Muusa. Katrin Oja
Читать онлайн книгу.
siis uuesti pilte. Rahutult raputas ta kollast ümbrikku, kuni Sebastiani kirjake sealt välja kukkus. Alice luges selle läbi ja vaatas siis kõik neli pilti uuesti ja aeglasemalt üle. Midagi, mis meenutas arusaamist, lipsas varjuna üle ta näo, enne kui see rahustava ilme võttis.
„Väga head pildid,” noogutas Alice. „Tõesti head. Sa vist meeldid talle väga.”
Mida? Kuidas ta sellele järeldusele jõudis?
Raputasin pead.
Alice pööritas silmi.
„Ma pean ta üles otsima,” ütlesin viimaks.
„Muidugi, see ei tohiks eriti raske olla, kindlasti ma tunnen kedagi, kes teab, kus ta elab, homme võime sellega tegeleda,” ütles Alice muretult.
„Ei, ma pean kohe ta juurde minema,” pressisin ma.
„Aga takso jõuab kohe siia, me jääme hiljaks.”
„Palun, Alice, palun, palun, palun,” klammerdusin Alice’i randme külge.
Alice ohkas demonstratiivselt ja asus helistama. Üks kõne, kaks, kolm. Viimaks tõmbas ta mind küünarnukist üles ja ütles „Takso on kohal, lähme” ning lisas minu ahastuses näoilmet nähes kiiresti: „Ma saan kohe sõnumiga aadressi, aga see on samas kandis, ma viskan su ära.”
Taksos hoidsin Alice’il käest, tema sõrmed olid soojad ja ma pigistasin neid nagu päästenööri. Mul oli kahju, et Alice oli tige ja pettunud, seda oli näha viisist, kuidas ta huuli muigutas ja aknast välja vahtis. Alice’ile ei meeldinud üksinda üritustele minna, mina olin lubanud tema deit olla ja nüüd vedasin teda alt. Aga ta sai aru, ta ei olnud lootusetult vihane. Sest ta lubas mul enda käest kinni hoida ja viskas mind Sebastiani juurde ära.
Mul ei olnud aimugi, mida ma Sebastianile öelda kavatsen. Ja mida ma teen, kui teda näiteks kodus ei ole. Või kui tal on midagi pooleli. Või kui ta ei ole üksi. Miks ma eeldasin, et ta on üksi? Aga kui asi väga imelikuks läheb, võin ma lihtsalt öelda, et mulle väga meeldisid tema pildid. Tänada ja ära minna.
Hetke pärast seisin tänavalambi kahkjas valgussõõris suure tehasehoone nurga peal ja hingasin külma ööõhku. Alice’i takso kadus nurga taha. Mul oli vaja korterit number kolm. Kõndisin esimese ukseni, aga see oli lukus ja ühtegi kellanuppu ei paistnud. Aga maja teises nurgas oli mitmes aknas valgus ja ülemise korruse nurgapealsed viis akent olid kõik sumedalt valgustatud. Vaatasin üles, see tundus tõenäoline. See oleks hea koht stuudiole. Järgmisel uksel oli kuus kellanuppu, vajutasin number 3 ja jäin ootama. Mõtlesin, mida öelda. „Tere, mina olen Maya” oleks just nagu loogiline, välja arvatud juhul, kui see, kes vastu võtab, ei ole Sebastian. „Tere, ma tulin Sebastiani juurde” võiks ka töötada, kui mult just selle peale ei küsita, kas mind oodatakse või kas mul on kokku lepitud. Võib-olla „Tere, mul on vaja Sebastiani näha”, aga see on pealetükkiv. Ja kuidagi meeleheitlik. Mis sest, et tõsi.
Minu õnneks ei olnud vaja midagi öelda, sest peale mõningat kutsuvat piiksumist võeti vastu ja vajutati välisuks ilma ühegi küsimuseta lahti. Tundub, et nägude kontroll populaarse fotograafi stuudio ukse taga ei olegi nii range, kui ma oleksin eeldanud.
Leidsin ennast pikast pimedast koridorist, olin üsna kindel, et mul on vaja ülemisele korrusele saada. Ma ei näinud treppi, aga õnneks oli lift siinsamas. Neljandal korrusel ei tundunud ühtegi muud korterit ega kontorit olevat. Lasin raske raudukse taga kella, aga midagi ei juhtunud. Koputasin. Ei midagi, seisin endiselt ukse taga, keegi ei tulnud avama. Viimaks katsusin ust, see oli avatud. Astusin sisse.
Mulle avanes suurte akendega avar ruum, kus tagaosas oli üles seatud stuudio – valge kangasfoon, mis oli pooleldi üles rullitud, vihmavarjud, statiivid, välgud, peegeldid. Akende all olid kaks kulunud moega nahkdiivanit, ruumi keskel ümmargune laud, mille ümber kuus tooli. Vastasseinas olid riiulid kõikvõimaliku fotokolaga ja peeglinurk. Sealt tundus korter ka edasi laiuvat.
Ja ma ei olnud üksi, stuudios oli umbes viisteist inimest. Olin unustanud, et Sebastian ei käinud tavaliselt kuskil üksinda. Need ilmselt olidki tema junkrukesed, kelle saatel ma teda varasematel aegadel üritustel näinud olin. Vaatasin mind ümbritsevate inimeste nägusid terasemalt, ükski ei tundunud tuttav. Mõned neist mängisid laua taga pokkerit. Minupoolsel diivanil istusid poiss ja tüdruk, kes suudlesid ennastunustavalt. Teisel diivanil istus kolm suitsetavat tüdrukut. Nende kõrval maas silmini tõmmatud kapuutsiga androgüünne olevus, kes imes keskendunult hiiglasuurt vesipiipu. Ehkki ruumi oli palju, oli õhk ikkagi paks, sigaretisuitsune, lõhnaküünaldene, pitsakarpidene, coca-colane, higine ja soolane, küünelakine, tüdrukutene ja poistene. Muusika mängis, mitte just vaikselt, aga ka mitte nii valjusti, et seda saaks peoks pidada. Ma ei tundnud artisti kohe ära, see oli mingi melanhoolsena mõjuv emo-indie … võib-olla Grizzly Bear või Sea Wolf. Vaatasin enda ümber ringi, Sebastiani ei paistnud kuskil ja ükski inimene ei pööranud mulle tähelepanu. Ei tulnud küsima, kes ma olen ja mida ma siin teen.
Nad olid täiesti mugavalt omas elemendis ja ei lasknud ennast millestki häirida.
Suudlejate segamine tundus ebameeldiva mõttena ja seega astusin paar sammu järgmise diivanini ja jäin suitsetavate tüdrukute ette seisma.
„Kas Sebastian on siin?” küsisin neilt.
Mulle kõige lähemal istuval tüdrukul olid pikad salguliseks kitkutud blondid juuksed, väikeste luukeredega suur roosa kaelarätt ja neoonroheliste paeltega vanakooli tennised.
Ta vaatas oma sigaretti tuhatoosi kustutades mulle otsa ja kehitas õlgu.
Vaatasin abitult tema kõrval istuvale tüdrukule otsa.
Sellel oli suur kootud müts ja kaks väikest ninarõngast.
„Ma pole teda näinud,” ütles too.
Kolmas, selgelt modelliohtu tüdruk raputas pead.
Kapuutsis olevus piibuga ignoreeris mind.
Kõndisin kaardilaua juurde. Nad jätsid minu lähenedes mängu pooleli ja üks pikk, ilusate šokolaadipruunide silmadega poiss naeratas kutsuvalt.
„Tahad mängu?” küsis ta. „Buy-in on 500.”
Korrastasin oma näojooned vastunaeratusse ja raputasin pead.
„Ma otsin Sebastiani,” ütlesin ma.
„Ma ei tea, kus ta on,” vastas poiss.
See oli halb, tundus, et see on lihtsalt mingi avalik space, kus need inimesed hängivad, ja Sebastiani ei pruugigi siin olla, Alice’i tuttava tuttava info ei olnud kuigi täpne.
Ohkasin ja pöördusin minekule. Kuna piltide vaatamisest oli möödas juba üle poole tunni, oli nendega minusse imbunud pinge mõnevõrra järele andnud. Võib-olla ei pidanudki ma Sebastiani kohe sel hetkel nägema, kokkuvõttes ei teeks paha järele mõelda, mida ma talle täpselt ütleks. Veel korra oma unenäo peale mõelda, ma ei olnud endiselt täiesti kindel, mis instruktsioonid ma saanud olin ja kuidas neid kõige targem järgida oleks. Üks öö oleks just paras distants minu ja selle uue maailma vahele panna.
Mu käsi oli juba ukselingil, kui kuulsin kõrget ja kiledavõitu häält: „Sa oled Maya?!” Ma ei saanud aru, kas see oli küsimus või konstateering.
Pöördusin, et seista vastakuti väikest kasvu kurja moega tüdrukuga, kelle lühikesed mustad juuksed olid geomeetriliselt nurgelisse soengusse lõigatud ja moodustasid tema tumeda raamiga prillide ümber kontrastse ruudu. Ta oli lühikest kasvu, ulatus mulle vaevalt lõuani, aga tema olekus oli vastuvaidlemist mittesallivat jõulisust. Ta seisis mulle väga lähedal. Liiga lähedal, väga kindlalt minu isiklikus ruumis.
„Jah, mina olen Maya,” ütlesin ja astusin väikese sammu tahapoole, et tüdrukut oma ruumist välja toimetada. Huvitav, kust ta mu nime teadis, olin üsna kindel, et ma ei ole seda tüdrukut varem näinud.
„Väga hea,” ütles ta ja astus mulle järele. „Võib-olla sina saad ta kätte, tule.” Tüdruk osutas käega stuudio tagumise poole suunas ja hakkas tagasi vaatamata minema.
Järgnesin talle. Eeldasin, et jutt käib Sebastianist.
„Ta