Muusa. Katrin Oja
Читать онлайн книгу.
vidutas silmi ja sügas lõuga. Ta näis olevat kahtluse ja lõbustatuse kahevahel.
„Tõesti õdus,” ütles ta uuesti ja istus voodile meie vahele.
„Noh, lase siis käia, räägi sellele vaesele tüdrukule, millesse ta ennast mässinud on.”
Toppisin Nora tõmmatud kaardid pakki tagasi, keerasin kogu paki näoga ülespoole, pööritasin silmi ja hakkasin kumiseva häälega manama: „Ma näen, ma näen, oo, ma näen siin ühte meest, kallis laps. Jah, sinu ellu on saabunud üks mees. Ta on suur kunstnik, see mees, jah, on küll. Ja siin, siin ma näen suurt õnne. Suurt õnne ja palju rikkust.”
Nora hakkas naerma ja päästis mind mu komejandist.
Erik piilus mind silmanurgast ja nägin, et ta oli üllatunud.
„Oeh, ma lähen vahetan plaati,” ütles Nora ja libises toast välja.
Erik võttis mul käest kinni ja vaatas mulle otsa. Teise käega korjas ta mu lahtised juuksesalgud sabaks ja pigistas seda vaikselt.
„Noh, Maya, mu kallis, kuidas sa elad?”
„Suurepäraselt.” Vaatasin maha.
Ta tõmbas mu rusikasse kogutud hobusesaba tasakesi, et ma talle otsa vaataksin.
„Kuidas Alice’i juures on?”
„Ma ei tea, ma ei pannud tähele, ma lugesin.”
Erik turtsatas.
„Hoolimata sinu prohvetlikest sõnadest ei ole mulle mingeid alternatiivseid lahendusi sülle kukkunud, nii et sõltumata sellest, kuidas Alice’i juures on, on see ainus koht, kus ma saan olla,” ütlesin ma ja see kõlas kiuslikumalt, kui ma oleks lootnud.
Erik lasi mu juuksed lahti ja tõstis mu käe oma näo juurde.
„Maya, kullake,” ütles ta ja suudles mu peopesa. „Kuidas need alternatiivsed lahendused sinuni jõudma peaks, kui sa sealt pesast ninagi välja ei pista ja ennast raamatutesse betoneerid?”
„Hmh,” tõmbasin käe ära.
„Mulle meeldivad raamatud.” Mul ei olnud mingit põhjust ega kohustust enam Eriku etteheiteid kuulata. Kui talle ei meeldinud minu kaardid ja mu raamatud, siis sellest ei olnud absoluutselt mitte midagi.
Ta võttis mu käe tagasi ja trummeldas sõrmedega mu peopesas.
„Ma tean, ma tean. Ja raamatud on sulle head. Aga siiski, katsu kaaluda lähiajal ka kuhugi välja minekut.”
Teisest toast oli kuulda, kuidas Devendra Barnhart Norah Jonesi käest teatepulga üle võttis ja vaikselt laulma hakkas.
„Ja pealegi, ma ju ütlesin sulle, et sa võid alati siia jääda,” ütles Erik just siis, kui Nora tagasi tuppa astus, ja tema silmades oli naer. Ka seekord vaatas ta seda öeldes imetlevalt Norat, aga siis uuesti mind ja mulle tundus, et ta ei mõelnud seda seekord enam nii platoonilises „maga diivanil” mõttes.
„Mul on Alice’i juures väga mõnus,” ütlesin ma ja vabastasin oma käe ta peost, et sellega teda siis põlvele patsutada. „Täiesti mõnus,” pomisesin ma veel.
„Oi,” ütles Erik järsku püsti tõustes, „mul oleks peaaegu meelest läinud.” Ta läks kiirel sammul magamistoast välja ja tuli hetke pärast tagasi, käes suur kollane ümbrik.
„Järgmisel päeval peale meie õhtusööki käis Sebastian siin ja jättis sulle selle.”
Põrnitsesin ümbrikut ja siis Erikut ja üritasin aru saada.
„Sebastian?”
„Jah.”
„Ta otsis mind?”
„Mhmh.”
„Aga miks siit?”
„Ee … mm … ma ei ole päris kindel, no see tähendab, ta tõi mulle särgi tagasi, aga mulle tundub, et … et … noh, ta ei pannud vist tähele. No ta oli igal juhul Norat nähes väga üllatunud ja tundus, et see lõi ta üsna rivist välja, kui ma ütlesin, et sind ei ole siin.”
„Ei pannud tähele?”
Erik kehitas õlgu ja pani ümbriku mu riietekasti peale.
„Igal juhul ma andsin talle Alice’i aadressi,” ütles ta kannatamatult. Ilmselgelt oli tema meelest ammu aeg see vestlus lõpetada.
„Aga ta jättis selle ometigi siia,” pomisesin ma.
„Ee … jah, ma ei tea, ta paistis segaduses.”
Segaduses tõepoolest.
„Nojah,” ütlesin ma, „mul on nüüd aeg minema hakata ka.” Lükkasin kasti ja selle peal oleva ümbriku jalaga kööki ning tõstsin oma kalli raamatukasti kõige otsa. Erik tellis mulle takso. Nora lehvitas. Jälle.
Poiss kirssidega
Ärkasin kohvilõhna peale. Alice istus rätsepaistes voodil ja virvendas suure tassiga mu nina all. „Lõpuks ometi,” ütles ta.
Võtsin kohvikruusi vastu. Alice paistis heas meeleolus.
„Kuidas su filmimine läks?”
„Hästi, tundub, et ma sain sealtkaudu veel ühe rolli,” ütles ta ja irvitas.
„Sealtkaudu?”
„No ma jätsin produtsendile sügava mulje.” Ta irvitas veel laiemalt. „Eriti tol ööl, kui ma koju ei tulnud. Ma arvasin, et sa oled nagunii raamatusse mattunud, nii et sa ei tunne must eriti puudust ka.”
Alice oli umbes sama peenetundeline kui sepavasar. Ta ei vihjanud kunagi ja ei häbenenud midagi. Irvitasin kaasa, ehkki sain Alice’i näoilmest aru, et mu sooritus jättis soovida.
„Kas sa käisid eile Eriku juures?” küsis ta nüüd märksa tõsisemalt.
„Jah.”
„Ja kuidas oli?”
„Imelik.”
„Kas see uus harakas oli ka seal?”
„Jah.”
Nägin, et Alice hakkas midagi negatiivset ütlema ja lisasin ruttu: „Ta oli kena.”
„Kena?” Alice’i hääl ja näoilme olid skeptilised.
„Tõesti,” lisasin, ja nüüd, pisut enam kui üheksa tundi hiljem, tundus see mulle endalegi ebatõenäoline.
„Ja sellest, et ta oli kena, on sul parem? Halvem?” küsis Alice.
„Kui ma vaid teaks.” Jõin paar lonksu kohvi ja sügasin sõrmedega läbi juuste.
„Ma ei saa aru,” ütles Alice. „Sa tundud kuidagi teistsugune, kui ma eeldasin, kuidagi rahulik ja noh … ma eeldasin, et sa oled ahastuses või oma selles … hüsteerias.”
Naeratasin. Ma olin seda ka ise eeldanud. Uitasin, kohvitass käes, vannituppa ja panin vee jooksma. Alice’i suuremeelse käeviipe saatel valasin vannivette ohtralt kõikvõimalikke ilustavaid, turgutavaid ja niisama maitsvalt lõhnavaid graanuleid.
Lõpuks lesisin kaelast saati soojas aromaatses vees, Alice istus vanniäärel, jalad üle ääre sees, ja näpistas mind oma pikkade varvastega aeg-ajalt kintsust. Rääkisin Alice’ile oma uskumatu kahekümne pisara loo. Ta kuulas mind, vangutas pead ja kergitas kulme.
„Päris imelik,” ütles ta, kui ma lõpetasin. „Mis sa arvad, mida see tähendab? Ma arvasin, et sa armastasid teda kangesti.”
„Ma arvasin ka.”
Silusin kätega vahutortidest kujundeid. Vaatasin oma arme. Kuumas vees tulid need alati paremini välja.
Alice oli vanniäärelt maha roninud ja kitkus nüüd peegli ees kulme.
„Aa, kuule,” ütles Alice järsku minu poole pöördudes, „mul läks peaaegu meelest, sul käis eile külaline. See on muidugi tore, et sa ennast siin koduselt tunned, aga c’mon, miks