Mahajätjad. Helga Nõu
Читать онлайн книгу.
Aga nüüd ei peaks nad enam pääsust kaugel olema, küsimus võib olla ainult sadades meetrites või kõige rohkem kilomeetris. Varsti koidab hommik ja lõpeb öine must košmaar.
„Vett!” ägiseb vanem mees, kes viimaks toibudes end istukile ajab. Ta suu ja kurk on suitsust ja kuumusest kuivad ja sõnad tulevad vaevaga üle huulte. Ta kobab käsikaudu enda ümber, aga ei leia veeanumat. „Ulata mulle vett!”
Vesi on jäänud noorema kanda, aga ka tema ei leia kõrvale pandud neljaliitrist plastanumat. Kuhu ta selle ennist asetas? Vist sinnasamasse, kus seljakotid. Aga seljakotid olid tule eest eemale heidetud. Üksikud puunotid suitsevad ja hõõguvad veel liivas, kui ta kätega põlenud maapinda kompab. Äkitselt puudutavad sõrmed mingit suuremat siledat ja põletavalt kuuma eset. Teadmine jõuab kohale ühe murdosaga sekundist – veeanum! Nüüd on sellest alles kõrbenud ja pooleldi sulanud plastkobakas ilma tilgagi veeta. See oli põhiline osa nende joogiveetagavarast. Nüüd jääb neil kahe peale alles ainult väiksem, liitrine pudel. Ja ka sellest on juba veerand ära rüübatud.
Meeleheide on kerge tulema. Äsjane kergendustunne tulesurmast pääsemise üle muutub otsekohe mureks ja agressiooniks ning nad süüdistavad teineteist: kes oli hooletu tulega, kes asetas veeanuma lõkke lähedale, kes tegi või jättis tegemata midagi muud. Vanem mees peab enda õiguseks pudelist veel otsekohe kolmandiku kulinal ära juua. Teine võtab ka mõned lonksud, kuni lõpuks lepivad nad kokku ülejäänud tilga tagavaraks jätta ja vennalikult jagada.
Viimaks ometi koidab hommik ja päevavalgus ning nad saavad oma kõrberännakut jätkata. Matk, mis arvestuse järgi oleks pidanud võtma paar-kolm tundi, jätkub mõistusevastaselt ka sellel uuel päeval. Maanteed ei ole ikka näha. Ümberringi laiub ainult lõputu lage liivane ja kõrbekuiv maa üksikute surnud puude ja põõsastega. Kogu lugu ei ole mitte enam mõistatus, vaid otse hullumeelsus!
Nad rühivad edasi, sest muud valikut ei ole, kumbki omaette vaikides, nohisedes, hingeldades ja lõõtsutades, vahetevahel isegi valust oiates. Nad peaaegu ei räägi enam teineteisega. Usaldus, mis neil niikuinii omavahel puudus, lööb välja umbusaldusena, ärritusena ja isegi vihana. Kui nad järjekordselt peatuvad ja seljakotist veepudeli välja tõmbavad, tabab vanemat meest hirmus kahtlus: ega ometi poisinolk, kuramus, pole sellest vahepeal veel salaja endale kurku kallanud? Eelmine kord oli ikka veel hea hulk vett pudelis alles, aga nüüd korraga on seegi tilk kahtlaselt kahanenud.
„Sa tõbras oled siit salaja joonud!” karjatab ta.
„Keda sa raisk süüdistad! Ise võtsid lonksu viimati.”
„Ma tapan su ära, kui sa mind alt vead…”
Vesi on paratamatult lõppemas. Kokkuleppe kohaselt pidid nad seda viimast tilka kristlikult jagama ja kumbki võtma ainult lonksu korraga, aga kui suure lonksu, seda ei saanud teine kontrollida. Kahtlus ja janu lõid välja viha ja meeleheitena: kõik ongi selle nolgi süü, otsustab vanem. Kuidas, sellest ei anna ta endale täit aru, aga viltu hakkas vedama sellest momendist peale, kui ta selle poisi endale teekaaslaseks sai. Või veel varemgi… Kergem on teise peale vihastada kui iseennast süüdi tunnistada.
Miks nad on üldse selles üksildases ja ärakuivanud paigas, kui ülejäänud maakera on ülerahvastatud ja kaks kolmandikku veega kaetud? Kuskil on midagi kapitaalselt viltu.
Kes on süüdi? Esiteks muidugi firma World Photo ja direktor Pankmann, kes oli andnud neile sõiduks vale aja, oktoobrikuu, kui oli juba kõrbemiseni kuum ja vihmad polnud veel alanud. Reis off season tuli muidugi odavam kui kõrghooajal, maist augustini, Botswana talvel, kui valitseb eurooplasele mõnus 25-kraadine temperatuur. Mis määras, oli raha, ikka raha! Tööandja koonerdas.
Aga nemad lollid olid pakkumise tänulikult vastu võtnud, eriti tema ise. Reis Aafrikasse oli ta unelmate reis! Kuidas ta oli seda veel oodanud ja selle eest võidelnud… (Isegi oma konkurendi kõrvaldanud, piniseb lubamata mõte kõrva ääres. Ei, see muidugi ei olnud nii. Ta lükkab selle mõtte kõrvale.) Seevastu ja täiesti absurdselt oli ta ise just sellist kõrbetühjust soovinud. Ma tahaks pildistada tühjust, oli ta öelnud. Tahan kujutada kõrbe, selle üksildust ja suurust, värve, lõhnu ja häälitsusi… Siin nüüd on su higi ja põlenud särgi lõhn ning häälitsused, üks hirmutavam kui teine!
Nad panevad esimest korda tähele pea kohal tiirlevaid suuri linde.– ega ometi raisakullid?
Silmapiirini, nii kaugele kui näha, laiub Kalahari ääremaade poolkõrb, bioom, mis kujuneb parasvöötmes rohtla ja kõrbe vahel ning troopikavöötmes savanni ja kõrbe vahel. Liiv ja kuivanud rohi, kohati pruuniks kõrbenud madal põõsastik, kõik üle mõistuse kaugeleulatuv ja lage, lage, lage… Keset lagedust ainult nemad kahekesi, kaks meest, peaaegu tundmatuseni tolmused, tahmased ja räbaldunud.
Igale kõrgendikule või luiteharjale jõudes nad algul loodavad ja pärast pettuvad: maantee, mis kaardil märgitud, on maa pealt justkui kadunud. Kurat, et müüakse nii valesid kaarte!
Janu kõrvetab ja vesi on lõplikult otsas. Issand jumal! Kuidas nad võisid nii valesti arvestada? Kes arvestas? Eks ikka tema, kes oli neist kahest vanem ja kel lasub vastutus. Tema oli see, kes reisi kavandas ja kohapeal otsustas. Kui aus olla, ei tahtnudki ta nooremat kõikidesse asjadesse pühendada – seeläbi oli tal võimalus oma üleolekut näidata. Noormehel ei olnudki palju kaasa rääkida, tema oli enam-vähem juhuslikult kaasa võetud jooksupoisiks ja pakineegriks. Autojuhiks muidugi ka.
Ehk ei olnud nad seda reisi küllalt hästi ette valmistanud? Seda muidugi, sest sõidu eeldused olid ju viimasel minutil muutunud. Aga kas see oleks ka asja muutnud, kui kõik oleks algse plaani kohaselt läinud? Võib-olla oleks, võib-olla mitte, võib-olla oleks ta hoopis sõitmata jätnud… Reisi esimene nädal oli siiski enam-vähem kavakohaselt möödunud, kui maha arvata mõned isiklikud ootused ja pettumused, mis ei puutunud õieti asjasse. Täiesti viltu on läinud ainult need viimased päevad.
Peale selle oleksid nad pidanud nii ühes kui teises asjas targemate ja kogenumate nõu kuulama, siis oleks ehk mõned saatuslikud rumalused tegemata jäänud. Ehkki päris kindel ei saa olla, sest inimestel on omad seadused ja kõrbel omad.
Nad ise olid eksinud mitme põhjapaneva reegli vastu, millest kõige tähtsam ja saatuslikum oli see, et avarii puhul poleks tohtinud kohalt lahkuda. Nii nagu merehädaline ei tohi hakata lekkiva paadi juurest eemale ujuma, vaid peab selle asemel paadiservast kinni hoidma ja abi ootama, oleksid ka nemad pidanud jääma õnnetuskohale, kust neid oleks varem või hiljem leitud. Mis puutub aga paadi juurde jäämisse, siis oleksid nad, kui neile valida oleks antud, päris kindlasti eelistanud uppumissurma kõrbes kängumisele.
Kõrbes valitsevad neli klassikalist ürgset elementi: õhk, maa, tuli ja vesi. Kahte esimest on liiga palju, kolmas neelab, kui valla pääseb, kõik kättesaadava, kuna neljas puudub peaaegu täielikult ja puudus sellest on just seetõttu kõige pakilisem.
Pärastlõunaks on nad nõrkemiseni läbi ja vesi ammugi tilgatumaks otsas. Päike on põletanud nende katkistest särkidest katmata õlad ja selja villi. Tuleb taas kord õhtu. Seekord ei tule neile mõttessegi hakata lõket tegema. Nad leiavad enne pimeduse tulekut suure õõnsa ärakuivanud ahvileivapuu ja poevad ööks selle tüvesse varju.
Ja saabubki veel üks kõrbeöö ning laotab neile jälle pimeduse kui musta teki peale. Mehed, kes seni on olnud maise ilmavaatega ja jalad kindlalt maa peal, tõstavad viimses hädas oma palge taeva poole ja saadavad salaja abipalve tundmatusse kõrgusesse. Kui kunagi ja kuskil oleks vaja taevalist abi, siis on see nüüd selles põrgulikus paigas. Nad ei maga, aga viibivad aeg-ajalt teadvusetuse piirimaadel, kust nad siis jälle mõne krabina, praksatuse või klähvatuse peale üles võpatavad. Üle kõige kõlab pilkavalt hüäänide niuksuv naer.
Kolmas päev, kohtupäev
Algab kolmas päev Kalaharis ja päike tõuseb taas oma hävitava tulise jõuga. Raisakullid on kohal, lendlevad-tiirlevad vastu valget taevast nagu mustad ristid. Ümberringi, nii kaugele kui silm ulatab, on ainult lage tühi maa, ei ole asustust, külasid ega maanteid, ei ühtki jälge inimestest. Meeste näod peegeldavad kasvavat paanikat. Kui lai on kõrb – kas sadu kilomeetreid? Kas nad peavadki sinna jääma, seal surema?
Nad