsipõsakil voodil lamasklenud, nüüd istus ta, põlved enda all ja selg sirge, 100 % Eriku poole pööratud. Tema oli Eriku satelliit, nii nagu Erik oli tema satelliit. Õhtusöögi ajal ei olnud ma seda märganud. Nora vaatas Erikut ja naeratas. Erik vaatas Norat ja naeratas. Minus kostis raginat ja Nora hoolega paigaldatud mört kukkus mütsatustega põrandale.
Hingasin veel paar korda sisse ja välja, kotisuu avanes, ma teadsin, et ma ei lämbu ja ei sure ning madu lasi ennast veenda ja vajus