Mahajätjad. Helga Nõu
Читать онлайн книгу.
on absurdne. Nad on tulnud siia tööreisile ja firma World Photo on edasi-tagasipiletid kinni makstud. Seega on tagasireis kindlustatud. Botswana on moodne ja turvaline turismimaa, kuhu võib reisida igaüks, kel selleks raha. Ja kõik tulevad elusalt ja tervelt tagasi.– pole kunagi kuulnud, et mõni ei tule! Siin on rahvuspargid, giidiga safarid, politsei, valvurid, teed, liiklus… Kus see kõik on? Ja miks kaart ei klapi? Olukord on täiesti arusaamata. Veel rohkem arusaamata on… Vanem mees vaatab uuesti kaarti ja siis päikest ja veel kord kaarti ning tunneb kuumusest hoolimata seljal külmavärinat: päike on sel hommikul tõusnud läänes.
Tükk aega ei taha ta tõtt tunnistada, ei taha ka seda oma noorele kaaslasele öelda, ehkki ta peaks isegi aru saama. Tegelikult teavad nad mõlemad ja on juba hulga aega teadnud, et nad on lõplikult ja lootusetult ära eksinud.
„Me peame tagasi minema,” koriseb ta lõpuks. Keel on kurgulakke kinni kuivanud ja tundub tuima võõrkehana suus ning hääl ei taha üle pragunenud huulte välja tulla.
Raisakullid hõljuvad pea kohal.
Teine ei vasta, vist ei kuule ta või ei saa aru ja ta silmis on hullunu pilk. Ta haarab vaid talle kanda antud raske hinnalise kaamera ja riputab selle sõnatult kaela. Ta on valmis edasi minema.
„Kas kuulsid, me peame… tagasi minema!” kordab vanem. „Me oleme valel teel.”
Mõlemad teavad, mida see tähendab. Nad on nähtavasti kaotanud orientatsiooni ja ei jõua iialgi teele välja – siin ei aita ükski kaart. Nad on huupi otse edasi läinud, aga miski on neid kursist välja viinud. Võib-olla on nad kogu aeg õigest suunast kõrvale kaldunud… Enamvähem seniidis tulekera pea kohal ei ole andnud varje, mille järgi ilmakaari määrata, ja ümberringi laiuv tühi kõrb ei ole pakkunud mingisugust orientiiri. Nüüd on aga sootuks liiga hilja… milleks? Kõigeks. Nad on oma jõuressursid tühjendanud ja 30-kraadises kuumuses ja ilma veeta ei pea keegi kaua vastu.
Just mõte veele piinab niisama palju kui janu ise, aga nad ei suuda sellest vabaneda. Silmade ees virvendab ikka selge, jahe, lainetav vesi, voolav, tilkuv, sorinal jooksev vesi, veepind, veetilgad… Kaks kolmandikku Maast on vesi – neil ei ole aga tilkagi. Neid ootab surnuks kuivamine nagu aknaklaaside vahele sattunud kärbseid päikeselõõmas. Keha kaotab higistades vett, nahk kuivab kortsu, tuleb nõrkus, palavikutunne, peapööritus, veri muutub paksuks ja süda ei jaksa seda enam ringi pumbata. Kaob tasakaal, silmanägemine ja kõnevõime. Jääb järele veel halastaja surm.
„Ma ei lähe tagasi…” ägab teine.
„Peame minema, me oleme… vales suunas!”
„Mine sina, mina lähen edasi,” jääb noorem kindlaks.
Ärritus ja meeleheide annab korraks uut jõudu ja nad rügavad natuke aega sõnatult edasi. Vanem mees oigab nüüd valjult, väljendades valu oma haigetes jalgades ning protesti, pettumust ja jõuetut viha. Oleks tal vähemalt kaasas keegi, kes saaks teda aidata. Ehkki kui päris aus olla, oli temas reisi alguses seoses poisiga tekkinud väike naiivne lootus, et nad saavad… Nüüd on kõigeks liiga hilja. Ta ei jaksa enam, ta jalad on verised. Päike kõrvetab. Valgus on nii tugev, et ei saa silmi lahti hoida. Taevas on peaaegu valge. Nagu maagi. Ka maa on korraga valge… Kas nad ongi juba surnud ja rändavad pilvedes või kõiksuses või mitte milleski? Nad kummarduvad ja puudutavad sõrmedega valget krõbisevat jalgealust, kuni saavad aru, et ei ole pilved, hoopis sool. Kas nad on tagasi selsamal pan’il, millest nad autoga eelmisel või üleeelmisel päeval üle sõitsid – või oli see kauges minevikus? Või on see hoopis teine soolajärv? Nad on nähtavasti kaotanud nii ruumi- kui ajataju ja kogu nende olemus koosneb ühestainsast soovist ja palvest: vett! Vett, ainult vett!
Viimaks ei pääse nad tõsiasjast. „Me oleme tagasi siin kus eile,“ oigab vanem mees. Ta käsi tõuseb korraks, et veel kord kaarti vaadata, aga ei jaksa enam ja käsi langeb jõuetult alla. Ta kuivanud silmad ei suuda niikuinii enam kaardi mõistmatuid sümboleid ja märke haarata. Ta ei näe enam, ei saa aru. Aga ta teab juba ilma kaarti nägemata, et soolalagendikke ei ole ainult üks, vaid mitmeid kümneid. Kunagi ammu katsid Botswanat arvukad madalad järved pan’id, mis vihmaajal täitusid eluandva veega ja meelitasid kokku loomade karju ja lindude parvi, aga mis nüüd on juba aastakümneid ära kuivanud ja muutunud soolakõrbeks. Suuremates on küll vihmaaegadel veel praegugi vett, aga ainult lühemat aega. Millisel neist nad just praegu ukerdavad, on võimatu öelda, sest oma uimases olekus ei ole nad märganud ega tea, kui kaua nad juba sel soolakoorikuga maastikul on viibinud. Ei aitaks ka, kui teaks, sest Makgadikgadi järved, Ntwetwe Pan koos naaberjärve Sowa Paniga, katavad umbes 12 000 ruutkilomeetrise ala ja selle kaldad on ebamäärased ja sopilised. Ainuke lootus oleks, kui nad satuksid mõne küla või kämpingu peale, sest kaardi järgi peaks sealkandis selliseid olema. Linnad Gweta ja Nata jäävad siis juba kaugemale, jumal teab kui kaugele… Ah, kas Jumal üldse teadis, mida tegi, kui ta selle hullu maanurga lõi?
Nii vaaruvad mehed siiski endises suunas edasi, komistavad vahetevahel, imestavad isegi, et nad ikka veel jalul püsivad. Pea on uimane ja jalad ei kuula enam sõna. Aga soolakõrb, mis varem tundus sileda pinnana, muutub järjest konarlikumaks ja rööpalisemaks – jah, rööpaliseks! Siin on autoga sõidetud. See ongi autotee üle järve! Ja kui on tee, siis on kuskil läheduses ka inimesi! Või tuleb otsekohe…
Lootus äratab nad hetkeks masendusest ja nad näevadki enda ees natuke kaugemal… Näevad mõlemad, õigemini esiteks märkab noorem mees ja hõikab siis teist ning seejärel näeb ka teine jääl seisvat džiipi ja inimesi selle ümber askeldamas, vähemalt nelja või viit! Keegi isegi lehvitab käega nende poole. Nad pingutavad veel viimseni – mõned sammud veel ja nad on päästetud! Veel ainult mõned sammud… Aga kuskil läheb piir ja vanem mees ei jaksa enam. Ta laskub käpukile, minestab peaaegu… fotoaparaat kolksatab vastu maad.
Kui ta jälle pea tõstab, soola maik suus, näeb ta ahvileivapuu kuivanud tüve ja oma reisikaaslast selle kõrval liikumatult lebamas. Ei mingit autot, ei kedagi teist hingelist. Kas auto ja need lehvitavad inimesed võisid olla ainult viirastus? Ise näivad nad olevat tulnud soolajärve teisele kaldale või ehk saarele keset järve. Viimase jõuga roomab ta veel mõned meetrid edasi ja langeb hiigelpuu lagunenud kere varju pikali.
Raisakullid, kes on mehi juba kolmandat päeva jälginud, tulevad lähemale, lendavad madalamalt ja ei lase neid hetkekski silmist. Mõni julgem on juba maandunud natuke eemale baobabi tüvele. Nüüd on ainult aja küsimus.
Nendel suurtel lindudel on tiibade siruulatus üle kahe meetri. Võimas nokk ja tugevad küüned on loodud loomakeha tükeldamiseks. Nokaga purustavad nad surnud looma naha ja söövad peale liha ära ka sisikonna, naha, krõmpsluud ja osa luudestki. Surnu juurde jõuavad harilikult kõigepealt varesed, harakad ja harksabad, kes nokivad küljest ära pehmemad osad, silmad, keele, nisad, suguosad ja pärakuümbruse. Seejärel saabuvad raisakullid ja – kotkad, kes purustavad ohvri rindkere ja tõmbavad välja sisikonna. Esimestele järgneb varsti teisi, nii et raipe juurde koguneb peagi kümneid hiigellinde, kes kõik käratsedes ja riieldes üksteise eest paremaid palasid rebivad. Nende aplus on nii suur, et nad ei jäta enne, kui on end kõrini täis söönud. Siis ei jaksa nad enam lennata, vaid tuiguvad kõrvale, jättes söömaaja jäänused hüäänidele ja teistele hilisematele tulijatele.
Kaks nõrkenud inimest lebavad mahalangenud hiigelpuu kõrval, aga raipesööjad ei julge päris ligi minna, nii kaua kui üks neist veel liigutab.
Kas see on nüüd lõpp? On kuuldud, et janusse nõrkejad joovad veel viimses hädas oma kust, aga meestel siin pole sedagi. Põis pole ammu enam tilkagi välja andnud, on ära kuivanud nagu kõik muu. Ootamatult teeb noorem mees veel äkilise järsu liigutuse, krahmab midagi pihku ja pistab ahnelt suhu: suur roheline rohutirts! Selle koor on kõva ja terav, aga annab hammaste all järele… Januneja pigistab ja imeb endasse selle vedela sisu. Ta neelab, aga järgmisel silmapilgul sunnib öögatus teda joodu jälle üles oksendama.
Nad ei jõua enam. Keegi ei oska öelda, kui palju aega vahepeal on möödunud või kas see üldse möödub või on seisma jäänud nagu nendel, kes on juba jõudnud igavikku. Ei, päris seisma ei ole see veel jäänud. Julgemad raisakullidest valvavad sealsamas mõne meetri kaugusel, aga noorem mees tõrjub neid veel aeg-ajalt