Muusa. Katrin Oja
Читать онлайн книгу.
üldse pilte teha,” ütles Erik Sebastianile ja naeratas vabandavalt. Oma külalisi liigsete reeglitega koormata oli tema meelest halb toon.
„Las ta teeb,” ütlesin ma ja otsisin Sebastiani pilku. Tahtsin nii väga teada, kas Eriku pealekargamine oli ta täiesti kinni ehmatanud. Liigutanud ta ennast ei olnud. Huuled oli küll kriipsust lahti lasknud ja need olid nüüd tagasi oma tavapärases, kahtlustavalt ühele küljele kiivas, aga muidu igati apetiitses vormis. Kulmud olid endiselt kortsus.
„Tee ikka,” ütles nüüd ka Anna. „Meil on au,” lisas ta koketeerivalt.
Hakkasin naerma. Olukord peab tõesti halb olema, kui Anna viitsib sedavõrd pingutada, et mõne mehega flirtida. Sebastian paistis sedasama arvavat, sest ta sulas lahti, võttis sisse oma tavapärase nurgelise pahupidi-poosi, kergitas poolüllatunult-poolirooniliselt Annale kulmu ja tegi tema suunas ühe pisut agressiivsena mõjuva klõpsu.
Minul jäigi vastus saamata. Ilmselt on inimesed, kes ennast pildistada ei lase, Isand Fotograafi jaoks liig mis liig. Sebastian tegi ülejäänud õhtu jooksul veel mõned pildid, ehkki mitte üleliia palju. Ja kuigi ma püüdsin ennast veenda, et mul ei ole mingit põhjust iga tema kaamerasurinat kiskjana kuulata ja et ta kindlasti austab mu soove, ei suutnud ma ennast ometi kontrollida. Õnneks pakkis ta oma riista mingil hetkel siiski armastavalt kokku ja ma sain uuesti süveneda sellesse, kui kõigutamatult, ennastunustavalt ja lohutamatult õnnetu ma ilmselt olin.
Part kuuele osutus Eriku hirmsast punnitamisest hoolimata suhteliselt loiuks ettevõtmiseks. Dora-Noral oli küll hea isu, aga vestluskaaslasena jättis ta pisut soovida. Erik ise oli ilmselgelt lõhestunud kahe vastandliku soovi vahel: olla suurepärane võõrustaja ja olla Dora-Norast vaimustuses. Eriti valusasti torkis mind see, kui ta iga natukese aja tagant just nagu sundis end mulle tähelepanu pöörama, minust rääkima või mind muul viisil esile tõstma.
„Ole nüüd T. S. – i vastu sõbralikum, Maya, miks sa ei võiks talle seda lugu uuesti rääkida?”
„Anna, kas sinu meelest ei ole Maya imetabaselt fotogeeniline, võib-olla sa peaksid teda oma järgmises filmis kasutama?”
„Oi, anna andeks, Sebastian, aga kui see kohe pessu panna, ei jää sellest kindlasti plekke. Maya, kas sa võiksid Sebastianile minu kapist mõne asendussärgi otsida?”
Sebastiani paanikahoog tundus seejuures aina hullemaks minevat. Ta tuli oma veinilärakase särgiga küll minuga magamistuppa kaasa, kuid istus sõnagi lausumata imeliku ja katkendlikuna voodiäärel, kuni ma talle midagi puhast selga otsisin.
„Proovi seda, see ei ole vist nii suur,” pakkusin talle ühte Eriku pikkade varrukatega T-särki.
Sebastian vaatas mind sellise näoga, nagu ma üritaksin veenda teda klaasikildudes vähkrema.
„Kas otsin midagi muud? Minu poolest võid sa ilma särgita ka istuda.”
Ta hakkas naerma, aga see ei olnud mõnus ja pingevaba naer, pigem mingi poolhüsteeriline kõõksumine.
„Mm … kas ma panen selle siis pessu?” sikutasin ta plekilist särki kergelt varrukast.
Ta kargas püsti nagu kuulist lastu ja kiskus särgi seljast. Ta oli väga sale, peaaegu kõhn, aga paistis üllatavalt tugev. Käed ei rippunud nagu käterätikud, lihaseline ei olnud vist päris õige sõna. Sooniline? See kõlas perversselt. Ta oli nagu liaan.
„Fucking freak-show,” vangutasin pead ja toppisin särgi pesumasinasse. Jätsin Sebastiani riietuma ja lonkisin tagasi õhtusöögilauda.
Anna oli, nagu tihti varemgi, kogu õhtu kõige lohutavam osa. Natuke liiga pealetükkiv ja pisut liiga taktiilne, aga vähemalt tundsin ma, et ta saab aru ja tal on minust kahju ja ta hoolib siiralt.
„Sa oled alati teretulnud,” ütles ta mulle vaikselt, kui Erik, T. S. ja Dora-Nora süvenesid T. S. – i viimase romaani kriitika lahkamisse ja Sebastian sõnatult kaminasse vahtis.
„Isegi kui ainult natukeseks. Ja kui sa tahad külalistetoas magada,” naeratas ta. Annal olid kitsad huuled ja ta hambad olid sirged ja teravad nagu vanglatara.
„Aitäh, Anna.”
Ta silitas vaikselt mu õlga ja korraks tekkis mul vastupandamatu tahtmine öelda jah, lasta tal ennast kokku kraapida ja juukseidpidi oma koopasse vedada.
Magustoidu ajaks oli mulle selge, et Dora-Nora oli täna tulnud selleks, et jääda. Ta keetis kohvi ja ulatas inimestele tasse. Erik hoidis ühte kätt hajameelselt mu puusal ja silitas teisega imetlevalt Dora-Nora kahvatut õlga. Mulle tundus, et ma suudan Eriku vahendusel Dora-Nora maitset tunda. Mahe ja magus nagu mannavaht. Võitlesin kogu hingest sundusega vannituppa sulguda ning seal tunde tigedalt hüperventileerida ja žilettidega mängida. Aga see oli ohtlik mõte, mis juba päevi ootas sobivalt vankuvat momenti, et hambad mulle kõvemini ajju lüüa ja mu ellu tagasi hiilida. Lõppude lõpuks olin ma veritsevatest vermetest lohutuse otsimise juba mitu aastat tagasi maha jätnud. Ma teadsin, et Erik pidas seda oma isiklikuks väikeseks saavutuseks. Päästja Erik tuli ja tema hea mõju ajel tundis Maya, et tal ei olegi enam vaja ennast lõikuda. Arme oli minu suureks üllatuseks vähe jäänud. Tõmbasin nimetissõrmega vaikselt üle käsivarre ja tajusin kõigest paari reljeefset kriipsu, mis puudutuse ja stressi peale kohe ahnelt tuikama hakkasid. Kogu nahk paistis sosistavat: „Sa ju tahad seda, sa ju tead, kui hea siis on, sa ju tead, et see aitab. Sa ju tead. Sa ju tead.” Hingevalu leevendamiseks on raske leida midagi efektiivsemat kui füüsiline valu. Kangutasin sõrmed otsusekindlalt naha küljest lahti ja sidusin oma pokaali ümber. Hetk ei olnud kindlasti selliseks haletsusväärseks tagasilanguseks sobiv. Aga nahk kirvendas edasi ja ma tundsin suus metalset maitset. Üritasin ennast pääsemiseks lähimasse vestlusesse haakida.
„Jah, ta oli imeilus, ma arvan, et sel ajal umbes 20-aastane, mina olin kuuene. Tal olid punakasblondid raskesse patsi punutud juuksed ja äärmiselt väikesed, pehmed, valged käed.”
Sebastian seletas midagi T. S. – ile. Ta silmad särasid ja nägu lõkendas. Ta tundus olevat oma ebamugavusest täiesti üle saanud.
„Ja ta lõhnas alati seebi ja tuule järele nagu suvisel päeval äsja nöörilt korjatud voodilinad,” jätkas ta ja nuusutas silmi kinni pigistades oma sõrmeotsi. Selles liigutuses oli ühteaegu midagi nilbet ja lapselikult abitut. Sebastiani täielik haaratus oma jutustusest ja sellest tulenev kirgastunud näoilme oli nakkav, jäin huvitatult kuulama.
„Ja ta hoidis sind sageli? Kuidas ta küll lubas sul pealt vaadata?” küsis T. S. oma suure ja häbematu häälega.
„Kui ma olin kuueaastane, kolisime me paariks aastaks perega nende juurde. Sel ajal hoidis ta mind sageli, sest mu emal oli väga nõrk tervis ja ta veetis enamiku päevadest oma magamistoas.”
„Kas ta oli sinu ema õde või isa õde?”
„Ta oli abielus mu isa vennaga.”
Ta rääkis oma onunaisest? Niimoodi meenutuste peale aplalt sõrmeotsi nuusutades rääkis see mees oma onunaisest? Nagu 1920ndad.
„Ma arvan, et esimest korda, kui ma mõtlesin, et foto on parim viis emotsioone salvestada, oli siis, kui ta mulle vannis käies oma armastusromaane ette luges. Vannivesi lõhnas raskelt nagu männiokkad ja rosmariin ja oli heleroheline ja piimjas. Vahtu ja suuri mulle ei olnud, aga see ei olnud ka läbipaistev. Ta lamas seal vaikselt nagu valge libe hüljes, veest paistsid ainult kaks ümmargust põlve, pehmed ja abitud õlad ja tema imeilusad väikesed käed. Ta toetas pead taha, nii et ta kael oli imeliku nurga all, ja luges mulle valjusti ette. Aeg-ajalt liigutas ta pisut ühte põlve või teist ja ma suutsin ainult vahtida, kuidas vesi nende ümber virvendas.” Sebastian vaatas olematusse kuskil kaugustes ja tema pikkade sõrmedega käsi joonistas õhku mustreid.
Kuulsin, kuidas T. S. mu kõrval valjult neelatas.
„Jumal küll,” mõtlesin tülgastusega ja kaalusin oma isiklike vannitoaunelmate juurde naasmist, kui Sebastian ootamatu enesekindlusega pilgu tõstis ja mulle sügavale silma vaatas. „Mis?” küsis ta väljakutsuvalt.
„Ei midagi, tore lugu,” ütlesin oma meelest ükskõikselt, aga tundsin reetlikku silmapööritust