Muusa. Katrin Oja
Читать онлайн книгу.
ja vaatasin, millised raamatud kuningas Erik oli otsustanud oma suuremeelsuses mulle jätta. Aga kui ma oma armastatud ja loetud, kodusoojuse ja igatsuse lõhnalisi köiteid üksteise järel välja võtsin, voolas see väiklane ärritus minust välja. Ta oli väga hea valiku teinud. Valinud mu kõige truumad sõbrad, sellised, kellele võis alati kindel olla. Sellised, kes olid mind aidanud kõige halvematel öödel mu elus, kes olid suutnud nii mõnigi kord peletada eemale unenägusid, millega ei julgenud võitlusesse asuda ei Immovan, pudel veini ega piibutäis kanepit. Mõned imeilusad Murakamid ja Ishigurod, Coheni luuletused, ühe räbaldunud Rothi, kauni kaanekujundusega Hosseini, kaks Lessingit, ühe pehmekaanelise Gavalda, kaks väga vana Kunderat. Ja siis mõned kunsti- ja fotoraamatud. Näpujälgi täis Dali, jumaldatud Saudeki, Vermeeri, Kahlo ja Bourke-White’i. Panin raamatud aeglaselt kasti tagasi ja kastikaane kinni. Pidin köögilauast kõvemini kinni hoidma, sest ilma agressiivsuseta tundsin ennast ühtäkki kaalutu ja pidetuna. Tõeliselt kodutuna. Ja unenäoraamatut ei olnud nende hulgas.
Noral leidus empaatiat tajuda, et mul oleks vaja hetke iseendale, ja inimlikkust seda ilma demonstratiivsuseta mulle võimaldada. Tajusin rohkem seljaga kui kuulsin, kuidas ta tasakesi köögist välja hõljus, ja vihkasin teda pisut ta peenetundelisuse eest.
Mõne aja pärast kuulsin, et ta oli elutoas muusika mängima pannud.
Veel paari minuti pärast kuulsin klaaside kõlksatust.
Pöörasin oma raamatukastile selja ja valmistusin magamistuppa minema, et oma riideid kokku pakkida, kui ta uksele ilmus, käes kaks klaasi valget veini ja näol siiras naeratus. Sõbralik ja lepitav väike naeratus, kus polnud tilkagi kaastunnet, parastamist, võidurõõmu ega midagi muud, mida ma sealt leidma valmistusin.
„Ma mõtlen,” ütles ta oma meloodilise häälega, „et natuke veini ei teeks praegu paha.”
Olin vait. Kuidas ma pean selle imeliku väikese haldjanukuga käituma. Mul ei olnud aimugi. Ta oli lihtsalt nii … relvituks tegev.
Nora vaatas mind oma sumedate hallide silmadega ja ulatas mulle klaasi.
Võtsin selle vastu. Jõime elutoast kostva summutatud Norah Jonesi taustal ühe sõõmu.
„Võib-olla,” lisas Nora ennast poolküljega minu suunas keerates, „kui sul midagi selle vastu ei ole, siis ma pakuks sulle seltsi, kui sa pakid?”
Kui imelik võiks asi veel olla? Igal teisel juhul oleks see kõlanud nagu ettepanek aidata mul kiiremini oma saast kokku panna, et ta saaks mind välja visata. Ainult mitte praegu. Praegu kõlas see täpselt nii, nagu ta selle sõnastanud oli.
Kui mul midagi selle vastu ei ole.
Pakuks ta mulle seltsi.
Seltsi.
Võtsin veel ühe lonksu. See oli aromaatne ja külm ja kiheles keelel just õigetes kohtades. „Käi vittu!” ütlesin mõttes. Ei, see ei ole päris see. „Jäta mind palun rahule ja mine silita kuskil polstrit, sa arutu, kasutu, elu varastav aedvili!” Ei, ilmselt mitte.
„Nojah,” ühmasin ma lõpuks ja minu suureks kergenduseks ei kõlanud see nii kibestunult ja ähvardavalt, kui ma kartnud olin.
Istusime Noraga Eriku ja minu voodi peal, või siis Eriku ja Nora voodi peal riidekapi ees ja lappasime asju kokku. Millegipärast ei olnudki nad mu riideid kapist välja lükanud ja ühtlase liigutusega mõnda suurde prügikotti kündnud, et see siis mulle ukse vahelt ulatada. Raamatud saatsid lattu, aga riided jätsid kappi rippuma. Kui kummaline.
Vaatasin, kuidas Nora väikesed nukukäed mu särke ja seelikuid, kleite ja pükse kokku voltisid, ja tundsin üllatunult, et see ei pahandagi mind. Nii väikesed heledad käed, kellele need ikka kurja saavad teha.
„Ilusad asjad,” ütles Nora peale seda, kui ta oli meie klaasidesse uuesti veini valanud.
„Erik ütles, et sul on väga hea maitse.”
„Tõesti? Millal ta seda ütles?”
„Kui me ta pilte ja katalooge vaatasime. Ta ütles, et sina aitasid tal kõik viimase aja näitused kokku panna.”
Eriku pildid hakkasid mu silmade ees kerima nagu film. Viimase näituse väikesed joonistused ja graafilised lehed, eelviimase näituse pannood, üle-eelmise näituse maalid. Seal, kus alles hiljuti oli istunud see tugev tuimus, millest lahtisaamiseks oli kulunud viis päeva ja 20 pisarat, tundsin nüüd vaikset pitsitust. Eriku ilusad tööd, armastatud tööd, nukrad tööd, meeleheitel tööd ja mis kõige hullem, töötav Erik, mu lemmikvaatepilt maailmas, ei kuulunud enam mulle. Kõik see kuulus nüüd Norale. Noh, kõik peale nende kahe pildi, mis olid minu.
„Jah, meil tuli koos tegutsemine hästi välja. Ja mul oli hea meel, kui ma sain kuidagi tema maailmas osaline olla.”
„Sellest saan ma hästi aru. See on imeline maailm. Ja minu meelest olid sa selles väga oluline osa.”
Vaatasin Norale otsa, tema ilme oli õnnis, ta mõtles seda tõsiselt. Nägin ta suurtes hallides silmades iseenda peegeldust ja tundsin, kuidas see mind rahustab ja lohutab. Olingi, ma olin selle maailma oluline osa. Minust oli midagi kasu. Mul oli oma roll selles, et Erik kõik need pildid maalis.
Nora naeratas natuke.
„Kui ma Erikuga kohtusin,” alustasin ma automaatselt, ilma endale aru andmata, miks ja kellele ma seda räägin – Noraga rääkimine tundus lihtsalt õige, „siis avanes mul esimest korda elus võimalus olla osa millestki tõeliselt geniaalsest, osa inspiratsioonist ja andest.”
Võtsin lonksu veini. Nora vaatas mind leebelt ja huvitatult.
„Terve elu, kuni ma mäletan, ja ma ei tea, kas Erik on sulle seda rääkinud, aga ma tegelikult ei mäleta väga kaugele, olen ma kohutavalt soovinud, et mul oleks mõni anne. Alguses ma unistasin sellest, et ma suudaks inimesi sõnadega liigutada, sest raamatud, noh … raamatud on minu jaoks olnud alati just nagu portaal paralleeluniversumitesse. Hästi kirjutatud lugu tõstab sind välja ükskõik kui meeleheitlikust olukorrast. Raamat pakub erakordset võimaluse olla keegi teine, tunda midagi muud, mõelda midagi uut. See on harukordne. See on nagu skisofreenia positiivne vorm. Kes ei tahaks vahel olla keegi teine? Ja kujuta ette, kui sa oskad kirjutada, siis sa saad seda inimestele pakkuda. See on ju ime. Ja ma lugesin ja lugesin ja unistasin, et ehk suudan minagi ühel päeval midagi sellist kirja panna, mis kellegi teise niimoodi jalust niidab ja kaasa pühib. Mul oli üks sõber, Paul, tema tutvustaski meid Erikuga, ta oli luuletaja. Ta kirjutas imeilusasti. Nagu oleks sirutanud käe välja, ulatanud sellega otse sügavale su südamesse, võtnud sealt kõige salajasemad asjad ja pannud need siis paberile.”
Võtsin veel ühe lonksu ja pakkisin paar pluusi kasti.
Nora noogutas ja keeras kaks paari pükse rulli.
„Või muusika, see on teine asi, millest ma terve elu olen unistanud. Olla musikaalne. See on ju uskumatu kingitus. Kui oskad laulda või mõnda pilli mängida, siis sa ei ole iial üksi. Mitte kunagi. Sa võid alati, ükskõik mis olukorras pakkuda lohutust ja leevendust iseendale või teistele. Tuua rõõmu. Sest ei saa kuulata muusikat ja jääda sellest puutumata.”
Nora jõi oma veini ja noogutas uuesti.
„Mina ei ole kahjuks musikaalne,” ütles ta vaikselt ja naeratas uuesti oma väikest naeratust.
„Ja kui ma Erikuga kohtusin,” jätkasin ma … Tundus, et olin valla päästnud mingi sõnade ja mõtete voolu, mis ei tahtnud kuidagi lõppeda, mis kohus ja kohus minust välja, vallutas Nora ja Eriku voodi, magamistoa ja kogu korteri. Ja Nora aina kuulas ja paistis seda nautivat. Paistis, et teda huvitas, et mu mõtted, tunded ja mälestused haarasid kaasa, näitasid mind paeluva, mitte haletsusväärsena, ehkki ma ei tea, kuidas see võimalik oli. „Kui ma Erikuga kohtusin ja tema pilte nägin, siis ma teadsin, et ma olen igaveseks lõksus. Et mõjuv maal või joonistus, graafiline leht või foto, see on korraga nagu terve kontsert ja pool raamatukogu. Et see võib pigistada sind peotäieks liivaks ja mööda toaseinu laiali visata või puhuda sinusse niipalju rõõmu, et sa paisud nagu kuumaõhupall ja lendled lihtsalt minema, jättes maha kõik, mida sa enne teadsid või kalliks pidasid. Ja olla selle juures, olla selle läheduses,