Muusa. Katrin Oja
Читать онлайн книгу.
süles väike vasekarva pärdik, kitsas rihm ümber kaela, teine ots kõvasti teda süles hoidva inimese käes. Ahvid omakorda hoidsid jalge vahel suuri valgeid pabertuutusid, mille sisu nad tükkhaaval minu suunas pildusid. Mis iganes see ka ei olnud, see kukkus tasaste niiskete potsatustega mu jalge alla.
Vaatasin. Need olid kirsid. Üliküpsed, peaaegu mustad, mahlased, läikivad kirsid.
Hakkasin uuesti ronima.
„Vaata, saabki hakkama,” ütles T. S. mõne hetke pärast. Ta ei kõlanud nüüd enam nii kurvalt.
„Tõesti pikad jalad,” ütles Nora, aga ma ei kuulanud neid enam, sest ma olin üleval Eriku juures. Tõstsin käed ja mässisin need tihedalt ümber ta kaela. Ta oligi soe. Aga kuidagi väike … ja pehme ja näis mu käte vahel aina väiksemaks ja pehmemaks muutuvat. Kui ma ta oma sülelusest vabastasin nägin, et see ei olnudki enam Erik, vaid hoopis mingi väike poiss, võibolla umbes kaheaastane, sassis juuste, ilusate näojoonte ja kaleidoskoopiliselt värviliste silmadega tundmatu poiss. Ta vaatas mind, naeratas ja põimis oma käed ümber mu kaela. Ehmatasin Eriku järsust kadumisest ja selle võõra poisikese ilmumisest ning hakkasin nutma.
Kõik kolm toolilistujat vaatasid mind ja ahvid pildusid endiselt kirsse.
Nutsin ja nutsin ja nutsin, kuni mulle tundus, et tegelikult ma ei nutagi, vaid hoopis naeran.
„Mis siis edasi?” tahtsin oma žüriilt küsida, aga ei suutnud luksumist ja kõõksumist lõpetada. Suutsin ainult abitult õlgu kehitada.
Nüüd olid nad kõik vait, ei lausunud sõnagi. Ahvid loopisid kirsse, mis tabasid aromaatsete mütsatustega põrandat, kust paistis aina vähem valget.
T. S., Anna ja Nora noogutasid mulle kooris ja lükkasid kõik järjest keeled suust välja. Igaühe keelel lebas väike kuldne võti.
Alla, ma pidin minema alla ja võtma võtmed, see oli selge. Aga mul olid valged sukad ja põrand kihas kirssidest.
Nora noogutas. T. S. viipas kutsuvalt käega. Anna vahtis lihtsalt mulle pinevalt otsa. Kõigil keeled pikalt ees, võtmed pakkumisel.
Ohkasin ja libistasin ennast üle ääre. „Kui sukad rikutud, siis sukad rikutud,” jõudsin veel mõelda. Pool sekundit enne, kui tundsin kahe tallaaluse jagu hapusid marju suureks tumepunaseks plekiks plahvatamas, kuulsin ülevalt poodiumilt kedagi hüüdmas: „Oota!” Vaatasin tagasi – poodiumil seisis Sebastian ja hoidis käes roosade lintidega valgeid baleriinisusse.
Selle koha pealt unenägu lõppes ja lükkas mind jõhkralt teadvusetuse sügavikust välja, tagasi une ja ärkveloleku halltoonides piirimaale. Olin piisavalt ärkvel, et teada, et see oli uni, ja piisavalt unes, et püüda end meeleheitlikult sinna tagasi kraapida. Klammerdusin kogu jõuga unenäo külge, püüdsin viimast kaadrit oma mälestustesse põletada ning seda aina uuesti ja uuesti iseendale ette mängida. Ehk siis läheb unenägu sealt edasi, kust pooleli jäi. Äkki ma saan mõne võtme, äkki Sebastian aitab mind, ehkki kingadega jäi ta hiljaks ja sukad on rikutud. Aga unenägu vajus aina kaugemale ja ma pidin leppima tõsiasjaga, et olin ärkvel. Pilutasin pettunult silmi ja vahtisin enda ümber ringi.
Kus ma üleüldse olen?
Toas oli pime nagu kotis. Voodiriided olid kvaliteetsed ja pehmed, aga lõhnasid võõralt.
Hetke pärast meenus mulle, et olen Alice’i voodis ja et tema vampiiripesasse sobivad rulood on endiselt ees. Otsisin pulti ja siis õiget nuppu, et need taanduksid ja avaldaksid mulle, mis kell on.
Avanev vaatepilt oli trööstitult valge nagu eilegi ja eile ei olnud mulle just kuigi palju õnne toonud. Lisaks ei olnud see valge ülemäära kõnekas, mis kell olla võiks. Nii palju valget. Nagu unenäoski, seinad ja põrand ja poodium.
Koperdasin vannituppa, pesin külma veega nägu ja Alice’i hambaharjaga hambaid. Peegel pakkus omamoodi üllatuse. Ma ei näinud välja halb, tõsi küll, endiselt löttis ja kuidagi mõttetu, aga mitte väga halb. Juuksed nurusid küll väga härdalt kammi. Otsisin Alice’i kappidest juukseharja ja leidsin punaste raamidega südamekujulised päikeseprillid. Just see, mida vaja. Panin need ette. Põrgusse selle valgusega. Põrgusse selle valge valguse, lume ja valge unenäoga. Ma ei kavatsegi sellele praegu mõelda.
Vaatasin veel korra peeglisse, peegelpilt vaatas vastu ja lükkas siis keele suust välja. Keele peal oli väike kuldne võti. Need võtmed, miks just kolm? Ja ma ei saanud ühtegi kätte. Mida see siis tähendab? Võtmetel on, kurat, nii palju tähendusi. Selle kohta peaks juurde lugema, aga unenäoraamat on Eriku juures. Või kaarte panema. Aga ka kaardid on seal.
Võtmed, võtmed. Püüdsin kõik mulle teadaolevad tähendused meelde tuletada.
Esimene ja kõige levinum on vist, et võtmed sümboliseerivad ligipääsu, võimalusi, saladusi. Teine variant viitab mahasurutud tunnetele ja mõtetele. Aga see oleks antud hetkel vist pisut liiga otsekohene. Minu unenägudega ei olnud tavaliselt nii. Kolmas tähendus, mis mulle meenus – võtmed näitavad, et sa oled mingi probleemi lahendusele väga lähedal. Aga see käis vist rohkem võtmekimbu kohta. Mul oli kolm eraldi võtit. Lülitasin vannitoatule plaksuga kinni ja keerasin keelt näitavale peegelpildile selja. Jõllitagu seal omaette. Tema, ta võti ja kõik selle tähendused. Ja unenäos oli lisaks võtmetele veel terve hulk neetult laetud kujundeid. Ahvid, kirsid, valged sukad. Aga mu pea tuikas juba üsna kurjakuulutavalt ja ma jätsin unenäole mõtlemise heaga katki. Mitte praegu. Praegu ma lihtsalt ei suuda.
Selgus, et kell oli kaks päeval. See oli halb. See tähendas, et Alice ei tule veel niipea tagasi ja mul on peale mõningast venitamist – hindasin oma võimet meeleheidet suvalise toimetamisega edasi lükata paarile tunnile – valida kahe alternatiivi vahel. Hakata lõpuks nutma või istuda, võtta sisse mõned kangemad valuvaigistid ja oma unenäole teenitud tähelepanu osutada, et teada saada, mida mulle öelda tahetakse. Ma ei tea, miks see nii varakult juhtuma pidi. Kuhu on kiire? Miks ma ei võiks saada vähemalt paar päeva iseendale kaasatundmiseks, nutmiseks ja olelemiseks, enne kui ma pean hakkama eksistentsiaalseid märke interpreteerima. Seda mõeldes kerkis mu silme ette Dora-Nora väike roosa keel ja sellel olnud võti ning kirsid. Kõik need kirsid. Liigutasin varbaid. Tundsin taldadega põrandalaudade mustrit ja liivateri. Kuidagi vastik hakkas. Jäägu siis nii, punnin viimase piisani vastu, otsustasin ma ja võtsin suuna kööki. Ma ei hakka unenägu läbi mõtlema ja paistab, et ka pisarad lasevad ennast veel oodata.
Alice’il oli uhke kohvimasin, mis peale mõningast tõrkumist ja vajalikust vägivaldsemat veenmist soostus mulle tegema suure tassitäie kanget ja auravat latte’t. Olin olemasolu talutavaks kuulutamisele sammu võrra lähemal. Nokkisin mõned pähklid ja kaks greipi. Köögilaual vedelesid ajakirjad, millesse süvenemine osutus paraku võimatuks. Lehitsesin tujutult Alice’i muusikat ja otsisin midagi, mis võiks sobida. Ma ei tahtnud midagi liiga kurba, kindlasti mitte midagi liiga lõbusat, ilmselgelt mitte midagi eriti sentimentaalset ja ka liiga sügavmõttelise jaoks ei olnud ma konditsioonis. Vaja oleks midagi … midagi … lopsakat, värvilist, hüsteerilist. Midagi, mis kindlasti tähelepanu hajutaks, mis mõjuks nagu tsirkusenumber. Midagi ideaalset ma ei leidnud, kuid otsustasin lõpuks, et Marilyn Mansoni „Eat me, drink me” on oma teatraalsuses, ülepaisutatuses ja naiivsuses ehk kõige ligilähedasem.
Istusin, südameprillid ees, elutoa põrandal, vahtisin ennast jälle peeglist ja kuulasin. Hinges oli täielik ikaldus. Pisaraid ei olnud. Pärast umbes kolme laulu jagu pingsat enesevahtimist ja peanõkutamist tundsin ootamatult hoopis alakõhus sisiseva maona ärkavat isu. Tahaks metslase kombel keppida. Parandus – tahaks, et keegi mind metslase kombel kepiks. Kummaline. Veeretasin neljanda loo jagu seda mõtet peas ringi ja ootasin, et midagi juhtuks. Midagi ei juhtunud. Madu keris ennast aina valjemini sisistades vasakult paremale ja paremalt vasakule rõngasteks. Nõjatusin ohates taha ja libistasin sõrmed suust läbi.
Aga ei, see ei olnud ka see, mida vaja. Midagi ei tulnud välja. Andsin alla ja naasin albumi lõpuni peeglissevahtimise ja peanõkutamise juurde. Just nagu seda veel vaja oleks. Ma pean nüüd samaaegselt tegelema hinges haigutava hiiglasliku tuimusega, kümne küünega kuklas kraapiva unenäoga ja kõigele lisaks veel puusade vahel tigedat