Mahajätjad. Helga Nõu
Читать онлайн книгу.
kahtleb ta õieti, et nende ühine karjäär klaasseina taga eriti kaua vastu peab, sest seni ilmunud numbreid on müüdud loodetust ainult kolmandiku ja aastatellimisi on üpris vähe. Ajakiri ei paku nähtavasti midagi uut ja Pankmanni siht neid National Geographicuga kõrvutada näib tähtede taga.
Sel vihmasel sügishommikul, kui mitme kuu sademed ühekorraga Tallinna tänavatele paisatakse, peatub must Tulika Takso Narva maanteel World Photo ukse ees. Tükk aega ei juhtu midagi, nähtavasti käib sõidu eest tasumine. Siis aga lüüakse auto uks lahti ja Peeter Pankmann sööstab vihmavarju pea kohal hoides autost välja ning paiskub hülgena puristades toimetuse klaasustest sisse. Ta raputab kuuehõlmasid, nii et peenikesed veepiisad langevad dušina üle kaastöötajate laudade.
„Kuradi ilm!”
Martin ja Rainer püüavad käsil olevaid töid veepritsmete eest kaitsta. Ilma suhtes on nad oma ülemusega ühel nõul.
Pärast seda, kui ta on ennast tagatoas ära kuivatanud ja silunud, ilmub Pankmann jälle välja ja ta priskel ning lotti vajunud näol on ärevus või isegi salapära, nagu oleks tal midagi väga suurt ja tähtsat avaldada. Ta võtabki hoogu ja punnitab silmi: „Kas teate, mehed…”
Mehed – seega juhib ta selle teate juba ette ainult pooltele oma teenistujatest, Martinile ja Rainerile. Kuurna pöörab demonstratiivselt pilgu ära paberitesse, kuna sekretär Eileen, keda vastupidi, ainult eesnimega hüütakse, ajab uudishimulikult kõrvad kikki.
Pankmann tõmbab hinge, tehes retoorilise pausi või mõeldes järele, enne kui jätkab:
„Kui tahame ellu jääda, peame teisi ennetama!”
Martin ja Rainer jäävad ootama. Mis neile siis nüüd kaela määritakse?
„Sel aastal on Aafrika buum,” jätkab Peeter Pankmann. „Aafrika on moesõna! Disainerid igalt alalt sõidavad tänavu Keeniasse, Botswanasse, Namiibiasse… Kodusisustus, aiandus, keraamika, rõivafirmad…”
„On see siis uudis?” küsib Rainer skeptiliselt. „Neid sebratriipe, leopardimustreid ja muud Aafrika kribu-krabu on juba pikemat aega näha olnud.”
„Triibud ja mustrid jah, aga nüüd on küsimus, mis kõige selle taga ja all…” Pankmann otsib õigeid sõnu, aga ei leia.
„All? Niudevööd ja nabarõngad,” arvab Rainer, kes on tuntud naljahambana.
Sekretär Eileen elavneb kohe seda kuuldes: „Minu sõbranna tellis postimüügifirma kaudu ühe Aafrika mustriga…”
Mida Eileeni sõbranna tellis, jääbki teadmata, sest Pankmann saadab talle kurja pilgu ja lõikab Aafrika mustriga lause katki:
“Ei, me otsime Aafrika hinge! Saage aru: mitte Aafrika kleidimustrit ja mitte ka kaelkirjakuid ja elevante, vaid seda, mis on ürgne… Kultuur, traditsioonid, usk – kõik ei olegi silmaga nähtav…”
„Aga peab pildi peale tulema!” lisab Rainer teeseldud tõsidusega.
Pankmann ei lase end märkusest segada.
„Ma tahan, et me tungiks sügavamale, põhjani, leiaks üles süvakultuuri, süva…” Ta vakatab ja otsib sõnu. On ilmne, et mehel, kes on loomult üdini konkreetne ja asjalik, on raske väljendada abstraktsemaid mõisteid. Juba senigi öeldu on tema suust midagi uut. „Et leiaks Aafrika musta südame,” lisab ta lõpuks.
Teised jäävad äraootavalt kuulama. Mida tähendavad süva-Aafrika ja Aafrika must süda? Nähtavasti mitte lõvisid, elevante ega kaelkirjakuid. Ehk siis midagi salapärast ja seletamatut, mida saab edasi anda ainult džunglitrummidega?
Martin tunneb endas kasvavat ärevust. Pankmanni sõnad puudutavad teda kuidagi eriliselt. Kõikidest võõrastest ilmajagudest on just Aafrika teda lapsest saati tõmmanud. Väiksena mängis ta safarit ja lõvijahti ja teismelisena luges ta maadeavastaja David Livingstone’i seiklustest. Peale selle: kas ei visandanud Pankmann siin midagi sellist, nagu ta ise on otsinud, aga siiani mitte leidnud… asja tuuma, iva? The point! Milles see täpselt seisab, ei oska ta öelda, aga küsimus läheneb juba eksistentsiaalsetele väärtustele, nagu elu ja surm. Ka Livingstone asus oma pikale reisile Aafrikasse selleks, et leida Niiluse allikaid. See, et ta neid ei leidnudki, vaid haigestus malaariasse, on teine asi.
„Ma olen ka mõelnud…” alustab ta ärevalt. Teiste tähelepanu suundub temale, aga nüüd ei suuda ka tema oma tunnet või nägemust sõnadesse panna.
Rainer tõstab demonstratiivselt kulme.
„Noh ja mis siis edasi?” pöördub ta uuesti ülemuse poole.
„Rääkisin Sibulaga,” jätkab Pankmann. „Võiksime jõuluks välja anda suure Aafrika erinumbri!”
Nad vaatavad üksteisele üllatunult otsa.
„Hea mõte!” kiidab Rainer. „Sõidame kõik kogu toimetusega Aafrikasse reportaaži tegema!”
Martinit häirib teise pidev lõõpimine ja naljategemine. Ta ise on pigem raskemeelse iseloomuga ja eelistab lobisemise asemel vait olla. Seekord Pankmann aga üllatab neid.
„Kas just kogu toimetus, aga mõned meist,” vastab ta.
„Siis mitte jalgrattaga,” ei saa Rainer pidama, viidates nähtavasti eestlastest jalgratturite kadumisloole Liibanonis. Näost on näha, et ta ootab oma kommentaari eest kiitvat vastukaja, aga Martin saadab talle hoopis hukkamõistva pilgu. Talle ei meeldi Raineri naljad ja ausalt öeldes ei meeldi talle ka mees ise. Nüüd segas ta jälle jutu ära.
„Päris tõsiselt,” lausub Pankmann lõpuks. „Loomulikult tuleb sinna sõita… ja mitte jalgrattaga.” Ta vakatab jälle. „Ma uurin reisibüroode lennuhindu, siis vaatame. Aga mõelge selle asja peale, tähendab, kui tuleb mõni konkreetne idee…”
Martin elustub. Tal on ideid, ehkki veel mitte konkreetseid. Ta tunneb, et suudaks neist midagi teha. Tegelikult oleks Pankmani esitatud visioon igale tõsiselt võetavale fotograafile põnev ülesanne! Fotokunst on midagi enamat kui paljas aparaadi klõpsutamine! See peab olema mõtete ja tunnete kujutlus ja visualiseerimine, meeleolu, maagia, mis tõmbaks vaataja enesega kaasa. Pealegi oleks see suur samm edasi tema enda soiku jäänud karjääris.
Sel vaimustava nägemusega päeva pärastlõunal kõnnib Martin Peitel kesklinna poole kerge sammuga. Vihmasadu on lakanud ja ta laveerib osavalt, peaaegu tantsides lompide vahel. Tema peas on hakanud kasvama Aafrika idu.
Aafrika võrsed
Järgmiste päevade jooksul tuhmub rõõm mõnevõrra, kuna Pankmann näib korraga hoopis morn ja sõnaaher ning ei tee enam Aafrika reisist juttugi. Kui Martin ise teema üles võtab, saab ta vastuseks, et „eks näeb”. Ometi pidi ju kiire olema, et konkurentidest ette jõuda. Aga võib-olla on tabanud firmat järjekordne majanduslik lops ja sõidust ei tulegi midagi välja? Tõsi on, et nad on saanud kaela kahjutasunõude ja kohtuähvarduse kelleltki fotograafilt, kelle nimi eelmises numbris avaldatud piltide alt ekslikult ära oli jäänud. Kas nüüd seepärast lähebki ka nende Aafrika projekt nihu?
Martinile on aga Aafrika juba naha alla tunginud ning tema mõtteid ja unistusi mustast kontinendist ei saa enam peatada. Kasvama hakanud idu ta mõtetes ajab järjest uusi lehti ja võrseid: uus eksootiline keskkond pakuks talle inspiratsiooni ja ennenägematuid võimalusi ja annaks ta umbejooksnud elule uue alguse. Visioonis „Aafrika hingest” viirastub ta silme ette midagi salapärast või isegi maagilist.
Ka unetutel öödel ei anna Aafrika musta südame salajased seosed talle rahu. Kui ta voodis vähkreb ja magada ei saa, läheb hingeline rahutus üle kehaliseks ja teda hakkavad kimbutama kujutlus läikivast mustast nahast ja selle voltide vahele peidetud punasest südamest… Teda kummastavad musta inimese limanahad, mis on ülejäänud keha tumedast nahavärvist hoolimata roosad või mustjasroosad, isegi peopesad ja jalatallad, rääkimata veel kehaõõnsustest.
Pärast kolmandat piinavat ööd üürib ta videoärist pornograafilise filmi mustanahalise naispeaosalisega. Koju tulles jälestab ta siiski oma kavatsust ja lükkab filmivaatamise edasi järgmise õhtuni, kuni ta enam välja ei kannata. Ta ei naudi