Muusa. Katrin Oja
Читать онлайн книгу.
ütles ta valjult ja nägin ülejäänud külaliste pilkusid iseendale pöördumas.
Väga halb. Väga halb asjade käik. Maigutasin tummalt ja olin sunnitud juba teist korda õhtu jooksul laskma Erikul enda kaitsele tõtata. Just nagu tal juba niigi suur rüütlikompleks ei oleks.
„Lapsepõlv?” ütles ta naerdes ja Sebastiani, kes selle peale kergelt võpatas, õlale patsutades. „Parem mitte, parem mitte, keskendume ikka tulevikule.”
Kell oli alles üks, kui Anna ära läks. Ta oli viimane. Või noh, viimane kolmest. Dora-Nora istus jälle diivaninurgas ja silitas mööblit. Võis vist ametlikult öelda, et „Part kuuele” ei olnud üks Eriku meeldejäävamatest õhtusöökidest. Korjasin taldrikuid kokku ja tundsin, kuidas meie imelisemate suareede mälestused must üle voolasid. Romantilised õhtusöögid, meditatiivsed kogunemised, metsikud koosviibimised, kirglikud turuõhtud, kus kõik kohaletulnud näitasid midagi, mille kallal nad parasjagu töötasid. Hammustasin keelde.
Erik saabus esikust, pettunud ilme näol, ja vaatas mind murelikult, isegi kaastundlikult. Või süüdistavalt? Võitlesin impulsiga abitus andekspalumise liigutuses käsi taeva poole sirutada. Mille eest mina peaksin andeks paluma?!
„Maya, mu armas.”
Hoidsin lauaservast kõvemini kinni.
„Nora jääb siia.” Eriku ilme oli natuke süüdlaslik, ehkki ta toon jäi mõõdetult kergemeelseks. Maestro ei korraldanud stseene. Maestrol olid … perioodid.
„Sa võid alati jääda.” Seda öeldes vaatas ta imetlevalt oma Nora-Negatiivi ja ma teadsin, et ta mõtles seda puht praktilises „maga diivanil” mõttes. „Või tahaksid mõnda aega maamajas elada?”
„Mhmh,” ütlesin ma ja hammustasin kõvemini keelde. Antud hetkel ulguma hakata oleks üsna nõme. Erik oleks kindlasti pettunud, sest see kvalifitseeruks stseenina ja ma ei tahtnud seda nii lõpetada. Ammugi veel Dora-Nora nähes. Ja maale ei olnud mul mingit kavatsust kolida. Seal on veel sügavam lumi.
„Räägi minuga, Maya, ma ei ole hiromant. Kas sa jääd siia? Kas ma pakin sulle mingeid asju?”
„Jumal küll, kas sa võiksid mind korraks rahule jätta, et ma saaksin välja mõelda, mida oma eluga teha?”
Erik hakkas naerma. Ma ei tea, mis nägu ma olin, aga sellest hoolimata naeris ta üha edasi. Lõpuks ta kogus ennast, pühkis mõned pisarad ja võttis mõlema käega mu õlgadest.
„Maya, mu kõige kallim, maailmas tõesti on inimesi, kes peavad aeg-ajalt otsustama, mida oma eluga teha, ja seejärel oma otsused täide viima, aga me mõlemad teame, et sina ei ole üks neist. Mõtle nüüd, millal oled sina pidanud ootama, et sinuga lihtsalt midagi juhtuks? Midagi, mis asjadele sootuks uue käigu annab? Sina, mu armas, ei pea mõtlema, mida eluga peale hakata. Elu serveerib sulle õige pea omad variandid. Usu mind.”
„Bah,” mõtlesin ma. „Lõpetuseks veel väike isalik õpetuskõne ka, kuidas siis teisiti.”
„Ma arvan, et ma tahan Alice’i juurde minna,” ütlesin ma peale mõningast vaikides teineteisele otsa vahtimist.
„Alice,” ütles ta mu õlgadest lahti lastes, „muidugi, tervita teda minu poolt.”
Ja nii see läkski, kiirelt ja sujuvalt pakkis Erik mind oma elust välja ja taksosse. Dora-Nora seisis uksel nagu helendav ilmutus ja lehvitas.
Lehvitas!
Õnneks ei öelnud taksojuht järgmise neljakümne minuti jooksul midagi – kindel, et oleksin vastuseks vaid oianud.
Ahvidel on oma graafik
Alice oli õnneks liiga unine, et palju küsimusi esitada, pealegi oli ta minuga juba harjunud. Ta küsis lihtsalt: „Kas sa tahtsid ära tulla?” Raputasin pead.
„Kas hakkad juba täna nutma?” küsis ta siis. Mõtlesin. Raputasin pead.
„Tuled siis kaissu?” Nüüd hakkas mulle juba naer peale tulema. Alice, alatine pragmaatik. Jumal hoidku selle eest, et mõne inimese mõtlematu tönnimine tema ilu-unest aega näpistaks. Samas, kui kellelgi üldse oli õigust oma ilu-unede suhtes kontrollivalt käituda, siis oli see Alice. Taevalik Alice, hurmav Alice. Kõikide meeste ja paljude naiste märg unelm Alice. Vaarikablond jumalanna, pehme, aga kättesaamatu. Täiuslike huulte ja matemaatilise mõistatusena proportsionaalsete kulmudega Marilyn Monroe reinkarnatsioon. Peale selle oli Alice’i ilul ka tõepoolest kaubanduslik väärtus, sest ta mängis mingis filmis (tõsi küll, mitte peaosa) ja pidi hommikul vara võttel olema.
Aga sellest hoolimata lasi ta mind kell kaks öösel sisse, seisis paljajalu ja varbaid krussitades mu saabaste küljest sulava lume loigus ja lubas mul, kui ma just juba täna tönnima ei hakka, magada oma kaisus. Viimane asi, mida ma enne magamajäämist kuulsin, oli tema tasane torin: „Jeesus, Maya, su varbad on nagu jääpurikad.”
Kella viie ajal puudutas ta mind kergelt õlast ja ütles: „Ma lähen tööle, täna mind ei ole. Aga räägime siis öösel või homme. Maga, kaua tahad, ma jätan aknakatted alla.” Vajusin ilma suurema vaevata tagasi pimedusse. Lootsin, et saan samamoodi edasi magada, vaikuses, pimeduses, unenägudevabas tsoonis. Lootsin, et Alice voodi ja pimendatud tuba kaitseb ka ilma tema juuresolekuta mind mu aju salakavalate sabotaažiplaanide eest. Aga iseenesest mõistetavalt oli see tühi lootus. Kohe, kui välisukse kolksatuse saatel pindmisest unest sügavamale kukkusin, avastasin end ühest oma järeleandmatult elutruust ja kiiskavalt värvilisest unenäost.
Ma olin väikeses, ringikujulise planeeringuga, väga säravalt valgustatud saalis, mille keskel oli kaheastmeline ümmargune poodium, umbes nagu pulmatort. Poodiumi ümber olid neli tooli. Ühel istus Dora-Nora, teisel Anna, kolmandal T. S., neljandal mina. Kõik toolid olid näoga poodiumi suunas ja ma ei pööranud teistele suuremat tähelepanu, sest nägin nüüd, et sisemise, väiksema ja kõrgema poodiumi keskel oli üksik klaveritool, millel istus Rodini „Mõtleja” poosis Erik. Ainult, et ta oli suurem ja päevitunum kui tavaliselt. Ta paistis sile ja soe. Ja ta oli alasti.
Kohe, kui ma teda nägin, teadsin, haistsin ja maitsesin, kui sile, soe, suur ja päevitunud ta on, ning tundsin, et pean tema juurde üles ronima. Silitama ta selga ja käsivarsi, suruma huuled vastu ta õlga ja kaela ja põlve. Võib-olla mitte ainult huuled, vaid näiteks ka hambad, natuke siit-sealt, kus nahk on õrnem, et saada kätte tugevam annus Eriku lõhna ja maitset. Pressima ennast lapiti tema vastu, et võimalikult suur osa minu nahast oleks tema naha vastas. Tõusin kohutava kolina saatel toolilt ja astusin esimesed sammud Eriku suunas. Aga ma libastusin. Vaatasin maha ja nägin, et mul on jalas lumivalged põlvikud ja ma komistan läikival poodiumipinnal igal sammul. Ja poodiumid olid kõrged. Punnitasin ja pingutasin ja ronisin kõigest väest, ent vajusin aina tagasi. Pikapeale vinnasin ennast siiski esimesele, välimisele poodiumile ning otsustasin korraks istuda ja puhata.
„Kas on ikka mõtet edasi ronida?” küsis T. S.
„Ilmselt ei ole,” vastas Anna, just nagu oleks T. S. tema poole pöördunud.
„Mina jätaksin tema asemel küll pooleli,” lisas Nora.
„Järgmine aste on väga kõrge,” ütles T. S. kurvalt.
„Ja veel ümarama servaga,” konstateeris Nora.
„Sealt kukkudes saab palju sinikaid,” lisas Anna mõtlikult.
Tõusin taas püsti ja pöördusin tagasi oma eesmärgi poole. Oma ilusa, sileda ja sooja Eriku poole.
„Mis te arvate, kas ta kukub alla?” küsis Nora peaaegu kahjurõõmsalt.
„See aste on väga kõrge,” ütles T. S. veel kurvemalt kui enne.
„Tal on siiski üsna pikad jalad,” lisas Anna.
„Aga sukad?” küsis Nora nüüdseks juba üsna tigedalt.
„Jah, sest ahvid …” ütles T. S. ja oli peaaegu nutmapuhkemise äärel.
„Ahvid juba alustasid,” ütles Anna